Maag. John Fowles

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja teised ei pakkunud huvi.

      Jõudis kätte detsember, ja me vahetasime ikka veel kirju. Teadsin, et ta mulle enam kõike ei avalda. See elu, mida ta kirjeldas, oli liiga lihtsakoeline ja meestetu, et tõsi olla. Ja kui lõpuks saabus viimane kiri, ei üllatanud see mind. Kuid ma imestasin, et see minus nii suurt kibedust tekitas, et ma end nii reedetuna tundsin. Seksuaalne armukadedus teise mehe vastu ei olnud siin peamine, eeskätt kadestasin just Alisoni: päevade kaupa elustusid minu mälus helluse ja ühtekuuluvuse hetked, kus pole enam piiri minu ja sinu vahel, need vaevasid mind nagu romantilised filmilõigud, mida ma mingil tingimusel meenutada ei tahtnud, kuid ometi unustada ei suutnud; ja kõige krooniks see viimane, lugematuid kordi üleloetud kiri, ja tõsiasi, et niisugust lugu on üldse võimalik paarisaja liisunud, kulunud sõnaga lõpetada.

      Armas Nicholas.

      Ma ei suuda enam niimoodi jätkata. Mul on väga kahju, kui ma sulle sellega haiget teen. Usu, mul on südamest kahju, ja palun ära minu peale selle pärast viha kanna, et ma tean, kuidas see sulle haiget teeb.

      Ma peaaegu kuulen, kuidas sa ütled, et sul pole sellest midagi.

      Ma olin viimasel ajal nii kohutavalt üksildane ja masendatud. Ma ei ole seda sulle seni tunnistanud ja ma ei suudagi seletada, kui üksildane ja masendatud ma tegelikult olin. Esimestel päevadel näitasin end töö juures väga vaprana, aga koju tulles varisesin kokku.

      Ma magan nüüd jälle Pete’iga, kui ta Londonis käib. See hakkas peale kahe nädala eest. Palun, palun usu mind, et ma ei teeks seda, kui ma oleks veendunud, et... tead isegi. Ma tean, et sa tead. Ta ei ärata minus enam niisuguseid tundmusi nagu enne, ja ta ei ärata minus iialgi niisuguseid tundmusi nagu sina, nii et sa ei tohi armukade olla. Aga temaga on kõik väga lihtne, temaga pole tarvis midagi mõelda, tema päästab mind üksindusest, ja ma olen jälle vanas tuttavas Londoni austraallaste kambas nagu ennegi. Võib-olla abiellume.

      See on õudne. Ikka veel tahan sulle kirjutada, ja sina mulle. Ikka jälle tuleb kõik meelde.

      Ela hästi.

      ALISON

      Minu jaoks oled sa teistsugune kui teised. Alati. Nagu ma kirjutasin selles kõige esimeses kirjas sinu lahkumispäeval. Kui sa vaid mõistaksid.

      Vastuseks kirjutasin talle, et tema kiri ei üllatanud mind ja et ta on täiesti vaba. Aga ma rebisin selle kirja tükkideks. Kui üldse miski võib talle haiget teha, siis minu vaikimine. Ja ma tahtsin talle haiget teha.

      8

      Viimastel päevadel enne jõuluvaheaega olin lootusetult õnnetu. Kool hakkas minus irratsionaalset viha tekitama: ma jälestasin tema pimedat töökorraldust, tema vangimajalikku planeeringut kogu selle taevaliku looduse rüpes. Kui Alisonilt enam kirju ei tulnud, hakkas mind järjest enam vaevama ka märksa igapäevasem eraldatusetunne. Välismaailm ja Inglismaa muutusid absurdselt ja vahel ka hirmuäratavalt ebatõeliseks. Paar-kolm Oxfordi-aegset sõpra, kellega olin katkendlikku kirjavahetust pidanud, loojusid silmapiiri taha. Vahetevahel kuulasin BBC Overseas Service’it, ent tundus, et need päevauudised tulevad Kuu pealt ning käsitlevad olukordi ja ühiskonda, millega mul enam midagi ühist pole; vähesed inglise ajalehed, mis mulle kätte puutusid, hakkasid järjest enam meenutama neis sisalduvat rubriiki „Täna sada aastat tagasi”. Tundus, nagu oleks kogu see saar tänapäeva reaalsusest maapakku läinud. Iga päev, mitu tundi enne seda, kui Ateena laev kirdehorisondi tagant nähtavale ilmus, kogunes sadamakaile rohkesti rahvast; ehkki kõik teadsid, et aurik peatub siin ainult viis minutit ja et parimal juhul tuleb maale viis reisijat, oli ometi tingimata vaja vaatama minna. Nad kõik olid nagu sunnitöölised, kes siiski veel hellitasid nõrka lootust armuandmisele.

      Aga saar oli ometi nii kaunis. Jõulu eel läksid ilmad külmaks ja tormiseks. Kooli ujumiskoha kiviklibusele rannale veeresid määratusuured tinahallid lained. Mandri mäeharjad said lumekatte ning läänes ja põhjakaares paistsid üle vihase vee valged majesteetlikud rünkad, nagu Hokusai gravüürilt maha astunud. Mäed muutusid veelgi paljamaks, veelgi vaiksemaks. Tihti läksin jalutama puhtalt igavusest, kuid alati leidsin jälle uutmoodi üksindust, uusi kohti. Sellegipoolest hakkas see veatult loomulik maailm mind lõpuks hirmutama. Tundus, et minu jaoks pole selles üldse kohta, ma ei oska seda kasutada ega ole selle jaoks loodud. Ma olin linnamees; ma olin juurteta olevus. Ma keeldusin sobitumast omaenda ajastusse, ent ma ei suutnud ka sukelduda muistsemasse maailma. Lõpuks rippusin maa ja taeva vahel nagu Skeiron.

      Jõudis kätte jõuluvaheaeg. Kasutasin seda matkaks ümber Peloponnesose. Pidin tingimata minema üksinda, et napsata killuke elu, mis erineks kooli argipäevast. Kui Alison oleks vaba olnud, oleksin lennanud tema juurde Inglismaale. Kaalusin, kas mitte anda lahkumisavaldust, kuid see tundus nagu taganemine, nagu järjekordne läbikukkumine, ja ma püüdsin end veenda, et kevade tulekul hakkavad asjad paranema. Niisiis veetsin oma üksildased jõulud Spartas ja võtsin uusaasta üksinda vastu Pyrrhoses. Enne kui ma laevaga tagasi Phraxosele suundusin, peatusin üheks päevaks Ateenas ja käisin jälle bordellis.

      Alisonile mõtlesin üsna harva, aga ma tunnetasin ta olemasolu: ma püüdsin teda maha kustutada, aga see ei läinud mul korda. Tuli ette päevi, kus tundus, et võin elu lõpuni tsölibaati pidada, kloosterliku üksinduse päevi; aga oli ka päevi, kus mu hing kisendas tüdruku järele, kellega võiks inimese moodi rääkida. Saare naised olid albaania verd, nahksed, kahkjaskollase jumega ja niisama võrgutamisküpsed kuiVabakiriku kogudus. Hoopis kütkestavamad olid mõned koolipoisid oma oliivpruuni graatsia ja selgepiirilise isikupärasusega, mis tegi nad väga erinevaks Inglise internaatkooli stereotüübist, väga erinevaks Arnoldi vormi järgi valmis vorbitud ühetaolistest roosadest sipelgatest. Oli hetki Gide’i vaimus, kuid need tundmused jäid ühepoolseks, sest mitte kuskil ei ärata pederastia sügavamat jälestust kui kodanlikus Kreekas; vähemalt siin oleks Arnold tundnud end nagu kodus. Ja mina pealegi ei olnud homo; ma lihtsalt mõistsin (kinni naelutades ühe vale oma hariduses), et ka homo võib elus omal viisil lohutust leida. Neid tundmusi ei sisendanud mitte ainult üksindus – neid äratas Kreeka. Siin muutusid inglise tavapärane kõlblus ja ebakõlblus naeruväärseks; see, kas ma teen siin midagi sotsiaalselt andestamatut või jätan tegemata, oli lihtsalt maitseasi, nagu üleminek uuele sigaretimargile või truuksjäämine endisele – kõlbelisest vaatepunktist oli see niisama triviaalne küsimus. Põhjamaal võivad headus ja ilu olla eristatavad, aga mitte Kreekas. Üks ihu on niisama hea kui teine, nende vahel pole muud kui valgus.

      Ja mul oli ju minu luule. Hakkasin tasapisi kirjutama luuletusi saarest ja Kreekast, minu meelest olid need filosoofiliselt sügavad ja värsitehniliselt põnevad. Aina sagedamini unistasin kirjanduslikust edust. Veetsin tunde, vahtides oma toa seina, kujutlesin arvustusi, kujutlesin kirju, mida ma hakkan saama oma kuulsatelt ametivendadelt, kujutlesin tunnustust, kiitust ja aina kasvavat kuulsust. Sel ajal ei olnud ma veel kuulnud Emily Dickinsoni suurt tarkusesõna, et „kirjastamine ei ole luuletajate asi”; peaasi, et sa oled luuletaja, sinu tuntus luuletajana ei loe midagi. Minu elu hakkaski valitsema onanistlik kirjanduslik autoportree, mille ma reaalsusest välja meelitasin. Kool ise aga oli sobiv patuoinas: kuidas sa suudad luua veatuid värsse, kui sind ümbritseb nii nõme rutiin?

      Kuid siis, ühel kõledal märtsikuu pühapäeval, langes mul äkki kae silmilt. Ma lugesin oma Kreeka luuletused üle ja nägin neid sellistena, nagu nad olid – üliõpilaslikud, ilma rütmi ja struktuurita proovitööd, mille tunnetuslikku banaalsust kohmakalt maskeeris vohava retoorika paks võõp. Õudusega võtsin kätte oma varasemad luuletused, mis olid kirjutatud juba Oxfordis või East Anglias. Need polnud põrmugi paremad, vaata et veel hullemadki. Tõde varises mulle kaela nagu laviin. Selgus, et ma ei ole luuletaja.

      See teadasaamine ei pakkunud mulle mingit lohutust, tekitas vaid kuuma viha: kuidas võis nii peen tundelisus evolutsiooni käigus ühineda sellise küündimatusega, kuidas nad СКАЧАТЬ