Rootsi kummikud. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tekkis järsku küsimus, kuidas peaksin välja kannatama selle valu ja leina, mis mind oli tabanud. Olin uuesti alustamiseks liiga vana. Tulevik oli tumm. Kusagil ei terendanud ühtegi väljapääsu.

      Kortsutasin blanketid ja salvräti kokku, jõin tee lõpuni ja läksin välja. Seejärel ostsin asula ainsast riidepoest särke ja pusasid, aluspesu ja sokke, püksid ja jope. Kvaliteet ja hinnad mind ei huvitanud. Kui olin kotid autosse pannud, läksin kingapoodi kummikuid ostma. Ainus paar, mille leidsin, oli valmistatud Itaalias. See ärritas mind. Müüja oli noor tüdruk, rätik pea ümber, rootsi keele oskus vilets. Püüdsin sõbralikult käituda, kuigi olin vihane, et neil tavalisi Tretorni kummikuid ei olnud.

      „Kas teil Rootsi Tretorni kummikuid ei ole?” küsisin ma.

      „Meil on ainult need,” vastas ta. „Teisi pole.”

      „See ei ole normaalne, et Rootsi kingapoes ei müüda klassikalisi Rootsi kummikuid.”

      Ehkki ma püüdsin jätkuvalt kõigest väest sõbralik olla, pidi ta mu hääletooni tajuma. See ei olnud siiras. Nähes, et ta lõi kartma, ärritusin veelgi rohkem. Olin esitanud tavalise lihtsa küsimuse, mis ei olnud mõeldud ebaviisakuse ega ähvardusena.

      „Kas sa üldse tead, millest ma räägin?” küsisin ma.

      „Meil ei ole teisi kummikuid,” ütles ta.

      „Siis jääb ostmata,” ütlesin mina. „Kahju küll.”

      Lahkusin poest. Ma lihtsalt pidin ukse enda järel pauguga kinni tõmbama.

      Ka tööriistapoes ei olnud kummikuid, ainult kõva äärega töökingad, et varbad tööd tehes viga ei saaks. Ostsin odava käekella ja läksin edasi sadamapoodi süüa ostma. Mul oli haagiselamus gaasipliit, paar potti ja pann. Ma ei ostnud midagi, mida oleksin tahtnud, aga ka ei midagi sellist, mida ma ei tahtnud. Täitsin musta plastkorvi ükskõiksusega.

      Apteegist möödudes meenus mulle, et mu ravimivarud olid tules hävinud. Astusin sisse. Mu arstitunnistus ja retsepti kirjutamise õigus kehtisid.

      Enne auto juurde minemist ostsin veel mobiiltelefoni ja kõnekaardi.

      Äkitselt taipasin, et mul ei ole pärast tulekahjut ka elektrit.

      Sõitsin tagasi sadama poole. Välja võetud 10 000 kroonist oli umbes pool järel. Parkisin auto tavalisse kohta. Oslovski maja uks oli kinni. Kruusateel lebas pooleldi roiskunud vares. Võib-olla oli Oslovski jälle ühel oma saladuslikul reisil?

      Panin kilekotid paati ja läksin siis meretarvete poodi. Seal oli kummikuid ja need olid Rootsis toodetud. Vähemasti oli neil Tretorni märk. Aga neil ei olnud minu numbrit. Tellisin ühe paari ja mulle öeldi, et sellega läheb kindlasti kaks nädalat.

      Poejuhataja nimi on Nordin. Ta on alati seal olnud. Tulekahjust rääkides oli ta häälele laotunud otsekui leinaloor. Nordinil on palju lapsi. Ta on kolm või neli korda abielus olnud. Praeguse naise nimi on Margareta. Temaga tal lapsi ei ole.

      Jansson väidab, et Nordin teeb oma lastele mustkunsti. Ma ei tea, kas see ka tõele vastab.

      Väljas kail hakkas mul külm. Võtsin ühest kilekotist särgi ja läksin meretarvete poe peal asuvasse kohvikusse. Tellisin kohvi ja ühe mandlikoogi. Kook oli nii kuiv, et pudenes vaagnalt tõstes laiali.

      Istusin lauda, kust avanes vaade sadamale, võtsin mobiiltelefoni pakendist välja ja panin seinakontakti laadima.

      Mees, kes saab varsti seitsmekümneseks ja kelle kodu põles maha. Tema maine vara on hävinud, alles on ainult paadikuur, haagiselamu, kolmteist jalga pikk lahtine paat ja vana auto. Kes ütleks, mida ta peaks tegema? Kas sel mehel on tulevikku? On tal üldse põhjust edasi elada?

      Selle koha peal mõte seiskus. Mul oli ju tütar Louise – miks ma esimesena tema peale ei mõelnud? Mul hakkas häbi.

      Oli see nüüd pudiseva koogi või äsja mõeldud mõtete pärast, aga mul hakkasid pisarad jooksma. Võtsin pabersalvräti ja kuivatasin silmi. Kohvikupidaja Veronika vilksatas paar korda köögis. Kehastasin äärmuslikku üksindust. Vanem mees istub sügisel inimtühjas kohvikus, ainsa külastajana sadamas, kuhu purjepaadid ega mootorjahid ei tule enne järgmist suve.

      Mõistsin, et pean Louise’ile helistama. Oleksin sellega küll meelsamini oodanud, kuid teadsin, et ta ei andestaks mulle kunagi, kui ta juhtunust kohe teada ei saaks. Mu tütar on metsiku loomuga, tal puudub see leplikkus ja kannatlikkus, mida arvan endal olevat. Ta meenutab oma ema Harrietti, kes aastaid tagasi ühel päeval käimisraamiga üle jää tuli ja siis suvel minu majas suri.

      Kohvikuukse avanemine katkestas mu mõtted. Sisse astus umbes neljakümnene naine. Tal olid jalas just sellised rohelised kummikud, mida olin päev läbi otsinud, seljas soe jakk, sall ümber kaela ja pea mässitud. Kui ta salli ära võttis, nägin, et tal olid lühikesed juuksed. Nägu oli ilus. Naine läks leti juurde ja vaatas seal lebavaid õnnetuid koogikesi.

      Järsku pööras ta ümber ja naeratas mulle. Noogutasin ja imestasin, kas olin teda varem näinud, ilma et mäletaksin. Veronika tuli köögist. Naine maksis kohvi ja saiakese eest. Ta tuli minu laua juurde. Ma ei tundnud teda. Nägu oli võõras.

      „Kas tohib istuda?” küsis ta.

      Vastust ootamata tõmbas ta tooli laua alt välja. Sügispäikese kahvatu kiir paistis talle näkku, kui ta oli istet võtnud. Ta sirutas käe kollase kardina järele ja tõmbas seda, kuni päikesetriip kadus.

      Naine naeratas. Tal olid ilusad hambad. Naeratasin vastu, kuid näitasin ainult natuke ülemisi hambaid, mille email on mu enda arvates veel korralik. Louise on pärinud ema hambad ja need ei ole kahjuks sama head kui minu omad. Paaril korral, kui tütar mul külas olles väga purju jäi, heitis ta mulle ette, et tal ei ole nii valged hambad kui mul.

      „Minu nimi on Lisa Modin,” ütles naine. „Ja teie olete ilmselt see mees, kes nägi täna öösel oma maja maha põlemas. Mul on tõesti väga kahju. See on kindlasti väga kurb ja kohutav. Maja ja kodu on inimesele ju umbes sama vajalik kui nahk.”

      Ta rääkis kerget murrakut, võib-olla sörmlandi. Aga ma ei olnud kindel. Veel vähem kindel olin selles, miks ta minu lauda istus. Ta nööpis paksu jaki eest lahti ja riputas naabertoolile.

      Ma ei teadnud ikka veel, mida ta tahab. Aga see ei olnudki tähtis. Ainuüksi seetõttu, et ta minu lauda istus, hakkasin teda järsku arulagedalt armastama.

      Vanadel meestel ei ole aega raisata, mõtlesin. Äkiline armastus on ainus, millele saame loota.

      „Ma olen ajakirjanik. Kirjutan kohalikus lehes. Toimetaja palus mul tulekahjupaika sõita ja teiega vestelda. Aga kui ma kail meretarvetesse läksin ja küsisin, kuidas teie saarele sõita, öeldi mulle, et olete toidupoes. Seal teid ei olnud. Hoopis siin.”

      „Kust te teadsite, et see olen mina?”

      „Meretarvete poe müüja kirjeldas teid päris hästi. Polnud raske aru saada, et see olete teie, eriti kui toidupoes ei olnud kedagi ja te istute siin üksi.”

      Ta võttis käekotist märkmeploki. Köögiraadiost kostev muusika paistis teda järsku ärritavat. Ta tõusis, läks leti juurde ja palus Veronikal raadio vaiksemaks keerata. Üsna kohe pandi raadio hoopis kinni.

      Ta СКАЧАТЬ