Teistmoodi mööblipood. Eva Roos
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Teistmoodi mööblipood - Eva Roos страница 5
Название: Teistmoodi mööblipood
Автор: Eva Roos
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985346488
isbn:
Sinine Sitikas istus nüüd vanas hapukurgi purgis ja sumises pahaselt, sest seal oli liiga vähe ruumi, et tiibu sirutada ja lendu tõusta. Pisike karvane pagan oli topitud väiksemasse purki. Selle kaant ehtis heegeldatud linik ning purgi peal oli läila kujundusega silt, mis teatas, et purgis on „Maailma magusaim maasikamoos”. Elukas purgis oli pahane ning tegi Aramildale kättemaksuhimulisi lõustu. Pagan vehkis kõigi kolme sabaga ning puksis aeg-ajalt sarvedega vastu klaasi. Sellest tekkis summutatud heli, nagu segaks keegi väga energiliselt kusagil kaugel tassi sees suhkrut.
„Puhh! Viin nad parem Sahvrisse, kuni nad ära haihtuvad,” pomises Aramilda. Ta krahmas mõlemad purgid kaenlasse ja kadus helmestest kardina vahele, mis varjas ukseava leti taga. Kui ta tagasi tuli, oli ka Piru end juba mõnevõrra kogunud. Koer oli roninud leti kõrval seisvale pukile ning toetanud esikäpad kassaaparaadi kõrvale. Seal niimoodi kõhutades meenutas ta väga oma perenaist, kena näitena käibetõest, et kõik, kes palju aega koos veedavad, hakkavad varem või hiljem üksteisega sarnanema.
„Võibolla oleks aeg hakata natukene vähem ropendama?” noomis Piru ning lisas: „Panin tahtmatult tähele, et meil hakkavad purgid otsa saama.”
Koera hääl oli tasane ja üllatavalt madal. Jäi mulje, et kui seda pikemalt kuulata, võiks see pakkuda samasugust mõnu nagu kõrva tagant sügada saamine.
Aramilda kõõritas Piru poole:
„Hakkavad purgid otsa saama?! Ma arvan, et kuni sina siin poes elad, pole seda küll karta. Panin tahtmatult tähele, et meie moosiriiul on hõredamaks muutunud. Mh…? Pealegi, hiljemalt järgmise hüppe ajal saavad kõik need purgid jälle kenasti tühjaks. Pood tõmbab neist võlujõu välja.”
Piru vaatas häbelikult maha, kuid pomises siiski vastaliselt:
„Sa pead möönma, et möödunud kuul, kui sa mu seenele saatsid, oli see päris halb. Kuigi muidugi mitte nii hull kui tookord, kui sa käskisid mul Kuu peale kerida…”
„Nojah, olgu peale,” pidi Aramilda järele andma. „Mul kulus sinu leidmiseks pool elderit. Ja eks me sellepärast siia võluväeta maailma sattusimegi – see on kõige lähem koht, kus need õnnetud seened kasvavad…”
Koer judistas end selle mälestuse peale. Aramilda oli aga otsustanud koera õrritada.
„Sa said tookord päris ilusa puravikusaagi, nagu ma mäletan. Polnudki ehk nii halb variant,” ütles ta. Aramilda kõõritas koera poole, et näha, kuidas loom sellele reageerib.
Piru vahtis oma perenaist puhmas kulmude alt. Tal oli ilme nagu kooliõpetajal, kellel on kõigele vaatamata tekkinud lootus juhatada eksinud laps tagasi Õigete Järelduste juurde.
„Äkki siiski vähem vandumist?” pakkus koer.
„Võibolla vähem moosi? Sinu seedesüsteem kipub sellest õige vänget odööri tootma. See tahmab meil paari nädalaga igal pool lae ära,” ei jäänud Aramildagi võlgu. Ta osutas sõrmega üles. Piru lemmiktooli kohal oli laes mõnevõrra tumedam laik, justnagu oleks lagi sealt märg.
Piru tagumik niheles puki peal ebamugavusest, kuid esimene pool koerast säilitas enesekindluse. Loom jõllitas vankumatult Aramilda läbitungivate safiirsiniste silmade pilgule vastu. Mõne minuti pärast said mõlemad aru, et tegemist on patiseisuga ning parem on teemat vahetada.
Piru pilgutas silmi ning Aramilda asus otsima oma Ampsu-kruusi.
„Mida me siis nüüd teeme?” tahtis koer ivakese aja pärast teada.
„Laseme jalga loomulikult,” vastas Aramilda.
„Nojah, aga kuhu?”
„Näib, et meil on tervelt kolmteist aega ja kohta, kuhu me minna saame, enne kui maailm meie ees jälle valla on,” ütles Aramilda. Ta lükkas Pagana käest tagasi saadud ümbriku koera nina alla. See oli kortsus ning ühest kohast veidi rebenenud. Sarvik polnud tahtnud seda kuidagi käest anda.
„Vali sina,” ütles Aramilda alistunult.
Piru nuusutas nimesid. Ta oskas küll aeglaselt veerida, aga nina usaldas ta rohkem kui tähti.
„Kuidas oleks sellega siin?” ütles koer ning kraapsas käpaga ühte nime.
„Minugi poolest,” ütles Aramilda. „Vaevalt see hullem on kui mõni teine.”
Ta tõmbas nimele „Olle Pai” joone alla ning toppis letil vedeleva elderi kitsa pilu kaudu kassaaparaati.
Poodi läbistas vaevu aimatav värin, ukselukk klõpsatas kinni ning vaade akna taga muutus kiirusest häguseks horisontaaltriibuks. Kiirendus oli sujuv ning liikumine peaaegu märkamatu. Nagu kiirrongiga sõitmine. Siiski oli korraks kuulda ka nõrka nõude tärinat.
„Vaatame nüüd,” pomises Aramilda. Teised nimed ümbrikul olid tuhmunud, nagu oleks keegi need lohakalt maha kustutanud. Margil ümbriku ülemises servas oli heledapäine väga tõsine poisinägu. Ta oli üks neist lastest, kelle juuksed kasvavad lihtsalt sinna suunda, kuhu ise tahavad. Mingi kamm neid juba ei ahista.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.