.

Чтение книги онлайн.

      Tegelikult oli Aramildal paar elderit veel seeliku erinevates taskutes. Ja mõned leti all pisikeses purgis. Samuti oli kööginurgas teepakkide all pool tosinat võlumünti mustadeks päevadeks. Kotikene eldereid oli peidetud Õue õõnsa puutüve sisse ning kolm münti olid õmmeldud Piru lemmiktooli põhja alla. Aga kui see väike varandus välja arvata, olid Aramildal näpud täiesti põhjas.

      „Teil pole palju liikuda vaja,” ütles Audiitor hapult, kuid tõi siiski taskust nähtavale nahast pauna. Ta viskas selle hooletult kaubalauale.

      „Kulude katteks.”

      Aramilda haaras käbedalt koti ning valas selle leti peale tühjaks. Paunast pudenesid välja mustad kettad. Igaühe sees oli midagi valget, justkui lumekristall. Aramilda isegi ei vaadanud müntide poole. Rahaasjus polnud ta mitte ainult terava silmaga, vaid ka täpse kõrvaga.

      „26 elderit?!” imestas ja ahastas müüjanna samaaegselt.

      „Jah.”

      „Aga see on ju ainult kaks inimese kohta! Seda on liiga vähe! Selle eest ei pruugi ma poe jaoks isegi sobivat kohta leida,” halas Aramilda. Ta polnud eriti dramaatiline inimene, aga oli olukordi, kus väikesest etendusest võis kasu olla. Siin ja praegu oli ta otsustanud kõik mängu panna.

      „Pole parata,” ütles Audiitor.

      „Selle eest ma seda nimekirja küll täita ei saa,” ütles Aramilda veendunult. Ta lootis tehtud enesekindlusega meest kõigutada, aga too oli ilmselt kõike näinud.

      „Pole hullu, siin maailmas on nad õppinud vähese maagiaga hakkama saama. Neil on internet, GPS, Google Maps ja igasugu muud kasulikku kraami leiutatud. Kasutage inimeste leidmiseks nende enda vahendeid,” ütles Audiitor. „Mõned neist on isegi üsna samas kandis ja ajas. Peate nad ainult paarikümneaastase vahega leidma. Võibolla tasub kuhugi pikemaks ajaks paigale jääda?”

      Tema üks suunurk tõmbles, kui ta nägi õudu, mida põhjustas Aramildas paikseks jäämise mõte. Müüjannal hakkas sellest ihu sügelema.

      Pood ja Aramilda olid alati rännanud. Liikumine oli see, kes ja mis nad olid. See hoidis neid elus. Nii otseses kui kaudses mõttes. Aramilda Tengelpung polnud ei õel ega märkimisväärselt kiuslik, kuid ta polnud kunagi tundnud vajadust sättida oma tegemisi nii, et ta tingimata kedagi ei pahandaks. Talle isegi meeldis inimesi pisut õrritada ning vapustada. Tagajärgedega tegelemiseks oli ta omandanud kadestamisväärse oskuse olla mujal, kui need saabusid. See kõik oli muutumas. Nüüd polnud tal muud kui loetud sammud ja kindlaksmääratud suunad.

      „Pood ei tohi kauaks paigale jääda! Ta… ta uinub… ta sureb…” pomises Aramilda. Esimest korda kogu Audiitori külaskäigu ajal oli ta päriselt kohkunud.

      „Sellisel juhul on teil nüüd kiire ja ma ei hoia teid enam kinni,” ütles mees. „Me kohtume siis, kui te olete oma nimekirja kenasti läbi töötanud. Ma leian teid ise. Ärge nähke vaeva minu väljasaatmisega.”

      Mees kergitas kaabut. Ta pööras uksel rippuva sildi jälle ümber, nii et „Lahti” vaatas taas tänava poole. Audiitor heitis mures Aramildale viimase lõbustatud pilgu ning astus kauplusest välja.

      Aramilda Tengelpung kogus end hetke ning ruttas siis silti jälle ümber pöörama. Rohkem pahandusi ta sel päeval enam ei tahtnud.

      KASTANI TÄNAV

      Teistmoodi Mööblipood oli suletud. Piru oli selili oma hinnalises lösutamispaigas ning norskas tasase urinaga. Aramilda Tengelpung konutas leti taga ja mängis tujutult Audiitori jäetud võlumüntide, elderitega. Ta liigutas oma pikki kondiseid sõrmi imekspandava kiirusega, nii et tume münt liikus tema käe peal ennast ümber ja jälle ümber keerates nimetissõrmest väikese sõrmeni ja siis jälle tagasi. Naine tüdines sellest meelelahutusest üsna ruttu. Ta pillas elderi letile ning pani selle kiire sõrmenipsuga serva peal keerlema.

      Tavaline münt oleks varsti oma pöörlemist aeglustanud ning lõpuks ühele küljele vajunud. Aramilda pöörlema pandud elder näis aga hoopis kiirust lisavat. Ja kiirus tegi mündiga midagi. See muutus. Elder oli nüüd vaid moepärast tahke. See pöörles nii kiiresti, et meenutas vähem münti ja hulga rohkem tumedat kera, mille sügavus ületas miljoneid kordi tema diameetrit. Elder nägi välja nagu killuke kosmost ning mündi keskel olevast lumehelbelaadsest kujundist oli saanud elus galaktika. Seda võiski vaatama jääda.

      Aramilda ei märganudki seda imet. Ta vaatas vaid korraks elderit ning pööras siis pilgu taas nimekirjale ümbrikul. Mida kauem ta seda jõllitas, seda süngemaks ta muutus. Ta ei teinud märkama ka õhu praksumist elderi läheduses.

      Hea kaupmehe esimene ja kõige silmapaistvam tunnus on, et hiljemalt järgmiseks päevaks suudab ta kliendile hankida kõike, mida too küsis. Kõndiv kummut? Pole probleemi! Haruldane münt või postmark? Õhtuks on olemas! Aga see ülesanne siin oli kõigist varasematest keerukam.

      Aramilda keerutas hajameelselt kruusis kallerduvat Ampsu, et sellele veidi rohkem elu sisse saada. Amps hööritas end laisalt kruusipõhjas nagu väsinud kõhutantsija ja naksas vastutasuks müüjannat, kui see viimase lonksu kurku kummutas. Aramilda krimpsutas korraks nägu, mudis kaela ning pani nimedega ümbriku käest.

      „Kena lugu küll!” teatas ta poele üldiselt. „Ma arvan, et nüüd me oleme küll põhjalikult…”

      PUUUUUUKS!

      Teda katkestas Piru mahlane peeretus, mis ehmatas ka koera enda unest.

      „Jah. Üsna täpne kirjeldus, Piru. Tänan väga!” ütles Aramilda hapult ning lehvitas oma nina all käega tuult. Siis langes tema pilk uuesti Audiitori pro bono publico hädade loetelule.

      „PAGAN VÕTAKS!” käratas Aramilda ja lõi rusikaga vastu letti. Elder hüppas korraks õhku ning tiirles siis muretult ja häirimatult edasi. Välja susistatud tähed tihenesid. Nad muutusid nähtavaks ja moondusid millekski tuhkhalliks ja karvaseks. Sellel oli kaasasündinud kiirendus, uhke paar sarvi ja kolm uljalt tolknevat saba. Olend krabas laualt Audiitori ümbriku ning kadus sellega kärmelt lähima kapi alla.

      „SA SININE SITIKAS!” vandus Aramilda üllatunult. „Mis see siis nüüd oli???”

      Läikivate kattetiibadega rusikasuurune põrnikas tekkis tühjast õhust mõne sentimeetri kaugusel tema huultest ning lendas põrinal lae alla. Kui välja arvata ninasarviku sarve meenutav moodustis putuka peas, tundus ta üsna sõbralik. Sinine Sitikas maandus tolmusel lambivarjul ning voltis oma helesinised alustiivad kokku. Siis komberdas ta mööda õõtsuvat lambivarju edasi, lootes leida midagi, mis kõlbaks pesaks või söögiks.

      „SITASEEN!” ütles Aramilda nüüd juba lihtsalt inertsist. Tema ette letile ilmus sätendav lilla tilgake. Sellest sirgus kiiruga vesise valge varre ja tudiseva kupliga kergelt helendav seen. Aramilda jõllitas ühe hämmeldunud hetke vältel seent ning lömastas selle siis rutakalt käega.

      „Poel on vist juba igav. Peaksime liikuma hakkama,” pomises müüjanna iseendale. Ta pühkis lögase käe hajameelselt oma kirjusse paljude taskutega seelikusse puhtaks. Teise käega peatas ta endiselt laual pöörleva elderi. See veel puudus, et kauplus vandesõnu ja roppusi täis saaks. Pöörlev münt andis neile oma praksuva võluväljaga vaid rammu juurde. Ta pöördus koera poole:

      „Piru! Vaata, kas sa saad selle sarviku sealt kapi alt kätte. Ja ole ümbrikuga ettevaatlik, meil on seda vaja. Soovitavalt СКАЧАТЬ