Eesti ravimtaimed. Mikk Sarv
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Eesti ravimtaimed - Mikk Sarv страница 6
Название: Eesti ravimtaimed
Автор: Mikk Sarv
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биология
isbn: 9789985346426
isbn:
Küüslauk ei ole olnud väga ammu levinud aiakultuur ja ravivahend. Nime „juudisibulad” ajendiks on märgitud, et „juudid söövad palju küüslauku, sellest ka nimi: juudisibul”. Küüslaugu tarvitamine levis Eestis Nõukogude ajal, kui liitumine idapoolse kultuuriruumiga oli paratamatu. Selle populaarsus suurenes aga veelgi, kui peale Eesti taasiseseisvumist hakati rahvale tutvustama idamaiseid ravi- ja toiduvalmistamisviise.
Ravimtaimede andmebaasist Herba leiab, et küüslauku on kasutatud umbes 60 haiguse või vaevuse ravimisel.
● Märjamaa kihelkonnas on küüslaugust abi saadud koguni peavalu vastu: „Päävalu vastu võeti küüslaugu kasusi ja pandi põlema, siis seda suitsu hingati kopsu, siis pidi pää terveks saama.” Vilbaste, TN 7, 151 (8) < Märjamaa khk., Haimre v., Jõeääre k., Laanepere t. – Eduard Gildemann < Jaan Uuesson, Velise 6-kl. algkooli õpilane (1933)
● Adaveres oli küüslauk söögiisu ärataja: „Küüslauguõli on parim vahend söögiisu äratamiseks.” ERA II 193, 480 (25.18) < Põltsamaa khk., Adavere v., Adavere as. – Jaan Lääts < R. Sepp (1938)
● Kiviõli kandis saadi sellest abi krooniliste südamevaevuste korral: „Südamehaigeks jäin ma 1941 a. Käisin arstide juures. Arstid aidata ei suutnud. Siis hakkasin ise koduste rohtudega ravima. Arstirohud ei aidanud, haigus läks halvemast. Keegi vanem inimene õpetas mind: iga hommikul, kui ärkad, söö üks tükk võileiba küüslauguga. Sedasi sõin kolm aastat järjest, siis tundsin, et mul on parem. Kui läksin arsti juurde, arst küsis, et millega ma olen end ravinud. Arst ütles, et süda on palju paranenud. /–/” RKM II 162, 37/8 (1) < Lüganuse khk., Kiviõli – Meery Kaasik < Leontine Pärnamägi, s.1902 (1963)
● Sangastes eemaldati küüslaugu abil konnasilmasid: „Harilik sibul ehk küüslaug hakitaks peeneks, pannakse lapiga konnasilma peale, aga enne iga rohu ajal tuleb konnasilma soojas vees leotada.” RKM II 169, 404 (701) < Sangaste khk. – Olga Esta < Anna Tiideberk, s. 1877 (1963)
Droogina kasutatakse küüslaugu värskeid külgsibulaid (küüslauguküünt – Allii sativi bulbus) või nende kuivatatud pulbrit ja sellest toodetud tööstuslikke preparaate.
Euroopa farmakopöa sätestab kvaliteedinõuded küüslaugupulbrile (Allii sativa bulbi pulvis), mis saadakse külmkuivatatud või temperatuuril kuni 65 °C kuivatatud küünte pulbristamisel. Droog peab sisaldama vähemalt 0,45% allitsiini, niiskusesisaldus peab jääma alla 7% ja üldtuhka võib droog anda kuni 5%. Euroopa farmakopöa esitab ka nõuded homöopaatiliste preparaatide valmistamiseks kasutatavale küüslaugule (Allium sativum ad praeparationes homoeopathicas): selleks kasutatakse värsket küüslauku, mis tohib sisaldada kuni 55% niiskust. Sellisest lähteainest valmistatakse piiritusega nn ematinktuur, millest omakorda toodetakse lahjendamise teel homöopaatilisi potentse ehk lahjendusi.
Küüslauk sisaldab 0,1–0,4% taimerakkude purustamisel eralduvaid aineid, mille põhikomponent alliin laguneb ensüümide mõjul allitsiiniks, allüülpropüüldisulfiidiks, diallüüldi- ja dialüültrisulfiidiks.
Alliin
Allitsiin
Euroopa Ravimiamet ei ole küüslaugu toimete osas veel lõplikku seisukohta võtnud. Vaatamata paljudele uuringutele ei saa seda pidada veel tõenduspõhiseks ravivahendiks. Tuginedes traditsioonilisele kasutamisele, mida omakorda toetavad üsna rohked teadusuuringud, peetakse küüslauku, selle pulbrit ning värsketest küüslauguküüntest valmistatud rapsiõliekstrakti, samuti 34% alkoholiga valmistatud kuivekstrakti heaks vahendiks ateroskleroosi ennetamisel ja külmetushaigustega kaasnevate sümptomite leevendamisel.
Alliini lagunemisel tekkivatel ainetel on tugev antibiootiline toime. Peale bakterite aitab küüslauk mõningate seente, viiruste ja parasiitide vastu. Rahvameditsiinis tuntud gripivastast mõju võib seletada otsese gripiviirusevastase toimega, kuid tuleb silmas pidada, et see avaldub vaid teatud gripiviiruste korral. Küüslaugu sageli väidetav immuunsüsteemi tugevdav toime ei ole teadusuuringutes kinnitust leidnud, see põhineb vaid rahvameditsiini tarkustel. Seevastu on hästi tõestatud küüslaugu kolesteroolisisaldust vähendav toime, mistõttu võib küüslauku pidada südame-veresoonkonnahaigusi (eriti ateroskleroosi) ennetavaks vahendiks. Samuti kasutatakse seda seedetegevuse soodustamiseks, see vähendab soolestikus käärimis- ja roiskumisprotsesse.
Limaskesta ärritava toime tõttu on küüslauk vastunäidustatud mao ülihappesuse, haavandtõve, ägedate mao- ja soolepõletike, neeru- ja maksahaiguste ning tundliku mao limaskesta korral. Raseduse ja imetamise ajal võib küüslauku tarvitada väheses, toiduga saadavas koguses. Koostoimete kohta ravimitega andmed puuduvad, kuid koos vere hüübimist vähendavate preparaatidega peaks seda ettevaatlikult tarvitama. Küüslauku soovitatakse vältida 7 päeva enne kirurgilist operatsiooni, sest ta võib suurendada lõikusjärgseid verejookse.
RETSEPT Hakkida 2 küüslauguküünt peeneks ja süüa koos leivaga ateroskleroosi ja viiruslike külmetushaiguste ärahoidmiseks.
Lepp
Lepp on kaseliste sugukonda kuuluv puude perekond, mis on Eestis esindatud kahe liigiga. Ravimtaimena on vanarahval olnud kasutusel mõlemat liiki lepad, ravimisel erilist vahet ei ole tehtud. Sangleppa (Alnus glutinosa) kui parema puiduga puud on nimetatud emalepaks ja ebatammeks, halli leppa (Alnus incana) aga isalepaks ja puidu viletsuse tõttu pasklepaks.
Mõlemat liiki lepad kasvavad vesistes paikades. Juurevõsusid andev hall lepp levib hästi kiiresti põldudele ja karjamaadele, sellest ka tema nimi põllulepp. Sanglepp armastab pigem kõrgeid veekogu kaldaid.
Sanglepa võra meenutab tamme, halli lepa oma pigem kaske. Sanglepp on sagedamini kõrge puu, võib kasvada kuni 30-meetriseks, hall lepp jääb talle kümmekonna meetriga alla. Mõlemat liiki lepad on noorena sileda halli tüvega, vanemate puude korp on neljakandiliste tükkidena krobeline.
Talvel on leppasid lihtne ära tunda selle järgi, et nende pungad on lühikese varre otsas. Talv läbi püsivad puul ka tema viljad, pisikesed pruunid „käbid”, millest varakevadel pudisevad lumele pähklikesed. Isasurvad on pikad ja peenikesed ning tolmlevad siis, kui lumi on veel maas.
Lepa lehed on noorelt pehmed ja isegi veidi karvased, hiljem muutuvad nahkjaks. Sanglepa noored võrsed, pungad ja lehed on tugevasti kleepuvad, sellest on puu saanud ka oma ladinakeelse nime: Alnus glutinosa ehk kleepuv lepp. Mõlema puu tikutoosisuurused lehed on piklikovaaljad, hallil lepal terava tipuga. Vanarahvas arvas, et sanglepal on vanakurat lehe tipu ära hammustanud.
Eesti rahvas on tervise turgutamiseks kasutanud peaaegu kõiki lepa osasid: urbi, vilju, lehti, noori võrseid, mähka, pahka ja lepast pulkasid. Urvateed joodi kollatõve vastu, koorest tehtud teed tiisikuse puhul. Lepakäbidest keedeti teed, mida emad jõid lapse rinnast võõrutamisel. Ürti söödi kõhuvalu ja seedehäirete korral. Mahlale hõõrutud lepavõsusid pandi ussihammustuse kohale, varvaste vahele, haavadele, paisetele, sammaspoolikule. Eriti hästi mõjus just noorte lehtede kasutamine, kui jalad läksid suvel vesistel heinamaadel niites hauduma. Tules kuumaks aetud lepapulgaga hõõruti sügelevaid kohti ja külmamuhkusid. Lepaviht aitas saunas peletada sügelisi. Lehti pandi sokkidesse jala alla – see tegi väsinud jalad kergemaks. Hambavalu korral näriti kuuma toorest lepapulka.
СКАЧАТЬ