Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus. Marek Tamm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kannatusi, teine prevaleeris kõrg- ja hiliskeskajal ning jutustas pühaku imedega pikitud elukäigust. Varakeskaja lõpul võttis kuju uus hagiograafiline žanr miracula, milles talletati konkreetse pühaku postuumseid imetegusid, sellele lisandusid peatselt kirjalikud tunnistused pühaku säilmete saatusest (ld inventiones) ja nende ümber kolimisest (ld translationes). Kõrgkeskajal muutus populaarseks imetegude kogumine temaatilisteks kogumikeks (ld libri miraculorum), seda eriti mungaordude erinevates harudes (clunylased, tsistertslased jt) ning palverännu sihtpunktides.

      Hagiograafilisi tekste hakati liturgilistel eesmärkidel varakult koondama omaette raamatutesse. Nii sündisid märtrite elulugudest nn martüroloogiumid (ld martyrologium), mida kasutati kloostrites ja kirikutes pühakute meelespidamiseks nende surmapäeval, neile järgnesid hiljem laiema haardega hagiograafilised kompendiumid, nagu passionaariumid (ld passionarum) ja legendaariumid (ld legendarium), mille kõrgaeg jääb 13. sajandisse.^[22.] Kuna pühakuks kuulutamine kuulus kiriku pädevusse ja kanoniseerimisõigus koondati kõrgkeskajal Rooma kuuriasse, siis olid hagiograafilised tekstid enamasti seotud ühe või teise pühaku kanoniseerimisprotsessiga või siis tema kultuse toetamise ja elushoidmisega. Omaette žanrina võibki keskaja viimastel sajanditel eristada pühaku kanoniseerimistunnistusi (ld acta canonisationis). Üldreeglina ei taotle hagiograafilised tekstid originaalsust ega elutruudust, pigem on tegemist kindlate mallide (topos’te) järgimisega, sooviga pakkuda lugejatele/kuulajatele innustavaid kõlbelisi eeskujusid.

      Hagiograafia domineerimine jättis suuresti varju biograafia viljelemise keskaja ladinakeelses kirjanduses, kuigi piirid nende kahe žanri vahel on mõistagi ebamäärased. Peamiselt kirjutati biograafilisi tekste ilmalikest või vaimulikest valitsejatest, neist varasemad ja olulisemad näited on 6. sajandi alguses tärganud tava panna kirja paavstide lühikesi elulugusid (Liber pontificalis) ja Einhardi kirjutatud „Karl Suure elu” (u 828). Kui keskaja esimestel sajanditel näidati üles selget huvi omaeluloolise kirjanduse vastu, siis edaspidi vajus autobiograafia pikalt unarusse. Nagu eespool öeldud, tärkas see huvi uuesti alles 12. sajandi hakul ja leidis seejärel võrdlemisi aktiivset viljelemist. Uue hoo ja sisu saab omaelulooline kirjandus keskaja lõpul, seda aga esmajoones rahvakeelsena.^[23.]

      Antiigi eeskujul kujutas ajalookirjutus endast keskajal üht olulisimat ja prestiižikamat proosažanrit, kuigi sellest ei kujunenud iseseisvat teadmisvaldkonda, mida saanuks koolis või ülikoolis õppida. Ajalookirjutuse kristlik vundament laoti varakeskaja esimestel sajanditel, mil kehtestati mineviku käsitamisel kristlik ajaarvamine ja uus teoloogiline raamistus. Ajalugu pandi keskajal kirja oleviku huvides, möödaniku juhtumisi ei talletatud mitte niivõrd nende sisemise väärtuse pärast, kuivõrd sooviga pakkuda õppetunde ja põhjendusi tänastele tegemistele. Niisiis iseloomustab keskaegseid ajalooteoseid enamasti ajaloosündmuste ja isikute näitlik ning stereotüüpne esitus, inimtegevuse taandamine jumalikule ettemääratusele ning ainese moraaliteoloogiline tõlgendus.^[24.]

      Tänapäevani säilinud keskaegse ajalookirjanduse koguhulk on märkimisväärselt suur. Žanriliselt on aga tegemist väga kireva teksti­kogumiga, mida ühendab ennekõike ühine keel: kuni 12. sajandi keskpaigani kirjutati Euroopas kõik ajalooteosed ladina keeles (erandiks „Anglosaksi kroonikad”). Keskaja ajaloolane ei olnud üldreeglina kuigi žanriteadlik, ta klassifitseeris oma tööd võrdlemisi suvaliselt ega järginud selgeid kirjutamisreegleid. Varakeskajal käibele tulnud žanriline kolmikjaotus annales, chronica ja historia (millele peatselt lisandus gesta) minetas kõrgkeskajal oma selge tähenduse ja täienes mitmete teiste nimetustega, nii et konkreetse ajalooraamatu pealkiri (kui seda üldse oli) ei avanud veel tingimata selle žanrilist kuuluvust.^[25.] Laias laastus võib jagada keskaegsed ajalooraamatud kaheks: nendeks, mis püüdsid esmajoones üles tähendada minevikus toimunut, ilma selge soovita omistada sellele konkreetsem tähendus ja moraal, ja nendeks, mis velmasid minevikusündmusi sidusamal moel ja üldisema ideoloogilise eesmärgi teenistuses.

      Miniatuur Inglise ajaloolase Matthew Parise Chronica maiora’st, millel on kujutatud Inglise kuningaid: Henry II ja Richard I (ülemises registris) ning John Maata ja Henry III (alumises registris). Matthew Paris, Historia Anglorum, Chronica maiora, III. Inglismaa, u 1250. London, British Library, Ms. Royal 14 C VII, fol. 9r.

      Ka epistolaarses kirjasõnas võib keskaega pidada antiigitraditsioonide jätkajaks, isegi kui alahinnata ei saa Uue Testamendi eeskuju. Cicero ja Seneca püsisid kirjakirjutamise etalonidena läbi kogu keskaja, neid täiendas varakristlike kirikuisade (eriti Augustinuse ja Hieronymuse) korrespondents. Selguse huvides võib keskaegsed kirjad (ld epistula, litterae, breve) jagada kolme rühma. Esimesse kuuluvad mõjukate ja haritud autorite hoolega komponeeritud kirjad, mis on kirjutatud peamiselt kas kirjanduslikel, pedagoogilistel või vaimsetel eesmärkidel. Need järgivad üldreeglina selget retoorilist ülesehitust ja annavad tunnistust autori eruditsioonist ja kõneosavusest. Teise rühma kuulub lugematu hulk ametlikke asjaajamiskirju, olgu siis tegemist ilmalike või vaimulike valitsejate missiividega, kaubanduspartnerite korrespondentsiga vms. Viimase rühma moodustavad aga mitmesugused isikliku ja perekondliku iseloomuga läkitused, mille heterogeenne hulk suureneb hiliskeskajal seoses rahvakeelse kirjakultuuri kiire arenguga.^[26.]

      Kirja kirjutamine polnud keskajal juhuslik ega lihtne protsess. Tavaliselt dikteeriti kirju skriptorile, kes vajaduse korral tõlkis need ladina keelde ja kirjutas seejärel vahatahvlilt pärgamendile. Kirja autoriseerimiseks kasutati kas autograafilist märget või sagedamini pitserit. Tähtsamate autorite kirjad koondati juba nende eluajal või postuumselt omaette kogumikesse (mõnel harval puhul võis koostajaks olla kirjutaja ise). Niisamuti kompileeriti mitme autori kirjakogumikke, mis olid mõeldud teistele eeskujuks või õppevahendiks. Lõviosa keskaja kirjapärandist ongi säilinud kogumikes, üksikuid kirju on teada enne 1200. aastat vaid umbes paarsada. Keskaja esimestel sajanditel ei olnud epistolaarne kirjandus kuigi laialt levinud, taassünni tegi see läbi Karolingide ajastul, ent kirjakirjutamise kõrgajaks võib pidada 12. sajandit, mil oluliselt avardus nii kirjutajate ring kui ka nende retooriline võimekus. Kirjad etendasid väga olulist rolli nii vaimulikus kui ilmalikus asjaajamises, sisuliselt juhitigi keskaja ühiskonda kirja teel.

      Kirjakirjutamine kujunes keskajal kiiresti omaette tehnikaks ehk kunstiks, mida võis õppida vastavatest õpikutest – artes dictaminis.^[27.] Matkides klassikalise retoorika eeskujusid, pidi ametlik kiri koosnema tavapäraselt viiest osast. Kõigepealt tervitav pöördumine (ld salutatio), mis kasvas üle pikemaks formaalseks sissejuhatuseks (ld captatio benevolentiae, ka exordium); sellele järgnes kirjakirjutamise põhjus ehk seletus (ld narratio), mis viimaks viis kirja tegeliku sisu ehk taotluseni (ld petitio). Kirja lõpetas lühem või pikem kokkuvõte (ld conclusio). Sellest selgest skeemist peeti kinni siiski peamiselt ametliku ja avaliku iseloomuga kirjades, hiliskeskaegne erakirja­vahetus oli oluliselt vabam.

      Miniatuuril on kujutatud Püha Cuthberti jutlustamas külarahvale. Beda, Vita sancti Cuthberti. Inglismaa, 12. saj lõpp. London, British Library, Ms. Yates Thompson 26, fol. 22v.

      Nii nagu keskaeg arendas kirjakirjutamisest omaette kõnekunsti valdkonna (ars dictaminis), saavutas hiljemalt 13. sajandi alguseks omaette retoorilise staatuse ka jutlustamiskunst (ars praedicandi).^[28.] Jumalasõna avalik kuulutamine oli üks Uue Testamendi keskseid sõnumeid ja seega pole imestada, et jutlustamine kujunes keskaja kultuuri üheks tähtsaimaks meediumiks, võites alates 13. sajandist ühiskonnas kätte sedavõrd suure mõju, et uurijad on tihanud seda võrrelda moodsa massimeediaga.^[29.] Jutlustamine saavutas suure sotsiaalse kõlapinna ajapikku: varakeskajal püsis jutlustamine peamiselt kloostrite ja (toom)kirikute seinte vahel СКАЧАТЬ