Top Dogg. Йенс Лапидус

Чтение книги онлайн.

      SVENSK DAMTIDNING

      Prints Carl Philip ja tema disainerist sõber Joakim Andersson polnud sugugi ainsad prominendid, kes kohale saabusid, kui CoolArt ja Buchards avasid oma ainulaadse kunsti näituse. Avamisel said kokku Stockholmi eliit ja kunstimaailma tipptegijad.

      Svensk Damtidning märkas teiste seas ka uustulnukat Stockholmi kunstikogujate seltskonnas, noort ärimeest Hugo Pedersoni koos kauni abikaasa Louise’iga. Mõlemad on väga suured kunstihuvilised ja kuigi nad on kunsti kogunud kõigest kaks aastat, on neil Svensk Damtidningi allikate andmetel õnnestunud kokku panna vägagi arvestatav nüüdiskunsti kogu.

      „Ma olen alati armastanud kõike õrna ja haruldast,” teatab Hugo meie reporterile rõõmsalt.

      Hugo Pederson tegutseb investeerimisfirmas Fortem ja lühikese aja jooksul on saanud temast mitmete kunstnike metseen.

      „Kui sul on õnnestunud natuke raha teenida, tuleb seda ka tagasi anda,” ütleb Hugo Pederson ja liigub koos oma elevil abikaasaga Buchardsi külaliste hulgas edasi.

      PROLOOG

      Adan lohistas alumiiniumredeli maja taha ja vaatas rõdu poole. Nystadsgatan: korter asus kõige alumisel korrusel – redeli avamine, rõdupiirde vastu toetamine ja ülesronimine ei tohiks kuigi keeruline olla. Ikkagi: kurat – ta tundis, et teeb kohe püksid täis. Päriselt. Ta peaaegu nägi seda vaimusilmas: tema ise selle kuradi redeli kõige ülemisel pulgal, pruun plekk pükste hargivahes.

      Tegelikult oli ta selle asjaga lõpetanud. Ta oli üheksateist täis ja sissemurdmiseks liiga vana, selliste asjadega tegeles ta põhikooli lõpus. Pluss asjaolu, et see käis tema väärikuse pihta. Aga mida ta teha saab? Kui Surri nii ütleb, siis nii on.

      Nad olid teineteist tundnud lasteaiast saadik, elanud samas hoovis, mänginud samas meeskonnas – nende vanamehed olid isegi endisel kodumaal naabrid olnud. „Bakoolis olime nagu kõik teised, me ei tundnud teineteise vastu rohkem huvi kui hädapärast vaja,” ütles Adani vanamees ikka. „Aga siin arvavad kõik, et me oleme nagu perekond, nagu me oleks üks ja sama isik.”

      Isal oli õigus ja ei olnud ka: Surri oli vend. Ometi käitus ta nagu siga.

      Adan tundis rõdupiirde külmust läbi kummikinnaste. Kindad: nii palju rutiini temas endisest ajast siiski oli, sest tema sõrmejäljed olid raudselt vanades registrites olemas. Ta võttis hoogu, päris suur kere tuli üle serva vinnata, ta kaalus kindlasti oma sada kümme kilo. Ikkagi oli kruvikeeraja ta käes kerge ja haare tundus mugav – nagu oleksid ta sõrmed igatsenud seda kasutada, kuigi ta elas nüüdsel ajal tavalist elu: töötas isa ülemuse kullerina, mugis popkorni ja vahtis õhtuti oma tüdrukuga „Luke Cage’i” ja „Faudat”. Kuid kahe nädala eest oli ta käest küsitud, kas ta tahaks pisut lisanutsu teenida. Ei midagi ebaseaduslikku, lihtsalt üks ühepäevane ots vana sõpruse märgiks. Oleks rumal sihukesest võimalusest ära öelda.

      Kõik oli nende saksa sigade süü. Sest Surri oli küsinud, kas Adan võiks sõita Hamburgi ja tuua ära ühe uue, 7. seeria BMW. Selgelt tulus äri: 730d võis seal saada vähem kui saja tuhande euro eest, ja siin hõlpsasti pooleteist milli eest maha müüa. Ainus asi oli, et enda nimele ei saanud registreerida liiga palju autosid aastas, siis hakkas maksuamet liigutama. Ja siin tuligi mängu Adan.

      Ta oli sõitnud rongiga Rødbysse, üks ots viissada üheksakümmend neli krontsi, ja ta istus terve reisi ja kuulas Spotifyd oma uutest Beatsi kõrvaklappidest, hoidis Surrilt saadud kõhukotti kindlas haardes ja vahtis aknast välja. Miljon krooni eurodes ei kaalunud peaaegu midagi. Ta ei olnud kunagi varem nii kaua rongis istunud, aga päris okei oli. Loodus akna taga ei tüüdanud ära. Maastik tuhises mööda: härmas põllud, kuusikud ja väikesed külad, mille elanikud näisid koguvat roostes autokeresid ja vanu lauajuppe. Ta mõtles, millest nad seal küll elavad.

      Auto müügikoha leidmine ei valmistanud raskusi, niisamuti ostudokumentide allkirjastamine ja kokkuleppimine müüjaga, kes purssis isegi pisut araabia keelt – see ei olnud Adani keel, aga ta oskas piisavalt selleks, et öelda mõned viisakusfraasid. Ilgelt äge oli istuda mustale nahkistmele, käivitada mootor ja põrutada tagasi Rootsi praami peale. Ta sõitis iga päev eri pikapitega, aga BMW-ga mitte kunagi. See auto ei olnud viimase peal ainult väljanägemiselt, vaid kvaliteeti oli tunda ka pisiasjades. Naha lõhn, tunne sõrmedes, kui ta üle armatuurlaua tõmbas, autoukse raskus, kume turvaline heli selle sulgumisel. Ta mõtles Surrile, tema tegi kõike stiilselt – isegi tema pusad olid sigakallitelt Prantsuse brändidelt. Ühel päeval on ehk Adanilgi võimalus endale selline auto soetada. Aga nüüd mõtles ta terve õhtu ja öö sõita, ta tahtis BMW koju saada, ilma et peaks kusagil motellis ööbima.

      Esimest korda kuulis ta seda kiirteel enne Jönköpingit: õõnsat kriipivat heli, mis ei kõlanud sugugi hästi. Ta peatas auto kolme kilomeetri pärast. Ronis välja, uuris autot igalt poolt, aga ei näinud midagi. Heli tuli tagasi niipea, kui ta taas teele asus. Veel paarikümne kilomeetri pärast süttis üks hoiatustuli. Piduririke. Mida see tähendas? Kuradi raisk – ta ei teadnud isegi seda, kas ta tohib edasi sõita. Ta alandas kiirust, tema taha tekkis saba, ta sõitis saja kahekümnese piirkiirusega teel seitsmekümnega. Auto tegi päris jubedat häält. Veel paarikümne kilomeetri pärast pööras ta ühte bensiinijaama ja küsis viisakalt müüjalt, kas too võiks välja tulla ja tema auto üle vaadata. Kutil oli haigelt palju vistrikke ja ta nägi nii umbes viis aastat noorem välja kui Adan, aga hakkas oma taskulambiga kohe velgesid valgustama.

      „Mulle tundub, et sinu pidurikettaid ei ole nagu enam eriti,” ütles müüja. „Selle autoga ei saa enam sentimeetritki sõita. Kahju, vinge pill tegelikult.”

      Sellega ilus elu lõppeski: Adan pidi maksma kinni pukseerimise lähimasse töökotta. Auto kordasaamiseks kulus viis nädalat ja see maksis nelikümmend tuhhi. Aga oli ka oht, et see on paugu saanud, öeldi sealt. Adan helistas Saksamaale ja karjus müüja peale, aga vanamees tegi, nagu ei saaks inglise keelest arugi. Viimaks lasi Surri autoromu ära hinnata: selle eest ei saaks kuutsadat tuhandetki.

      „Kuidas sa võisid nii kuramuse tainas olla, et sa autot enne ostmist üle ei vaadanud?”

      Rõduukse lukk andis klõpsuga järele. Adan lükkas selle lahti. Surri jutt oli olnud selge. „Pollarid võtsid kinni meie mehe, kes seda korterit üüris, aga kama nad üles ei leidnud. Kui sa sinna sisse lähed ja üles otsid selle, mis mulle kuulub, võime pool su võlast kustutada. Tead ju, kui palju ma selle auto pealt kaotasin.”

      Adan niheles. „Kas keegi elab seal korteris?”

      „Sitta sul sellest. Homme õhtul ei ole igatahes kedagi kodus.”

      Adanile meenus üks vahejuhtum lapsepõlves, hoovis. Surri oli ronimisredelilt alla kukkunud, otse maha nagu kivi, ja põlve ära löönud. Nende meelest tuli verd ojadena ja kruusa oli haava sisse läinud. Kutt nuttis lahinal. „Ma aitan sind. Tule, lähme minu juurde, isa on vist kodus,” ütles Adan nii lahke häälega kui oskas. Nad olid kuueaastased ja Adan teadis, et isa oskaks Surri põlve korda teha. Nii läkski – isa tegi haava puhtaks ja pani põlvele kõige suurema plaastri, mida nad kunagi näinud olid. Kui nad pärast O’boy kakaod jõid, Marie küpsiseid sõid ja DVD-lt „Lelulugu” vaatasid, ütles Surri: „Sinu isa oskab väikeste sõjameeste eest paremini hoolitseda kui minu isa.”

      Korter oli kolmetoaline. Adan pani tule põlema toas, mis oli ilmselt elutuba. Seal olid rohelise kangaga diivan, klaasplaadiga diivanilaud ja raamaturiiul. Seal oli ka midagi, mis nägi välja nagu mingit sorti projektor. Kummaski magamistoas olid kitsad ülestegemata voodid. Siin elas keegi – miks muidu vedelesid diivanilaual ajalehed ja ühe söögilauatooli korjul rippus T-särk.

      Ometi oli mööblit napilt, ehk ööbiti siin vaid aeg-ajalt. Ta tõstis üles köögi prügikasti, vaatas tühja piimapakki ja tundis lõhna, mida ta oli kahtlemata varemgi tundnud: kanepisuitsu lõhna.

      Ta СКАЧАТЬ