Teejuht investeerimismaailma – dividendinvestor.ee blogi artiklite kogumik. Märten Kress

Чтение книги онлайн.

      SISSEJUHATUS

      “ The individual investor should act consistently as an investor and not as a speculator.”

      Dividendinvestor.ee blogi sündis eelkõige soovist anda edasi rohkem kui kümne aasta jooksul investeerimismaailmas töötamise jooksul omandatud teadmisi ja kogemusi. Seda lihtsas, selges, ent siiski piisavalt detailirohkes vormis ja eesti keeles. Lisaks mõistsin, et blogi pidamine võimaldab mul hästi dokumenteerida ka isiklikku progressi, olgu siis mõõdetuna iga-aastases dividenditulu suuruses või hoopis oma analüüsimeetodite ja mõttemudelite arengus. Peamine eesmärk internetiavarustes rahaasju lahkama hakates oli siiski teadmiste ja kogemuste edasi andmine meie emakeeles.

      Mida aeg edasi, seda mahukamaks läheb dividendinvestor.ee blogi kirjutiste arhiiv. Mõnes mõttes ehk sisult ka üha keerulisemaks. Eriti alustavale investeerimishuvilisele. Kajastan ju jooksvalt oma investeerimisportfellis aktuaalseid ja parasjagu esile kerkivaid teemasid ning alustajatele suunatud postitused jäävad ajajoonel üha kaugemale minevikku. Seepärast võib nii mõnigi esmakülastaja kohkuda terminite ja lühendite virvarrist – P/E, dividendimäär, ETF, kogutootlus, alusindeks, baasvaluuta, kauplemissümbol, limiitorder ja nii edasi ja nii edasi.

      Käesolevast e-raamatust leiad rohkem kui kolme aasta jooksul blogis ilmunud niinimetatud ajatud artiklid. Need, millest on kasu nii alustavale kui ka edasijõudnud investorile. Need, mis aitavad laduda kindla vundamendi, selgitavad lahti põhitõed ja põhimõisted ning võimaldavad tükk tüki haaval üles ehitada kogu investeerimisemaailma suurt pilti. Need, mis aitavad alustaval investeerimishuvilisel kergema vaevaga sel pikal ja pidevat õppimist nõudval rajal teha esimesed edukad sammud.

      Head lugemist ja edu investeerimisel!

      1. DIVIDENDINVESTOR.EE BLOGI SÜNNILUGU

      Minu nimi on Märten Kress. Aastatel 2006-2016 juhtisin pensionifondide investeeringuid, enne seda tegelesin finantsriskide juhtimise juurutamisega riigi reservidele.

      Noor, energiline ja püsimatu

      Noor olemisega käib kaasas terve rida toredaid omadusi nagu näiteks (hull)julgus, piiramatu optimism, kärsitus, valmidus proovida uusi asju ja entusiasm. Finantsturgudel toimetamise ja investeerimise valguses on neist kasu vähe, pigem on nende mõju kahjulik ja kahjumlik. Seda ühte ja kõige vajalikumat omadust, püsivust, nooruses kahjuks napib. Vaatamata sellele, et mulle meeldis juba varasest east alates mõelda, et ma olen teistsugune kui teised minuealised, siis eelmainitud sihipärase investeerimistegevuse jaoks nõnda olulist omadust, püsivust, mul loomulikult ei olnud.

      Seega tõdesin 2013. aastal pärast rohkem kui kümneaastast karjääri finantssektoris, et ega vanarahvas asjata ütle – kingsepp käib ikka paljajalu. Kaugel sellest, et ma ei olnud isikliku rahaga finantsturgudel selle aja jooksul kätt proovinud, muidugi olin. Kogu selle kümneaastase perioodi kestel oli minu kõige pikem investeering ostuhetkest kuni müügitehinguni viis ja pool kuud. Siis otsustasin, et 9,6% puhaskasumit vähem kui poole aastaga on olnud piisavalt hea rahapaigutus. Praktiliselt iga kord kui tehtud investeeringu tootlus jõudis +20% kanti, otsustasin müügi kasuks. Ja järgmist ostu ehk uut investeeringut ei tulnud sageli enne kui alles poole aasta või aasta pärast.

      Esimesed sammud

      Naastes hetkeks tagasi aastasse 2013. saan öelda, et tegu oli murrangulise aastaga minu isiklike finantside juhtimisel. Esmalt vaatasin minevikku. Aegamööda oli pangakontole kogunenud minu jaoks märkimisväärne summa sääste (mõõdetuna eelkõige suhtena igakuistesse sissetulekutesse), mis enamuse ajast seisid kahjuks tarbetult. Kui 2007. ja 2008. aastal hingasin finantskriisi keerises kergendatult, et mu säästunatuke seisis arvelduskontol või tähtajalisel hoiusel, siis 2009. ja sellele järgnevatel aastatel mitte enam nii väga. Paljuski just seepärast jäid minu isiklikud investeeringud oma olemuselt lühiajalisteks ning väiksemahulisteks.

      Seega ei olnud ma valmis loobuma likviidsusest (vara rahasse konverteerimise lihtsus) ega valmis võtma ka tururiski (vara hinnakõikumise risk). Kunagi ju ei tea, millal äkki raha vaja võib minna. Teise sammuna 2013. aastal oma isiklikku finantsseisu puhtalt lehelt analüüsima hakates vaatasin tulevikku, kohe väga kaugele tulevikku. Leidsin, et kasvõi pisikese osa oma säästudest võiksin siiski eraldada pikaajalisteks investeeringuteks. Pikaajalisuse all pidasin toona silmas eelkõige seda, et investeerimishorisont on kuni pensioniea saabumiseni. Lihtne arvutus näitas, et mul oli selleni kehtivat seadusandlust arvestades vähemalt 30 aastat aega. Selle aja jooksul jõuab tõenäoliselt kogeda taas kord nii mõnd buumi kui ka krahhi, rääkimata mitmetest tavapärastest majandustsüklitest. , eelistades esmajärjes kõrge kasvupotentsiaaliga investeerimisvõimalusi.

      Heureka-hetk

      2014. aasta keskpaigaks oli ettenähtud osa säästudest investeeritud, kuid valdav enamus sääste seisis jätkuvalt arvelduskontol või tähtajalisel hoiusel. Intressimäärad olid selleks ajaks langenud juba nõnda madalale, et vaid mõne üksiku kohaliku kommertspanga poolt pakutav tähtajalise hoiuse intressimäär tundus väärt vaeva, et üldse hoiustada. Teisalt oli alalhoiuinstinkt (hirm) jätkuvalt tugevam kui ahnus ja eelneval aastal valitud investeerimisstrateegia ei tundunud kohe üldse sobilik, et veel osa säästusid finantsturgudele paigutada. Eriti arvestades asjaolu, et USA aktsiaturul täitus siis just juba viies järjestikune tõusuaasta. Head mõtted tulevad alati ootamatult. Nii ka tookord. Dividendid.

      Kui aus olla, siis kuni selle ajani ei olnud ma aru saanud dividendide mõttekusest. Mulle oli kogu aeg tundunud, et selle asemel, et raha investoritele välja maksta võiksid ettevõtted selle edasi investeerida omaenda kasvu ja laienemisse, mis siis ajapikku teiseneks aktsia turuhinna tõusuks. Ka aktsiafondide ja börsil kaubeldavate aktsiafondide (ETFide) dividendimaksed tundusid suhteliselt ebaolulised ja kohati tülikadki. Lihtsalt liiga väiksed ebaregulaarselt laekuvad rahavood, millega ei ole midagi peale hakata. On ju lihtsam kui fondid reinvesteerivad dividendid kohe automaatselt ja investorina säästavad mind tulumaksukohustusest, tehingutasudest laekunud raha uuesti edasi investeerimisel ja nii edasi ja nii edasi.

      , sest pärast igakordset dividendide laekumist minu kontole juhtub kaks asja. Esiteks saan ma investorina otsustada, kuhu ma laekunud dividendid edasi investeerin – kas samasse väärtpaberisse või hoopis mõnesse teise. Teiseks, juhul kui vahepeal peaks aktsiate hinnad olema langenud, võimaldavad dividendidena laekunud vahendid mul soetada tulevasi СКАЧАТЬ