Maag. John Fowles

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keskkonnast, olin sunnitud sageli pikki jalutuskäike tegema.Tõsi küll, algul mängisin omast kohast päris meeldivalt absurdse mõttega, et töötan internaatkoolis, mida eeldatavasti juhitakse Etoni ja Harrow’ põhimõtetel, ent millest ainult kübeke maad lõuna pool asub paik, kus Klytaimnestra tappis Agamemnoni. Ehkki õpetajad pärinesid maalt, kus oli ainult kaks ülikooli, oli nende akadeemiline tase kaugelt kõrgem, kui Mitford mõista andis, ja koolipoisid iseenesest polnud ei paremad ega halvemad kui poisid mis tahes maailmanurgas. Kuid inglise keele suhtes olid nad halastamatult pragmaatilised. Kirjandusest ei hoolinud nad küünevõrdki, kogu tähelepanu koondus reaalainetele. Kui üritasin nendega lugeda sellesama poeedi luulet, kelle nime kool kandis, hakkasid nad haigutama, aga kui õpetasin neile autoosade ingliskeelseid nimetusi, oli tegemist, et neid tunni lõpul klassist välja saada; ja tihti tõid nad tundi kaasa Ameerika teaduslikke raamatuid, tulvil termineid, mis olid minu jaoks samasugune hiina keel kui lootusrikastele õppuritele, kes lihtsat vastet oodates mulle vastu vaatasid.

      Nii poisid kui õpetajad vihkasid seda saart ja käsitasid seda omamoodi vabatahtliku karistuslaagrina, kuhu tuldi vaid selleks, et töötada, töötada, töötada. Minu ettekujutuses oli see kaugelt unisem kui Inglise kool, tegelikult aga osutus kaugelt karmimaks. Ja nagu pilkeks peeti just seda maniakaalset töökust, seda mutilikku pimedust oma loomuliku keskkonna suhtes õpetussüsteemi kõige inglispärasemaks jooneks. Blaseerunud kreeklased, kes maast-madalast olid harjunud elama maailma kõige kaunimas looduses, pidasid võib-olla päris loomulikuks, et neid niisugusesse termiidipessa kokku kuhjati, aga mind tegi see sõgedalt närviliseks.

      Mõned vähesed õpetajad oskasid natuke inglise keelt, prantsuse keele oskajaid oli märksa rohkem, aga midagi ühist mul nendega ei olnud. Ainus, keda ma taluda suutsin, oli teine inglise keele õpetaja Demetriades, ja sedagi ainult seetõttu, et ta kõneles ja mõistis minu keelt sujuvamalt kui keegi teine. Tema seltskonnas võisin endale lubada natuke enamat kui baassõnavara.

      Ta korraldas mulle tutvumiskäigu küla kõrtsidesse ja kohvikutesse, mulle hakkasid meeldima kreeka toidud ja kreeka rahvamuusika, kuid päevavalguses mõjus kogu asula kuidagi süngelt. Väga paljud villad olid suletud ja inimtühjad, kitsastel tänavakestel liikus väga vähe rahvast; kui tahtsid einetada, oli valida vaid kahe paremat sorti taverni vahel, ja alalõpmata kohtasid ikka neidsamu vanu nägusid, liikusid tardunud provintslikus levantiini ühiskonnas, mis kuulus pigem Otomani impeeriumi maailma, pigem fessi kandva Balzaci aega kui XX sajandi viiekümnendatesse aastatesse. Tahes-tahtmata pidin Mitfordiga nõustuma: see kõik oli ahastamapanevalt igav. Paar korda põikasin sisse kalurite veinipoodidesse. Seal oli lõbusam, aga ma tajusin, et nemad tajusid seda kui labast rahvamehelikkust; ja minu kreeka keel ei olnud saarestikumurde vääriline, mida nad rääkisid.

      Püüdsin välja uurida, mis on saanud mehest, kellega Mitford oli tülli läinud, aga nagu selgus, polnud keegi temast midagi kuulnud, ja tema tülist Mitfordiga veel vähem. Samuti mitte „ooteruumist”. Mitford oli nähtavasti käinud üsna sageli külas aega veetmas ja oli end teinud seeläbi ebapopulaarseks kõigi teiste kolleegide silmis peale Demetriadese. Kõigele lisaks tuli taluda tugeva anglofoobia järelmõjusid, mida veelgi süvendas tolleaegne poliitiline olukord.

      Peagi hakkasin mägedes matkamas käima. Ükski teine õpetaja ei astunud iial sammugi kaugemale kui hädasti vaja, ja poisse lubati kõrge teravatipulise taraga ümbritsetud kooliõuest välja üksnes pühapäeviti, ja ka siis tohtisid nad jalutada mööda kaldateed ainult pool miili küla poole. Mäed olid alati joovastavalt puhtad ja kerged ja kauged. Kaaslaseks ainult omaenda tüdimus, hakkasin esimest korda elus jälgima loodust ja kahetsema, et tema kõne oli mulle niisama arusaamatu kui kreeka keel. Hakkasin nägema kive, linde, lilli ja maapinda mingil uuel viisil, ja tänu jalutuskäikudele, ujumisele, võrratule kliimale ja maa- ning õhuliikluse täielikule puudumisele tundsin end tervemana kui iial varem. Saarel polnud ainustki autot, sest väljaspool küla polnud ainustki maanteed, ja lennukit nägi harvem kui kord kuus.Tundus, et minu keha ja vaimu vahel hakkab kujunema teatav kooskõla – niisugune mulje mul vähemalt oli. Aga see oli illusioon.

      Juba saabumispäeval ootas mind koolis Alisoni kiri. See oli väga lühike. Ilmselt oli ta selle kirjutanud samal päeval, kui ma Londonist välja sõitsin.

      Ma armastan sind, aga sina ei tea, mida see tähendab, sest sa ei ole iial kedagi armastanud. Kogu selle viimase nädala jooksul püüdsin su silmi avada. Tahan vaid öelda, et kui sa kunagi tõeliselt armud, siis tuleta tänast päeva meelde. Tuleta meelde, kuidas ma sind suudlesin ja uksest välja astusin. Tuleta meelde, kuidas ma läksin mööda tänavat ega vaadanud mitte kordagi tagasi. Ma teadsin, et sa vaatad mulle järele. Tuleta seda kõike meelde ja tea, et ma armastan sind. Isegi kui sa minust midagi muud ei mäleta, ära seda unusta. Läksin mööda tänavat, ja ei vaadanud kordagi tagasi, ja ma armastan sind. Ma armastan sind. Armastan sind nii väga, et vihkan sind tänase päeva pärast igavesti.

      Järgmisel päeval tuli veel üks kiri. Seal oli pooleksrebitud tšekk, ja ühe pooliku tagaküljel sõnad: „Ei, tänan.” Kaks päeva hiljem saabus kolmas kiri, kus vaimustatult kirjeldati mingit filmi, mida ta oli vaatamas käinud, võiks peaaegu öelda, et tühja-tähja täis. Aga kõige lõppu oli kirjutatud: „Unusta see esimene kiri ära, mille ma sulle saatsin. Ma olin täiesti endast väljas. Aga nüüd olen kõigest üle saanud. Ma ei ole kunagi vanamoodne.”

      Ma muidugi vastasin talle – kui mitte iga päev, siis vähemalt paar-kolm korda nädalas; saatsin talle pikki kirju, kus püüdsin end ohtrasõnaliselt välja vabandada ja õigustada, kuni sain ühel ilusal päeval lõpuks niisuguse vastuse:

      Palun ära nii palju heieta iseendast ja minust. Jutusta parem muudest asjadest, saarest ja koolist. Ma ju tean, missugune sa oled. Nii et ole, nagu oled. Kui sa kirjutad mulle muudest asjadest, siis kujutlen, et olen sinuga koos, näen seda koos sinuga. Ja ära ole solvunud. Andestamine on unustamine.

      Tasapisi vahetas informatsioon meie kirjades tundepuhangud välja. Alison kirjutas mulle oma tööst, tüdrukust, kellega ta oli sõbrunenud, teatas väikesi koduseid uudiseid, kirjeldas filme ja raamatuid. Mina jutustasin koolielust ja saarest, nagu ta oli soovinud. Siis tuli ühes kirjas foto, kus ta kandis vormiriietust. Ta oli juuksed lühikeseks lõiganud ja peitnud piloodimütsi alla. Ta naeratas, kuid vormiriietus ja naeratus kokku andsid talle kuidagi ebasiira elukutselise ilme; päevapildis peitus hoiatav sõnum, et ta on muutunud kellekski teiseks, et ta pole enam see, kellena mina teda mäletasin, minu enda igioma ja ainuke Alison. Seejärel hakkasid kirjad tulema kord nädalas. Füüsiliselt valus igatsus, mida ma esimese kuu jooksul tema järele tundsin, näis vähehaaval taanduvat; ikka veel tuli ette hetki, kus tundsin, kui väga ma teda vajan; oleksin andnud mis tahes, et teda enda kõrvale voodisse saada. Kuid need olid seksuaalse rahuldamatuse, mitte tagakahetsetava armastuse hetked. Ja siis äkki jõudsin mõtteni: kui ma poleks praegu siin saarel, jätaksin selle tüdruku maha. Tihtipeale oli kõigi nende kirjade kirjutamine juba pigem kohustus kui rõõm, ja pärast õhtusööki ei kiirustanud ma enam tulistjalu oma tuppa, et neid paberile panna – ma vihtusin neid kiiruga klassitoas ja saatsin mõne poisiga viimasel hetkel väravasse, kus kooli postiljon need kaasa võttis.

      Esimese poolaasta keskpaiku sõitsin koos Demetriadesega Ateenasse.Ta tahtis mulle tutvustada oma lemmikbordelli kuskil äärelinnas, ja kinnitas, et sealsed tüdrukud on terved. Lõin kõhklema – aga eks ole luuletaja ja seda enam veel küüniku kõlbeline kohus olla kõlvatu? Ma läksin. Kui me välja tulime, sadas vihma ja eukalüptipuu märjad madalad oksad, millele välisukse latern valgust heitis, meenutasid mulle äkki meie magamistuba Russell Square’il. Kuid Alisoni ja Londoniga oli nüüd lõpp, nad olid surnud, kurjad vaimud olid välja aetud, ma olin nad oma elu küljest ära lõiganud. Otsustasin, et kirjutan samal õhtul Alisonile, et ma ei taha temast enam midagi kuulda. Aga hotelli tagasi jõudes olin juba liiga purjus ja ei teadnud enam, mida ma peaksin ütlema. Vahest seda, et olen nüüd ilma igasuguse kahtluseta tõestanud, et minusugust ei tasu tal enam oodata; või et ta on mind ära tüüdanud; või et olen СКАЧАТЬ