Teistmoodi mööblipood. Eva Roos

Чтение книги онлайн.

      Sama lugu oli ka teiste hinnasiltidega. Need muutusid. Tundus lausa, et iga külastaja jaoks olid need natukene isesugused. Pisut omamoodi olid need ka erinevates kohtades ja erineval ajal, kuid sellest ei saanud tavalised poekülastajad harilikult kunagi teada.

      Poes oli päris palju vana mööblit, aga ka kõvasti kõike muud. Leidus vanu lauanõusid: kanne, tirinaid, vaagnaid, üksikuid tasse, taldrikuid ja terveid serviise. Oli ka valik vanaaegseid mänguasju ja lampe. Ühes hämaramas nurgas oli paar riiulit tõeliselt vanade raamatutega. Letialuses vitriinis oli mitmesuguseid münte, marke ja ehteid. Kõige rohkem oli selles kaupluses siiski tolmu. Samuti elutses siin üsna õitsval järjel ämblikute kogukond, kelle tegevuse tolmuseid märke oli kõikjal näha.

      Kui silmad olid kaupluse hämarusega harjunud, märkas poodi eksinud inimene letti, millel seisis hiiglaslik kassa. See sobis suurepäraselt vanakraamipoodi, sest nägi välja nagu kõige esimene mudel, mis üldse kunagi valmistatud. Kassaaparaat oli pronksikarva ja tema pind oli kaetud mustritega, nagu oleks see äritegevuse veteran saanud aastate jooksul kauplemise käigus arme, mis kokku moodustasid pooljuhuslikult täitsa laheda ornamendi. Kassaaparaadi ühel küljel oli kogukas kulunud käepidemega vänt. Teisel küljel asus eenduv osa, mis ilmselt varjas mingit rulli. Müüjapoolsel küljel olid tihedates, kuid ebakorrapärastes ridades nupud. Justkui oleks keegi vihahoos aparaadi külge tagunud mitu tosinat kunstipäraselt kaunistatud naela. Enamasti on kassaaparaatide nuppudel numbrid. Sellel aparaadil – kui need olidki numbrid, oli need ilmselt kirjutanud kaheaastane laps või paarikümneaastase kogemusega perearst. Treenimata silma jaoks oli nuppudel märgitud ainult „sota-pota” ja „sigrimigri” erinevates variantides. Kahtlasevõitu nuppude kohal oli pisikene, suhteliselt hästi ornamentidesse peidetud luuk, mille kaudu pääses ilmselt aparaadi sisse. Kassa ülaservas oli kraabitud klaasiga tume ekraan. Monstrum ise seisis graveeritud postamendil, mis kõigi eelduste kohaselt varjas endas sahtlit sularaha tarvis.

      Mitmed külastajad aegade jooksul olid sellest mehaanilisest koletisest nii vaimustunud, et tahtsid ta endaga koju viia, et „noh… hoida seal sees midagi või nii…”

      Kuid nüüd ootas antiigihuvilisi ees pisike üllatus. Nad avastasid kassaaparaati silitades, et neile jõllitab liiga lähedalt otsa keegi halli krunniga proua. Vanamutt oleks olnud ehk täpsem sõna, aga naise silmades oli terav säde, mis sundis igaühe hoobilt oma suust tulevate sõnade üle järele mõtlema. Tema nägu meenutas üleelusuurust rosinat. Tema ilme oli kahtlust äratavalt sõbralik. See näis kaasa noogutavat ettevaatliku ostja kõhutundele, mis ütles, et kindlasti ostab ta siit midagi kallist ja totrat. See oli just sedasorti pood.

      Ehmunud kliendile, kes ootuspäraselt letist eemale kargas, naeratas proua kavalalt. Siis küsis ta hooletult kaubalaual kõhutades, poolik ristsõna pehmenduseks rinna all: „Kas oli asja ka?”

      Kuni poekülastaja end kogus, rüüpas müüjanna midagi pruuniks parkunud kruusist ning masseeris seejärel hajameelselt oma kaela, nagu kipuks lonks talle kurku kinni jääma. Kruusis oli Amps. Amps on tee, mis on nii kange ja magus, et kipub jahtudes kergelt kallerduma ning ettevaatamatut joojat kõrist hammustama.

      Vastuseks küsimusele, kui palju maksab kassaaparaat, vastas müüjanna (igal ajal ja igas kohas), et see pole müügiks. See olevat poekese süda, kuid kõik muu kaupluses on mõistliku hinna eest saadaval.

      See oli loomulikult täiesti vale. Esiteks olid mõned hinnad lihtsalt pöörased. Teiseks oli siin muidki asju, mis polnud müügiks. Näiteks üsna ukse lähedal seisis hooletusse jäetud vanaaegne tugitool. See oli kaetud kulunud triibulise kangaga ning kandis käetugedel hunnituid nikerdusi. Tool äratas räämas välimusest hoolimata siiski aeg-ajalt mõne poekülastaja tähelepanu. Mitmed olid soovinud seda osta, mis sellest, et toolil lamaskles punane koer. Loom nägi välja nagu lihapirukas, mida on mõned korrad üle väga tolmuse põranda veeretatud. Siis oli keegi sellele tolmusele lihapirukale neli pliiatspeenikest jalga alla ja soraka saba taha pistnud ning palun väga: oligi loom valmis!

      Koera nimi oli Piru ja ta armastas seda tooli üle kõige maailmas. Piru oli välja töötanud üsna mõjusa ära-isegimõtle-seda-tooli-osta-reklaamistrateegia. Koer oli nühkinud ennast tooli vastu, kuni kogu tooli kangas oli ühtlaselt ja eemaletõukavalt kaetud lühikese punaka karvaga. Kui keegi tooli pikemalt vaatama jäi, põrnitses Piru teda altkulmu ning köhis tooli triibulisele kangale meisterlikult rõveda karvapalli. Piru kõige viimane (või vahetevahel hoopis kõige esimene) trikk oli kirpude otsimine. Tegelikult polnud tal ühtegi satikat, kuid oma lemmiktugitooli nimel oli ta valmis teesklema. Koer lösutas toolil ning töötas aeglaselt ja mõnu tundes hammastega läbi oma tagumikukarvu. Just see murdis lõpuks kõik lootusrikkad ostjad, kes oleksid muidu meeleldi lahkunud sellest imelikust koitanud ärist koos tolle antiikse tooliga. Kellelgi polnud tahtmist kirpe täis tooli oma kodus restaureerima hakata, olgu see kui tahes väärtuslik.

      See lugu sai alguse ühel päeval. Lihtsalt ühel päeval. Pole eriti oluline, millal täpselt, sest väike tolmune kauplus võis olla kus tahes, millal tahes. Võibolla oli see päev eelmisel suvel, aga võibolla on ta hoopis tuleval kolmapäeval. Oli lihtsalt üks harilik päev väga ebahariliku vanakraamipoe elus.

      Müüjanna kõõlus oma teekruusiga leti ääres ning piidles uudishimulikult kõvakübaraga härrasmeest, kes parasjagu poes ringi vaatas. Härra oli õnnelikult kahest suurest ja kergesti purunevast vaasist mööda saanud. Nüüd hingas ta kergendunud pahinaga välja ning tüüris võidukalt kassa juurde. Mees kirtsutas tolmu peale väljakutsuvalt nina. Küllap üritas ta jõude tolknevale müüjannale vihjata, et too võiks tee rüüpamise asemel natukene tolmulapiga ringi käia. Kuigi, mida oli sellisest poest lootagi?

      Kõvakübaraga härra surus kaenla alla portselanist tirinat, mida mees juhtumisi läbi pesemata akna oli märganud. Ta oli selles ära tundnud väärtusliku Meisseni toodangu. Tirina naeruväärselt madal hind pani mehe südame erutusest põksuma. Ta püüdis oma elevust mitte välja näidata. Mida odavamalt ta tirina ostab, seda suurema vaheltkasu ta seda edasi müües saab.

      Leti taga passiv müüjanna oli teekruusi käest pannud. Tema sõrmede vahele oli tekkinud hõbedane pärlitega juukseklamber ning ta sooritas väärtusliku antiikeseme СКАЧАТЬ