Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus. Marek Tamm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viimasel kahel sajandil püsis ladina keel hariduse, filosoofia, teoloogia ja liturgia keelena, kuid tõmbus tagasi kitsas mõttes kirjanduse – luule, draama ja väljamõeldud lugude – keelena, kui mitte arvestada õpetlaste stiiliharjutusi või õpilaste koolitöid. Kummatigi ei tähenda see ladina kirjanduskeele hääbumist sootuks, sest veel 14. sajandil kasutasid mitmed rahvakeelse kirjanduse tähtsamad esindajad ladina keelt nii värsis kui proosas kirjutamiseks, seda eriti Itaalias. Dante Alighieri (u 1265–1321) kirjutas oma tähtsamad proosateosed ladina keeles, sh kuulsa traktaadi rahvakeele kiituseks – De vulgari eloquentia. Temast noorem Francesco Petrarca (1304–1374) komponeeris mitmeid ladinakeelseid värsse, sh lõpetamata eepilise poeemi Africa, rääkimata proosast, nagu omaelulooline Secretum.^[16.] Niisamuti ei jää Giovanni Boccaccio (1313–1375) ladinakeelne looming, sh populaarsed biograafilised kogumikud De casibus virorum illustrium ja De mulieribus claris, mahult kuigivõrd alla tema itaaliakeelsetele tekstidele.

      Keskaegse ladinakeelse kirjanduse tähtsaimat panust maailma kirjandusse ei tule ilmselt otsida niivõrd vormilistest uuendustest, kuigi riimi ja rütmi sündi luules on raske ülehinnata, kuivõrd uute kirjanduslike teemade, tunnete ja kogemuste vallast. Tollased kristlikud ladina autorid andsid kirjandusliku kuue uuele kristlikule elutunnetusele, tõid kirjasõnasse religioosse askeesi ja meeleparanduse teemad, kujundasid välja uue armastuspaatose ja kultiveerisid müstilist keelekasutust. Kuigi varauusaja humanistlikud autorid suunasid kirjanduse uuesti maisematele radadele, ei ole keskaja ladinakeelse kirjanduse religioosne substraat Euroopa kirjandusmälust kindlasti kuhugi kadunud.

       Keskaja ladinakeelse kirjanduse žanrid

      Nagu eespool toonitatud, olid žanripiirid keskaja kirjanduses tihti tinglikud ja žanriteooria elas oma iseseisvat elu õppekirjanduses ja teoreetilistes käsitlustes. Kummatigi kujunesid keskajal välja mitmed uued kirjandusžanrid (sõna avaras tähenduses) või teisenesid vanad. Esmajoones on nende sünd seotud erinevate kiriklike funktsioonidega (liturgilised tekstid, piiblikommentaarid, jutlused, hagiograafia, palved, meditatsioonid, teoloogilised traktaadid jne). Järgnevas on püütud lühidalt tutvustada levinumaid ja olulisemaid keskaja kirja­kultuuri žanre ning nende kujunemist ajas, rõhuga siiski nendel žanritel, mis on käesolevas antoloogias tõlkenäidetena esindatud.^[17.]

      Keskaja ladinakeelne luule jagunes laias laastus kahte lehte: ühel pool antiigist pärandiks saadud klassikalisel vältelisel ehk kvantiteerival värsimõõdul põhinev luule, mida kõrgkeskajal täiendati tihti sise- ja/või lõppriimidega, teisel pool varakeskajal koorunud silbilisel ja/või rõhulisel värsimõõdul põhinev riimiline luule.^[18.] Erinevalt tavakäsitusest eelistasid keskaja autorid selgelt antiikvorme, nii et läbi kogu keskaja püsisid kõige populaarsemate meetrumitena daktüliline heksameeter ja eleegiline distihhon. Riimid sugenesid ladina luulesse alates 5. sajandist, kõigepealt kirikulauludesse. Laiemalt levis luuleridade riimimine pärast Karolingide renessanssi, üks levinumaid võtteid oli välteliste värsside varustamine riimidega, nagu näiteks kõrgkeskajal väga populaarne sise- ja lõppriimidega nn leoninuse heksameeter. Mõned keskaegsed värsimõõdud pärinevad ka liturgilisest muusikast, nagu tuntuima näitena sekvents. (Lähema ülevaate keskaja ladinakeelsest vaimuliku ja ilmaliku luule arengutest leiab allpool, lk 386–390, 419–422.)

      Võrreldes antiikluulega võrsus keskajal mitmeid uusi värssžanreid, näiteks piiblieepika, religioosne draama, kirikuhümnoodia, allegooriline eepika jms. Luule püsis pikalt esmajoones suulise ja esitusliku žanrina ning on kirjasõnas säilinud vaid väikeses osas. Varakeskajast peale ringles erinevaid florileegiume antiikautorite luulest, alates 12. sajandi lõpust hakati koostama keskaegsete luuletajate antoloogiaid, mis teinekord keskendusid mõnele konkreetsele autorile, enamasti aga koosnesid anonüümsetest luuletustest. Rangelt võttes polnud valdkonda, mida keskajal ei oleks saanud värsistada, nii leiame tollest ajast luulevormis käsitlusi näiteks botaanikast, farmakoloogiast, filosoofiast, grammatikast, meditsiinist, mineraloogiast ja pedagoogikast.

      Arvestades antiikluule suurt mõju keskaja värsikultuurile on 20. sajandi algusest käibel tüpoloogiline liigendus, mis jaotab keskaja ladinakeelse luule kolmeks perioodiks, lähtudes sellest, milline antiik­aja luuletaja andis ajastule tooni: aetas Vergiliana (8.–9. sajand), aetas Horatiana (10.–11. sajand) ja aetas Ovidiana (12.–13. sajand).^[19.] Kui Karolingide ajastu väärtustas valitsejate panegüürikat ja didaktilist kangelaseepikat, mille standardid kujundas Vergilius, siis aasta­tuhandevahetuse vaimulik luule hindas pigem satiirilist maailmapõlgust, mida pakkusid Horatius ja teised Rooma satiirikud. 12. sajandil tärganud lembe- ja looduslüürika leidis aga inspiratsiooni esmajoones Ovidiuse värssidest. Kuigi selline liigitus on muidugi lihtsustav, toetab seda tõsiasi, et mainitud kolme autori käsikirju leidub kõige enam eristatud perioodidel.

      Sulejoonistus Terentiuse „Komöödiate” keskaegsest käsikirjast, millel on kujutatud riiulil asetsevat kolmeteist näitlejamaski. Terentius, Comediae. Inglis-maa, 12. saj keskpaik. Oxford, Bodleian Library, Ms. Auct. F. 2. 13, fol. 3r.

      Kui luule puhul võib rääkida selgest järjepidevusest antiigi ja keskaja vahel, siis draama osas on katkestus are. Varakristlikest aegadest peale mõistis kirik Rooma paganlikud vaatemängud hukka (piisab kui meenutada Augustinuse laitust vaatemängude aadressil tema „Pihtimustes” või veelgi varasemat Tertullianuse teravat kriitikat traktaadis De spectaculis, u 200), samuti ei soosinud senist teatri­traditsiooni impeeriumi aladele valgunud germaani rahvad. Draama naasis aga keskaja kirjanduskultuuri läbi liturgia. Alates Karolingide ajast hakati mõnede suurte kirikupühade (ülestõusmispüha ja Kristuse sünd) liturgiat täiendama tekstiliste ja meloodiliste lisandite ehk troopidega, millest omakorda kasvasid välja lühikesed dramaatilised etendused, mida 19. sajandist peale tavatsetakse nimetada liturgilisteks draamadeks.^[20.]

      Keskaja ladina draama tähendas niisiis enamasti muusikalist etendust, mis ei olnud mõeldud rahvalikuks meelelahutuseks, vaid täitis religioosseid funktsioone. Valdav osa draamatekste põhines piibli­episoodidel, ent alates 11. sajandist kohtab ka esimesi hagiograafilisi draamasid, mis ammutasid ainest pühakuelulugudest (ennekõike Püha Nicolause elust). 12. sajandist saati repertuaar laieneb, draamat hakatakse viljelema koolides ning üha rohkem kohtab pigem meelelahutuseks mõeldud näitemänge, isegi kui needki jäid laadilt religioosseks (nt Beauvais’ toomkoolis 12. sajandi keskpaigas kirjutatud „Danieli mäng”, Ludus Danielis). Eriti populaarseks kujunes 13. sajandi lõpust peale uue kirikupüha, Kristuse Ihu püha dramatiseerimine, ent selleks ajaks olid ladina keele draamakeelena põhiosas välja vahetanud rahvakeeled. Katkestus antiigiga ei olnud siiski absoluutne ning mõned Rooma autorid leidsid lugemist ja matkimist keskajalgi, nagu näiteks Terentius, kelle looming oli otseseks eeskujuks keskaja esimesele kristlikule dramaturgile Gandersheimi Hrotsvitale.

      Proosa kategooriat on mõistlik keskaja kontekstis käsitada väga avaralt, nagu tollased autorid isegi, kes liigitasid sinna nii väljamõeldud, tõepärased kui tõsilood (ld fabula, argumentum ja historia).^[21.] Taotlemata ammendavust, peatun järgnevalt mõnel antoloogias esindatud keskaja kesksel proosažanril.

      Vanimasse kristliku kirjanduse kihistusse kuuluvad ülestähendused ristiusu märtrite saatusest ja kannatustest (ld acta ja passiones), millest esimesed pärinevad juba meie ajaarvamise algusest, niisamuti jutustused kristlike eremiitide elust ja kiusatustest (ld vitae patrum). Alates 5. sajandist muutus hagiograafia (nimetus omandas tänase tähenduse alles 18. sajandil) üheks levinuimaks proosažanriks keskaja Euroopas ja kokku moodustab see tollasest ladinakeelsest kirjapärandist rõhuva osa (hinnanguliselt loetakse keskaegsete hagiograafiliste tekstide koguhulgaks vähemalt 10 000). Lähtudes kristliku pühaku kahest põhitüübist – märtrist, kes suri oma veendumuste СКАЧАТЬ