Kuidas leida armastust raamatupoes. Вероника Генри

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta oli lugenud, täiel määral mõistetavaks. Ta oli arvanud, et mõistab neid, intellektuaalsel tasandil, kuid nüüd oli tal sügavam arusaam. Ta sai selle aukartuse käes vaevu hingata.

      Kui ta püsib vait ega liiguta end, siis ehk tüdruk ei ärka. Võib-olla jääb ta lennukist maha. Vast võib ta veeta temaga veel ühe imelise ööpäeva.

      Kuid Julius oli sisimas vastutustundlik. Temas ei olnud loomupärast muretust. Nii noppis ta ühe juuksekihara ning kõditas tüdruku põske, kuni see end liigutas.

      „Hei,“ sosistas ta. „Sa pead täna koju minema.“

      „Ma ei taha minna,“ pomises Rebecca tema õla vastas.

      Ta libistas käega üle tüdruku sooja palja ihu. „Sa võid tagasi tulla.“

      Ta puudutas iga tema tedretähni, ühekaupa. Neid oli sadu.

      Tuhandeid. Tal ei jaguks iial aega puudutada neid kõiki, enne kui tüdruk lahkub.

      „Mis kell sinu lend väljub? Kuidas sa lennujaama saad?“

      Tüdruk ei vastanud. Ta tõstis mehe käe ja vaatas kella tema randmel.

      „Minu lend läheb kell üks.“

      Mees kargas ehmunult istuli. Kell oli kümme läbi. „Pagan, sa pead üles tõusma. Sa ei jõua ilmaski. Ma võin su ära viia, aga ei usu, et sa õigeks ajaks sinna jõuad.“

      Ta haaras oma riided ja tõmbas selga. Tüdruk ei liigutanud.

      „Ma ei lähe.“

      Mees pani pükse jalaga. Ta jäi teda vahtima.

      „Mida?“

      „Ma otsustasin. Läinud ööl.“ Ta tõusis istuli ja kõik kohad olid tema juukseid täis. „Ma tahan siia jääda. Koos sinuga.“

      Julius naeris. „Sa ei saa.“ Ta tundis kerget paanikat.

      Tüdruk kesk voodit vaatas üles tema poole, silmad suured.

      „Kas sa ei tunne sama mida mina? Nagu oleksid kohanud oma elu armastust?“

      „Noh, jah, aga ...“ Öö oli olnud uskumatu, pidi ta möönma. Ning ta oli kõrvuni armunud, kui see on õige sõna. Ent Julius oli küllalt mõistlik taipamaks, et ei saa võtta vastu pöördelisi otsuseid ühe öö põhjal.

      Rebecca, nagu näis, mõtles teisiti.

      „See klapib suurepäraselt. Ma tahan täiendada end inglise keeles. Tahan teha seda maailma parimas paigas. Mis on siin, Oxfordis, õigus?“

      „Noh, jah. Ma arvan küll. Või Cambridges.“

      „Ma olen piisavalt terane. Ma tean, et olen. Kui saaksin sisse Browni, saaksin ma sisse ka Oxfordi.“

      Julius naeris jälle. Mitte tüdruku, vaid tema eneseusalduse üle. Tüdrukud, keda ta tundis, polnud kunagi hinnanud oma võimeid nii häbenematult. Neid oli kasvatatud tagasihoidlikeks ja ujedateks. Rebecca kandis oma sära uhkusega.

      Ta ristas käed. „Ära naera minu üle.“

      „Ma ei naera. Lihtsalt kardan, et oled pisut tormakas.“ See oli pehmelt öeldes.

      „Ma ei lähe tollele lennukile.“

      Julius neelatas. Tüdrukul oli tõsi taga. Pealegi polnud tal nüüd enam mingi hinna eest võimalik oma lennule jõuda. Ja niipalju kui ta teadis, polnud tal kuhugi mujale minna.

      „Mida su vanemad selle peale ütlevad?“

      „Kuidas nad saavad vastu vaielda?“

      „Väga lihtsalt, minu arust. Kas sa ei peaks eeldatavasti kolledžisse minema?“

      „Jah. Aga tead mis? Sealne ei tundunud kunagi õige. Ma kavatsesin minna, sest seda minult oodati. Kuid see tundub õige. Ma tunnen seda siin.“

      Ta surus rusika vastu südant. Julius vaatas teda väsinult, olemata kindel, kas tüdruk mõtleb tõsiselt. Ta teadis mitmeid lennukaid neidiseid, ent nende kapriisidel olid enamasti piirid. Ta muutus rahutuks: tark, tahtekindel ja rikas oli tappev kooslus, ja ta oli kaunis kindel, et Rebecca on seda kõike. Ta oli saanud piisavalt vihjeid tema elust mõistmaks, et see on väga privilegeeritud.

      Mistõttu tundis tüdruk, et tal on õigus ülimale eesõigusele.

      „Ma lihtsalt olen seda väärt.“ Ta ukerdas voodist välja. „Otsin endale töö. Siinsamas. Oxfordis. Ja ma kavatsen sooritada sisseastumiseksami ja saada koha, kus järgmisel aastal õppida.“

      Ta paistis pisut pöörane. Mees polnud kindel, kuidas temaga käituda. Tüdruk oli tema jaoks tabamatu. Tavalised argumendid tema puhul ei mõjunud. Ta otsustas teeselda, nagu mõtleks, et tüdruk teeb nalja.

      „Kange siider,“ märkis Julius. „See mõjus sulle niimoodi.“

      „Arvad, et teen nalja, jah?“

      Julius kratsis kukalt. „Ma pole kindel, et oled kõik läbi mõelnud.“

      „Muidugi olen. Ma ei saa aru, milles asi? Miks mitte? Tõsiselt, ütle mulle, miks mitte. See pole sama, mis rokkbändi solistiga plehku panna. Tahan minna maailma parimasse ülikooli. Kindlasti on see hea mõte?“

      Tüdruk oli üks neist marru ajavatest inimestest, kes panid kõige pöörasemad ideed kõlama ülimalt usutavana.

      „Kuule, las ma sõidutan su lennujaama. Võid vahetada pileti, minna koju ja rääkida vanematega. Kui nad nõustuvad, võid tagasi tulla.“

      „Kas ma ajan su hulluks?“

      „Noh, jah, tõepoolest. Väheke küll.“

      Tüdruk tuli ja pani talle käed ümber kaela. Mees hingas teda sisse, süda tagumas. Ta tundis end kaalutuna, sest oli saanud liiga vähe und ja liiga suure annuse teda.

      Ta tundis erutust, ent ta tundis ka vastutust, sest teadis, et tema reaktsioon otsustab, mis juhtub järgmiseks: nende tuleviku. Ta peaks haarama ohjad enda kätte; hoogu pisut maha võtma.

      „See on kõige hämmastavam asi, mis on kunagi juhutnud. Meie sinuga. Kas sina ei tunne?“ nõudis tüdruk.

      „Noh, jah. Tegelikult on küll. Hämmastav. Ma olen ... hämmingus.“ Julius nägi, et tüdruk võtab tuld. Kas tuleb hetk, mil ta loobub mõttest ja mõistab, et ta fantaseerib? Et tema nägemus on keerukatest asjaoludest läbi imbunud. „Aga ma siiski arvan, et peaksid rääkima oma vanematega.“

      Seda öeldes mõtles ta, kui igavalt ta kõlab. Kuid ta ei kavatsenud võtta vastutust selle eest, et tüdruk oma elu kihva keerab või et tema perekond tagajalgadele tõuseb.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте СКАЧАТЬ