Sune. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Lase mind parem kohe maha kui peksma ja vägistama tahad hakata,“ kiunus tüdruk. „Sul revolver olemas!“

       „Ma pole mingi mõrtsukas…“ vastas mees püstolit kabuuri tagasi pannes ja uuris, „sa oled peksa saanud… Kes sind peksis ja mille eest? Räägi, kus sul valutab? Äkki on vaja sõita traumapunkti?“

       „Ei sõida traumapunkti! Seal saavad nad mu kohe kätte,“ hakkas tüdruk vastu.

       „Kes?“

       „Need kes mu joogi sisse solki panid ja hiljem litsimajja vedasid. Ja siis läbi peksid.“

       „Kes need olid?“

       „Ma ei tea! Ma ei tunne neist kedagi,“ vastas tüdruk ja turtsus, „mis sa küsid? Mis see sinu asi on? Lase mind parem maha ja ma saan vaevast lahti. Jumal ka ei aita mind!“

       „Miks sa tahad, et ma su maha laseksin?“

       „Parem on olla surnud kui litsina elada!“

       „Võib-olla…“ venitas mees ja käivitas auto. Ta tuli ise ka just litsimajast ning see andis ainet mõtlemiseks. Näiteks kasvõi see, et miks sealsed tüdrukud litsideks hakkasid? Kas vabatahtlikult või hoiti neid surma ähvardusel paigal?

       „Kus see litsimaja asub, kust sa ära jooksid?

       „Ei tea. Kusagil mändide all.“

       „Millal sa sealt ära jooksid ja kuidas?“

       „Kaks meest peksid mind niikaua, kuni ma mõistuse kaotasin ja läksid siis minema. Kui ma jälle midagi taipama hakkasin, siis oli uks lukku pandud ja välja ei saanud,“ seletas tüdruk vaikselt nuuksudes. Tundus, et tal oli ükskõik, mis temast saab. Ta ei küsinud isegi kuhu Jarmo sõidab. Vaatas vaid ükskõikselt autotuledes välkuvaid teeäärseid puid. “Kui märkasin, et aken on natukene irvakil siis pugesin sealt vahelt välja. Ja kui jalad õues maha sain, panin otsejoones põõsaste vahelt metsa poole jooksu.“

       „Kuhu poole sa jooksid ja kui kaua?“

       „Ma ei tea kuhu poole ma jooksin. Tahtsin vaid kaugemale saada. Mingil ajal sattusin linnast välja viivale teele ja jooksin kuni jaksasin. Kui valgeks läks, siis läksin tee äärde peitu ja olin seal kuni pimedani ning siis hakkasin jälle jooksma.“

       „Kaua sa siis niimoodi jooksid?“

       „Teisel ööl tahtsin ka veel joosta, aga enam ei jaksanud ja keerasin suure tee pealt ära. Ja siis tulid sina,“ vastas tüdruk ja päris, „kes sa oled ja mida sa minust tahad? Ah, vahet pole... Peksa või surnuks, aga litsiks ma ei hakka!“

       „Kuula nüüd! Sõidame minu talusse,“ vastas Jarmo rahulikult. „Seal pesed end puhtaks ning siis vaatame üle kõik su muhud ja sinikad. Katsume sind natukene tohterdada aga kui arsti peaks vaja minema, siis sõidame traumapunkti. Kui muud üle ei jää… Ja politseisse on ka vaja teatada.“

       „Kui teatad politseisse, siis on need pätid, kes mind peksid, kohe mul jälle turjas kinni ja viivad litsimajja tagasi. Politseiga ei tohi sõnagi rääkida. Lase mind siis parem kohe maha!“

       „Kust need pätid sinu elukoha teada saavad?“

       „Politsei ütleb!“

       „Ei ütle midagi,“ arvas Jarmo.

       „Pättidele antakse minu avaldus lugeda ja seal on ju kõik kirjas, nii minu nimi, isikukood kui elukoht.“

       „Kust sa seda tead?“ imestas mees.

       „Paaril lastekodu poisil oli narkotsi ja politseiga tegemist ning pärast olid neil diilerid ukse taga…“ seletas tüdruk. „Diilerid said poiste aadressi teada vaid politseist, ei mujalt.“

       Neiule mõjus vist lõpuks Jarmo rahulikkus, ta ei pidanud meest enam ohtlikuks. Nutu ja nuuksumise lõpetanud, istus ta rahulikult autoistmel.

      

      

      

      

      II peatükk

      

      

      

      

       Koer võttis tulijad sõbralikult haukudes vastu. Jooksis, ketiga traadi külge kinnitatult, rõõmsalt edasi tagasi ja hüples vahepeal üles-alla, aga autoni ta ei ulatunud.

       „Ära karda, ega ta ei hammusta ja niikuinii siiani ei ulatu.“

       „Kas koer teab, et ta ei hammusta?“ küsis neiu kohe.

       „Teab, teab!“ kinnitas Jarmo ja nägi alles nüüd, et tüdruk oli paljajalu ning mõlemad jalatallad jätsid verised jäljed. „Jumal küll!“

       Ta valis veidi kobades kähku välisukse koodi ning haaranud tüdruku sülle, astus esikusse.

       „Lase mind lahti, kohe...“ hakkas tüdruk rabelema. „Löö parem maha aga sinu litsiks ma ei hakka!“

       Jarmo oli temast aga tüki tugevam ja neiu ei suutnud mehe sülest maha rabeleda.

      „Ära mässa ilmaaegu,“ rahustas ta teda. „Ma viin su teisele korrusele duširuumi. Seal saad end pesta. Niikuinii tahad ju pesta? Pärast vaatame, mis saab sinu jalgadega teha... Need on sul ju jumala verised ja teed veel põrandavaibale verejäljed peale. Sellepärast ma su sülle võtsingi.“

       Duširuumis, nähes, et tüdruk ei kavatsegi kleiti seljast ära võtta, et pesema minna, tegi Jarmo selle asja ise üks-kaks-kolm ära. Neiu kattis näo kätega ja hakkas valjult ning lohutamatult ulguma. Tal polnudki rohkem midagi seljas.

       „Mis sa nüüd, mis sa nüüd…“ ehmus noormees. „Ma ei tee sulle ju midagi.“

       Ta keeras dušivee lahti, reguleeris parajaks ning aitas tönniva tüdruku kabiini. „Pese ja ära lõuga. Šampooni pesemiseks ja ka švammi leiad siitsamast, kabiinist. Anna minna!“

       Jarmo läks oma magamistuppa, mis oli sealsamas duširuumi kõrval ja otsis riidekapist pesu ning riideid, mis võisid tüdrukule sobida. Leidis paari sokke ja ühe lühikeste varrukatega heleda särgi ja lisaks ka veel venivad aluspüksid.

       „Ehk mahuvad jalga,“ arutles ta mõttes, sest tüdruku kopsakas tagumik oli talle tahestahtmata silma jäänud. Võttis siis riidepuult Kristeli hommikumantli, mille too maha oli unustanud või jätnud, kapiriiulilt suure saunalina ning läks ja piilus duširuumi ukse vahelt sisse. Tüdruk oli dušikabiinist välja tulnud ja istus sealsamas WC poti kaanel ning tukkus. Tema vasekarva ihul pärlendasid veepiisad.

       „Mis sa siis nii…“ kohmas mees. Katnud tüdruku õlad saunalinaga, tõmbas ta istuja püsti ning hakkas teda kuivatama.

       „Ära tee! Ma ei taha! Ma tahan magada...“ kiunus tüdruk, aga Jarmo ei jätnud enne järele, kui oli tüdruku ära kuivatanud ning võttis ta jälle СКАЧАТЬ