Kuidas leida armastust raamatupoes. Вероника Генри

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Juliusele meeldis lühidus. „Noh, minu esimene soovitus oleks „Anna Karenina“.“

      Tüdruk naeratas, paljastades täiuslikult valged hambad.

      „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased. Iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.“

      Mees noogutas.

      „Hea küll. Aga kuidas oleks „Ulysses“? James Joyce? See paneb teid vaikima.“

      Tüdruk võttis teatraalse poosi. „Jah, ma ütlesin jah, ma teen seda, jah.“

      Ta tsiteeris Molly Bloomi, kangelase valimatut naist, ning viivuks kujutles Julius, et tüdruk on just selline, nagu Molly välja nägi, enne kui talle meenus, et Molly oli kirjanduslik kuju. Ta oli rabatud. Ta ei teadnud palju inimesi, kes suutsid tsiteerida Joyce’i. Ta ei lasknud end heidutada tüdruku ilmselgelt universaalsetest teadmistest kirjanduse vallas. Ta laseb lati madalamale ja soovitab midagi populistlikumat, kuid raamatut, mida ta on pikka aega imetlenud.

      „„Garpi maailm“?“

      Tüdruk säras talle avalalt vastu. Tal oli võimatult suur põselohk paremal palgel.

      „Hea valik. Mulle meeldib John Irving. Aga ma eelistan „Hotel New Hampshire’d“ Garpile.“

      Julius naeratas. Juba tükk aega polnud ta kohanud ühtegi nii avara pilguga lugejat kui see tüdruk. Ta tundis sügavate teadmistega inimesi, kuidas siis muidu: Oxford kubises neist. Kuid nad kippusid olema intellektuaalsed snoobid. Ent see tüdruk oli väljakutse.

      „Aga „Middlemarch“?“

      Tüdruk avas suu, et vastata, ning mees nägi kohe, et oli saanud pihta millelegi, mida piiga polnud lugenud. Tüdrukul jätkus armulikkust, et puhkeda naerma.

      „Väga hea,“ teatas ta. „Kas teil leidub mõni eksemplar?“

      „Ikka.“ Ta viis tüdruku riiuli juurde ja tõmbas välja oranži Penguini klassiku.

      Nad seisid seal viivu, Julius hoidis raamatut käes, tüdruk silmitses teda.

      „Mis on teie lemmikraamat?“ küsis ta.

      Mees oli nõutu. Nii küsimusest kui tõigast, et tüdruk oli küsinud. Ta pidas endamisi aru. Ta oli valmis vastama, kui tüdruk tõstis sõrme.

      „Teil on ainult üks valik.“

      „Aga see oleks nagu küsimus, milline neist on su lemmiklaps!“

      „Te peate vastama.“

      Mees nägi, et tüdruk ei kavatse alla anda. Tal oli vastus valmis – „1984“, väike, kuid täiuslik meistriteos, mis pakkus talle alati õudu ja põnevust –, ent ta ei kavatsenud seda talle nii kergesti avaldada.

      „Ma ütlen teile,“ sõnas ta mõistmata, kust ta selle julguse võttis. „Kui tulete minuga dringile.“

      Tüdruk torkas käed vaheliti rinnale ja kallutas pea ühele küljele. „Ei tea, kas ma nii huvitatud olen.“ Ent tema naeratus rääkis teist keelt.

      „Peaksite olema,“ vastas mees, ning jalutas temast eemale kassa juurde, lootes, et piiga talle järgneb. Tüdruk oli kapriisne. Ta tahtis keelitamist, aga mitte seda, et mees alla annaks. Mees oli väljakutseks valmis.

      Piiga järgneski talle. Mees lõi raamatu kassast läbi ning tüdruk ulatas naelase rahatähe.

      „Täna õhtul mängib bänd,“ rääkis ta tüdrukule. „Seal on kange siider ja kasimatud punkarid, aga ma ei tea paremat moodust, kuidas üks Ameerika tüdruk võiks veeta viimase õhtu Inglismaal.“

      Ta libistas raamatu kotti ja ulatas tüdrukule. Too silmitses teda peaaegu uskmatult, kergelt lummatuna.

      Julius oli olnud tüdrukutega alati omal vaiksel viisil usalduslik. Ta austas neid. Talle meeldisid nad pigem vaimult kui välimuselt, ja see tegi ta miskipärast ligitõmbavaks. Ta oli hooliv, ent veidi salapärane. Ta oli väga erinev enesekindlatest internaatkoolitüüpidest Oxfordis. Ta käis ka riides veidi erinevalt, nagu romantiline boheemlane, velvetpintsakus ja sallides, juuksed pisut pleegitatud. Ning ta oli nägus – põsesarnad ja suured silmad, mida ta aeg-ajalt kontuurpliiatsiga toonitas. Londonis kasvamine oli andnud talle julguse seda teha, ilma et peaks kartma pilkeid neilt, kes moega kaasas käimist ei mõistnud.

      „Miks pagana pihta ka mitte?“ sõnas tüdruk viimaks.

      „Ma olen kella kaheksast alates kohal,“ lausus mees talle.

      Kell oli kakskümmend minutit kaheksa läbi, kui ta pubisse jõudis. Tüdrukut polnud kusagil näha. Mees polnud kindel, kas ta jäi samuti hiljaks, või oli juba käinud ja läinud. Või lihtsalt võttis nõuks üldse mitte välja ilmuda. Ta ei kavatsenud lasta end häirida. Kui see pidi nii minema ...

      Ta tellis letist pindi tumedat siidrit, mekkis liisunud õunamaitset, siis suundus välja, et leida pink viimastes päikesekiirtes. Pubi oli populaarne, ent küllalt jämedakoeline, ta armastas seda paiga lihtsuse poolest. Ja seal mängisid alati head ansamblid. Õhus hõljus pidulikkuse ja ootuse hõngu, lõplik hüvastijätt päikeselt suve viimasel nädalal. Julius aimas muutust tulemas. Kas see võiks olla seotud punajuukselise piigaga, ei olnud ta kindel, kuid tal oli tunne, et võis.

      Kell üheksa tundis ta teravat koputust õlale. Ta pööras ringi ja tüdruk oli seal.

      „Ma ei kavatsenud tulla,“ teatas too talle. „Sest ei tahtnud sinusse armuda ja siis homme ära lennata.“

      „Armumine on valik.“

      „Mitte alati.“ Tüdruk näis tõsine.

      „Noh, vaatame, mida saame teha, et seda vältida.“ Ta tõusis püsti ja võttis oma tühja klaasi. „Kas oled meie kanget õunasiidrit juba proovinud?“

      „Ei.“ Tüdruk näis kahtlevat.

      Mees tõi talle pool pinti, kuna teati täiskasvanud mehi, kes pärast paari pinti seda pruuli löristasid nutta. Nad jälgisid ansamblit, pöörast mustlaspunkarite välimusega bändi, kes laulis laule südamevalust ja pööripäevasest täiskuust. Ta ostis piigale veel pool pinti ning jälgis, kuidas tolle naeratus järjest laisemaks jäi ja silmad ei seisnud enam lahti. Ta ei soovinud muud kui sasida sõrmedega tema prerafaeliitlikes kiharais.

      „Kus sa täna ööbid?“ küsis ta, kui ansambel hakkas asju kokku pakkima ja vindised pidutsejad seadsid samme pubist välja sooja öhe.

      Tüdruk pani talle käed ümber kaela ja surus end kõvasti tema vastu. „Sinu juures,“ sosistas ta, ning tema suu mehe omal maitses suve viimaste õunte järele.

      Hiljem, kui nad lebasid öökuumuse riismetel teineteise kaisus, pomises tüdruk: „Sa pole mulle öelnudki.“

      „Mida?“

      „Sinu lemmikraamat.“

      „„1984“.“

      Tüdruk kaalus mehe vastust, noogutas heakskiitvalt, sulges silmad ja uinus.

      Ta СКАЧАТЬ