Sune. Jüri V. Grauberg
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sune - Jüri V. Grauberg страница 3
Название: Sune
Автор: Jüri V. Grauberg
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949010424
isbn:
„Kuidas sa niisuguste jalgadega küll joosta said?“ imestas ta ja tegi tüdruku jalataldadega mis vähegi sai ja oskas. Asjaga ühele poole saanud, oli ta päris kindel - jalatallad nägid igatahes palju paremad välja. Jarmo oli kunagi teinud läbi esmaabiandmise koolituse ja päris võhik ta sel alal polnud.
Tüdruku silmnäoga ei osanud ta muud teha, kui pani paistetanud kohtadele lahjendatud viina kompressid ning lõhki pekstud huultele salvi, mis pidi haavad parandama. Igatahes niimoodi oli kirjas infolehel, mille ta ühe tuubi karbist leidis.
Tohterdamisega ühele poole saanud, tõi ta köögist ühe banaani ja klaasitäie apelsinimahla, raputas tüdruku ärkvele ja pakkus juua.
Mahl võeti heameelega vastu aga banaan mitte. „Ma pole ahv!“
„Jeevel küll,“ ehmus Jarmo. „Ega ma siis nüüd niimoodi mõelnud!“
Vastust ei tulnud. Tüdruk magas kui surnu.
Noormees riietus lahti, puges samuti teki alla ja võttis tüdruku kaissu. Too ei teinud teadmagi. Ju ta siis oli niivõrd väsinud.
Jarmole ei tulnud aga tükk aega und. Ta ei teadnud, mida leitud vasevärvi tüdrukuga peale hakata ja ei osanud arvata, kui palju too talle tõtt rääkis. Ainus, mis paistis tõsi olevat, oli see, et teda oli pekstud ning tüdruk oli paljajalu mööda karedat asfalti pika tee maha jooksnud.
„Oh... hommik olevat õhtust targem…“ arvas mees ja võttis tüdruku tugevamini kaissu. Ta ei saanud salata, et see poleks talle meeldinud.
III peatükk
„Kas sa siga vägistasid mind öösel?“ oli tüdruku esimene küsimus, kui nad hommikul ärkasid.
„Polnud mõtteski,“ turtsatas Jarmo. „Miks sa kogu aeg vägistamist kardad?“
„Meestel ju muud polegi mõttes...“ tüdruk lausa kiljus.
„Need küll mehed pole, kes niimoodi mõtlevad,“ arvas Jarmo ning tuli teki alt välja. „Tõuse ka üles ja läheme alla kööki ning vaatame endile midagi süüa. Ja üldse, millal sa viimati sõid?“
„Ei mäleta…“
„Läheme alla!“
„Mul pole midagi selga panna!“
„Ah soo, ja just...“ meenus noormehele, et kõik see, mis ta eile tüdrukule selga leidis, jäi ju duširuumi. Ta läks ja tõi sealt vajaliku ning viskas voodile. „Näita korraks mulle oma päkkasid ka!“
Tüdruk lükkas kuulekalt jalalabad teki alt välja ning Jarmo määris need jälle salviga kokku. „Nüüd on okay. Tõmba sokid otsa ja tule alla.“
Selleks ajaks, kui tüdruk trepist alla koperdas, oli Jarmol juba kümmekond kartulit kooritud.
„Sul on valus käia?“
„Jah…“
„Istu siia, köögilaua taha ja räägi. Ma teen niikaua meile midagi süüa.“
„Mida ma rääkima pean?“
„Ma ju võiksin teada, keda ma oma kodus tohterdan ja kellele süüa teen või mis sa ise arvad…“ torises mees sõbralikult ja päris, „mis su nimi on?“
„Sune Traore. Sune pidi mingis Aafrika keeles päikest tähendama.“
„Mina olen Jarmo Põlluaas. Olen selle talu peremees. Kasvatan lambaid, iseenda tarbeks karpkalu ja paar aastat tagasi müüsin mett ka, aga möödunud talvel said pooled mesilaspered kahjuks otsa ja sel suvel pole tõenäoliselt midagi müüa. Hea kui endilegi talvemee korjavad.“
„Miks nad ära surid?“
„Minu viga kindlasti… Kas jäi talveks sööta väheks või lihtsalt läks tarusse mingil moel niiskust,“ arvas mees ja jätkas, „mõned sead on mul ka. Jälle vaid oma tarbeks.“
„Sul on päris maamehe nimi ka.“
„Ega kõlalt sinu nime vastu ikka ei saa küll. Sul ju nii eksootiline nimi,“ naeris Jarmo ja uuris, „kust sa pärit oled?“
„Ma ei tea… Ema andis mu kohe, kui sündisin, lastekodusse ära ja seal olengi kogu elu olnud,“ tunnistas tüdruk. „Väikelaste sõimes olevat mulle ka nimi pandud.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.