Eesti ravimtaimed. Mikk Sarv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suu pruuniks, nii käisid lapsed kevaditi murjanitena ringi. Lepa koorealusest mähast valmistati vanasti ka püsivat värvi, millega kirjutati leppeid. Sellest võib olla tekkinud ka puu nimi.

      Lepapuu rusket mahla on peetud hundi vereks. See mahl on kummalise, veidi mõrkja maitsega ja teeb suu paksuks, seetõttu ei saa kevadel temast mahlatila voolida. Lepapuidul on tugev ainuomane lõhn, seda tundes ei ole võimalik teda teiste puudega segi ajada.

      Käbisid koguti sügisel ja talvel, need aitasid seedehäirete puhul. Puitu on ikka kasutatud liha ja kala suitsutamiseks – see annab toidule hea maitse ja ilusa värvi. Seebi puudumisel pesti riideid vees, kus oli leotatud lepavihtu.

      Ravimtaimede andmebaasist Herba leiab, et leppa on kasutatud ligi 60 haiguse või vaevuse ravimisel.

      ● Laiuse kandis raviti lepaga ülemöödunud sajandil tuulerõugeid: „Kui tuulerõuged külles on ja neist tahetakse lahti saada, siis võetakse eha valgel üheksa urblise lepa küllest ja iga lepa küllest kolm oksa, see on 27, ja viheldakse nende okstega, siis kaovad tuulerõuged ära.” H III 21, 362/3 (31) < Laiuse khk. – Karl Taras (1895)

      ● Muhus oli ta paiseravim: „Lepapuu kasvajaga muljuti paiset. Ühe kasvajaga võis ainult ühte paiset muljuda, siis pidi kasvaja ära viskama.” RKM II 111, 90 (279) < Muhu khk., Võlla k. – Eda Aer < Kata Mölder, s.1879 (1961)

      ● Haudunud jalgade ravimise kohta teateid on üle maa, aga Märjamaal raviti nii: „Noored lepavõsude lehed olid haudunud varvaste vahele panemiseks, lehed hõõruti mahlaseks ja pandi õhtul enne magamaminekut varvaste vahele: see võttis haudund koha kuivaks, tegi pargi korra peale. Lastel, kes karjas käies jalad alaliselt märjaks tegid, läksid varvad hauduma, siis kästi: „Pane lepa parki vahele!”” ERA II 285, 28 (21) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. – Emilie Poom < Emilie Poom oma mälestuste järgi (1940)

      ● Mäetaguse vallas raviti lepaurbadega kõhulahtisust: „Kui lastel olid kõhud lahti, siis korjati lepaurbi ja anti sisse.” ERA II 279, 231 (29) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Atsalama k., Tagavälja t. – Armilda Männiste < Hilda Alaküla, 47 a. (1940)

      Kuigi NSV Liidus ja seega ka Eestis on lepp olnud ametlik ravimtaim ja muidugi laialt tuntud rahvameditsiinis, ei kuulu ta nüüdisajal tuntumatesse farmakopöadesse ja ravimtaimeraamatutesse.

      Droogina kasutatakse halli lepa ja sanglepa kerajaid vilju (Alni fructus), mida nende välimuse tõttu rahvapäraselt käbideks kutsutakse. Vilju kogutakse sügisel ja talvel, lõigates oksad koos viljadega maha ning eemaldades oksad ja viljaraod. Kuivatatakse toas või temperatuuril mitte üle 50 °C. Säilitatakse kuivas ja pimedas kuni 3 aastat, välispidi kasutamiseks sobib ka kauem seisnud droog.

      NSV Liidu farmakopöa järgi peab droog sisaldama vähemalt 10% parkaineid, niiskust tohtis selles olla kuni 12% ja hõõgutamisel üldtuhka tekkida kõige rohkem 3,5%. Orgaanilisi lisandeid tohtis droogis olla kuni 0,5% ja mineraalseid lisandeid kuni 1%.

      Lepaviljad sisaldavad 6–30% tanniine ehk parkaineid, millest ülekaalus on hüdrolüüsuvad parkained ja neist omakorda gallotanniinid; ellagotanniinidest on droogis alnikortiini ja alnitanniini. Neis leidub ka triterpeene (alnuliin), flavonoide (hüperosiid, kvertsitriin).

      Tanniinid ehk parkained annavad lepaviljadele kootava toime, mistõttu neid kasutatakse kõhulahtisuse korral. Koostoimes teiste koostisainetega avaldavad need mõningat põletikuvastast mõju, mistõttu droogi soovitatakse tarvitada ka ägeda ja kroonilise soolepõletiku puhul. Välispidi saab lepaviljade vesitõmmist tarvitada suuõõne loputamiseks limaskestapõletiku korral. Toimeained lahustuvad küll vees, kuid tanniinide veelgi parema droogist eraldamise huvides võiks vilju mõnda aega keeta.

      Vastunäidustatud on see abivahend kergesti ärrituva maolimaskesta korral. Kõrvaltoimena võib see suurtes annustes põhjustada limaskestaärritust. Koostoimete kohta ravimitega andmed puuduvad. Raseduse ja imetamise ajal võiks lepadroogi kasutada ettevaatusega.

      RETSEPT 2 tl peenestatud droogi valada üĺe 1 kl veega ja keeta 15 minutit, kurnata kuumalt. Juuakse pärast jahtumist 1 kl 2–3 korda päevas mao- ja soolepõletiku ning kõhulahtisuse korral või tarvitatakse suuõõne loputamiseks limaskestapõletiku korral.

      Harilik altee

Althaea officinalis L• TOHTRI-TOKKRUUS

      Harilik altee on Eestis kasvatatav mitmeaastane rohttaim kassinaeriliste sugukonnast. Teda kasvatatakse meie aedades juba vanast ajast ilu- ja ravimtaimena.

      Püstine, tavaliselt 60–150 cm kõrgune taim vajab enamasti toestamist, millele viitab ka tema rahvakeelne nimi tokkroos. Vars on katsumisel kare ja puitub sügiseks. Lehed meenutavad ilma voltideta kortslehe lehte ja on sageli kahjurite poolt auguliseks söödud, sest maitsevad nii tigudele kui röövikutele.

      Õied asetsevad 2–3 kaupa keskmiste varrelehtede kaenlais. Heleroosasid kroonlehti on viis ja need on tippudest sügava sisselõikega, meenutades südant. Ka tolmukad on roosad.

      Taim õitseb juulist augusti lõpuni.

      Altee oli ravimtaimena tuntud juba antiikmaailmas. Keskajal kasvatati teda raviotstarbel ka kloostriaedades, kust ta lõpuks meie taluaedadessegi jõudis. Eesti rahvameditsiinis on ta siiski uustulnukas ja nii pole teada, kuidas teda kasutati, kuid vaevalt et lihtsalt ilutaimena.

      Droogina kasutatakse peamiselt alteejuurt (Althaeae radix), mis kaevatakse maa seest välja, pestakse külma veega, eemaldatakse puitunud jämedad juured ja peened kõrvaljuured, ülejäänu jäetakse paariks päevaks närbuma. Seejärel kaabitakse juurtelt hall korgikiht maha, lõigatakse need 30–35 cm pikkusteks tükkideks ja jämedamad ka pikuti pooleks või neljaks ning kuivatatakse temperatuuril mitte üle 60 °C. Säilitatakse kuivas ja pimedas kõige rohkem 3 aastat. Muidugi võib kasutada ka koorimata juuri.

      Lehti kogutakse enne õitsemist või õitsemise ajal ja kuivatatakse õhukese kihina temperatuuril mitte üle 35 °C. Säilitatakse kuivas ja pimedas kõige rohkem 2 aastat. Võrreldes juurtega on lehti mugavam koguda, kuid traditsiooniliselt kasutatakse rohkem juuri, millel õigupoolest selge põhjendus puudub.

      Euroopa farmakopöa sätestab kvaliteedinõuded alteejuurtele ja -lehtedele (Althaeae folium), seejuures toimeainete piirsisaldust määratlemata. Alteejuured jaotatakse koorimata ja kooritud juurteks, mis võivad sisaldada kuni 12% niiskust ja anda vastavalt 8% või 6% üldtuhka. Kooritud juurtele on kehtestatud paisumisindeksi minimaalväärtus 10, mis kajastab kaudselt droogis leiduvate limaainete hulka. Alteelehtedes tohib olla kuni 10% niiskust ja kuni 18% üldtuhka; paisumisindeks peab olema vähemalt 12 ehk limaainete hulk on lehtedes mõnevõrra suurem kui (kooritud) juurtes.

      Alteejuurtes on 5–12% limaaineid, mille koostisse kuuluvad peamiselt galakturoramnaanid, arabinogalaktaanid ja arabaanid, mis annavad vees kolloidlahuse. Limaainete hüdrolüüsil vabanevaid sahhariidseid koostisaineid on keemiliselt hästi uuritud. Lehtedes leidub lisaks mitmeid flavonoide, mis aga märkimisväärselt droogi toimet ei mõjuta.

      Altee mõju inimesele ei ole veel piisavalt uuritud ega tõestatud, mistõttu Euroopa Ravimiamet peab peenestatud juuri, nendest veega valmistatud vedelekstrakti või kuivekstrakti, 25% etanooliga valmistatud vedelekstrakti ja vesitõmmisest valmistatud siirupit traditsioonilisteks ravivahenditeks, mis on näidustatud pehmendava vahendina kuiva köhaga kaasneva kurguärrituse korral. Samuti leevendab see kergeid mao-sooletrakti vaevusi.

      Конец ознакомительного СКАЧАТЬ