Rootsi kummikud. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Varemest tõusis ikka veel mitmest kohast suitsu.

      „On sul endal aimu, millest tulekahju võis alguse saada?” küsis Alexandersson.

      Rääkisin, nagu asi oli. Et mul ei põlenud magama minnes ükski küünal ega muu lahtine tuli. Jõudsin magada napilt kaks tundi, kui ärkasin ja maja oli lausleekides. Rääkisin ka vahetatud elektrijuhtmetest ja et tulekahju puhkemisele ei olnud ühtegi mõistlikku seletust.

      Lundin hoidus tagaplaanile ja kuulas. Küsimusi tal ei olnud. Taipasin, et tema ülesandeks oli tulekahju põhjus välja selgitada. Lootsin, et ta saab sellega hakkama. Mindki huvitas, mis selle katastroofi põhjustas.

      Alexandersson ja Lundin hakkasid koos varemetele tiiru peale tegema. Seisin eemal ja vaatasin neid aeglaselt toimetamas. Aeg-ajalt kummardusid nad midagi vaatama. Nad meenutasid valvel loomi.

      Järsku hakkas mul pea ringi käima. Olin sunnitud vanalt veepumbalt tuge otsima.

      Alexandersson nägi, et ma ei tunne end hästi. Ta vaatas mind küsiva pilguga. Raputasin pead ja läksin haagiselamu juurde. Istusin trepile ja hingasin rahulikult. Mõne minuti pärast tõusin püsti. Pearinglus oli üle läinud. Hakkasin tasakesi tulekahjupaika tagasi minema. Kuid haagiselamu tagant välja astudes ja neid kahte seal laetalade tahmaste jäänuste vahel seismas nähes seisatasin. Nad rääkisid millestki. Ma ei kuulnud, millest. Kuid mul tekkis kohe tunne, et nad rääkisid meelega vaikselt, et keegi ei kuuleks.

      Aeg-ajalt heitis Alexandersson pilgu minu poole. Püsisin haagiselamut ümbritseva võsa varjus.

      Teadsin niigi. Nad rääkisid tulekahju põhjusest. Et välised tegurid puudusid.

      Nad arutasid tasasel häälel, kas ma võisin ise majale tule otsa panna.

      Hoidsin hinge kinni, püüdes samal ajal mõista. Kas nad tõesti uskusid minust seda? Või olid nad lihtsalt sunnitud kõiki küsimusi esitama, isegi arulagedaid?

      Seisin võsas, kuni nad seal varemete juures ettevaatlikult tuhnisid. Aegajalt tegi Lundin pilti, kui talle miski silma jäi.

      Seejärel lükkasin oksad kõrvale ja läksin nende juurde.

      „Kuidas läheb?” küsisin ma.

      „See võtab aega,” ütles Alexandersson. „Raske öelda.”

      „Väga raske,” ütles Lundin. „Ei midagi selget.”

      Noor naine, kelle nimi oli Alma Hamrén, istus telefoni näppides pingil, kus olin tavaliselt Janssonit tema ettekujutatud hädade puhul läbi vaadanud.

      Mehed jätkasid veel mitu tundi ja ütlesid, et tulevad tõenäoliselt veel täna tagasi. Vastasin, et mind ei pruugi siis kohal olla. Mul oli vaja mandrile poodi minna.

      Seisin sillal, kui paat neeme taha kadus. Siis läksin tulekahjupaika tagasi. Nad olid mõned leiud maapinnale kile peale asetanud.

      Seal oli elektrikaabli tükke, paar pooleldi sulanud elektrikilbi kaitset ja kile serva peal veel mingi arusaamatu ese. Alles lähemale kummardades sain aru, millega tegu.

      See oli pannal kingade küljest, mis itaalia kingsepp Giaconelli mulle aastaid tagasi valmistanud oli.

      Sel silmapilgul mõistsin, et olin tõepoolest kõik kaotanud.

      Minu 70-aastasest elust ei olnud mitte midagi alles.

      Mul ei olnud mitte midagi.

      3

      Seisin ja vaatasin oma mahapõlenud maja. Mulle tundus, et kui piisavalt kaua varemeid silmitsen, tõuseb maja tuhast.

      Põlengukoht meenutas lahinguvälja. Need varemed oleksid võinud sama hästi tekkida möödasõitnud tankist visatud granaadiplahvatuse tagajärjel.

      Mu vapustus aina süvenes. Tahmunud õunapuu vaatamine täitis mu kurbuse, aga ka vastikusega. Nagu oleks keegi rünnanud mu vanavanemate mälestust. Pähe tuli mõte, et puu annab nüüd musti, lehkavaid õunu. Keegi ei suuda neid süüa. Puu elab, aga on samas surnud.

      Astusin lähemale. Mustad varemed olid ühtlasi hauaplats. Kogu mu varasem elu oli kremeeritud. Mõne halastamatu öötunniga sai majast ahi, kus kogu mu vara hävitavas kuumuses ära sulas.

      Nüüd oli sellest, kui sama jala kummikutega majast välja tormasin, möödas kaksteist tundi. Juhtunu ei olnud mulle veel täies mahus kohale jõudnud. Elasin ikka veel majas, kus lapsena mängisin ja kuhu kolisin, kui ei suutnud enam arstina töötada.

      Tundsin ähmast, kuid kasvavat puudust kõigest, mis oli ära põlenud. Kõige rohkem ehk oma logiraamatutest, nagu ma oma päevikuid kutsusin, millest oli nüüd ainult tuhk järel. Majast välja tormates ei tulnud mul need musta kaanega kaustikud hetkekski meelde. Mul oli oma elu päästmisega tegemist. Jooksin lohe lõugade vahelt välja tühjade kätega.

      Siis mõtlesin Giaconelli kingadele. Neist oli alles ainult üks mustaks kõrbenud pannal Alexanderssoni kilepalakal.

      Pannal meenutas putukat. Kõige rohkem ehk üht neist põdrapõrnikatest, keda lapsena suviti nägin. Nad olid kadunud, keegi ei teadnud, miks. Küsisin kord Janssonilt, kas saarestikus on veel põdrapõrnikaid. Ta küsitles kõiki püsielanikke, kellele ta posti viis. Mitte keegi peale vana Sjöbergi lesknaise, kes elas Nässelholmenil üksildases majas, ei olnud kuuekümnendatest saadik ühtegi põdrapõrnikat näinud. Temal olevat neid külluses. Aga ta oli kurikuulus selle poolest, et valetas kõige kohta, kaasa arvatud oma vanus.

      Surres olid Giaconelli käsitsi valmistatud nahkkingad, mis ta mulle kunagi kinkis, muutunud mustaks põlenud metallist põdrapõrnikaks. Mind huvitas, millest pannal tehtud oli. Hõbedast küünlajalga, mille ma vanaemale ja vanaisale kuldpulmadeks kinkisin, ei olnud enam. Hõbe oli koos kõige muuga tuhaks saanud.

      Aga pannal elas tule üle. Ma ei saanud enam Giaconellilt küsida, mis materjali ta kasutas. Pärast pikki aastaid sügaval Hälsinglandi metsas, kuhu ta rajas oma kingatöökoja, kus vanast transistorraadiost voogas ooperimuusikat, läks ta äkitselt Itaaliasse tagasi.

      Ta oleks nagu kiiruga töökojast lahkunud. Ükski tema vähestest sõpradest ei aimanud tema lahkumist ette. Ta jättis isegi välisukse lahti. See paukus tuules, kui üks naaber läks oma töökingade lahtitulnud taldu parandama.

      Giaconelli täitis kõik tellimused, tõusis siis töötoolist ja kadus.

      Hiljem sain oma tütre Louise’i kaudu teada, et ta oli sõitnud rongiga tagasi Itaaliasse, oma kodukülla Santo Ferrerasse, mis asub Milanost põhja pool, ja heitnud seal ühe lihtsa pansionaadi voodisse surema.

      Mul ei olnud aimugi, mis sai tema töökojast, tööriistadest ja kingaliistudest. Louise ei öelnud mulle, ju ta ei teadnud ise ka.

      Võtsin pandla pihku. Viimati olin Louise’iga rääkinud kahe nädala eest. Ta helistas hilja õhtul, kui olin just uinunud. Siis oli ta kusagil Amsterdami äärelinna lärmakas kohvikus. Ta ei vastanud mu küsimusele, mida ta seal teeb, kuigi küsisin kaks korda. Telefonikõne oli väga lühike. Ta helistas, et kuulda, kas olen ikka elus, ja mina küsisin omakorda, kas ta tunneb end hästi. Võibolla näeme mõlemad teises patsienti, et telefonis niimoodi arsti mängime?

      Pandlast СКАЧАТЬ