Asum ja Impeerium. Айзек Азимов

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üksi annab meile kindluse väita, et ta oma tegelikke motiive meie eest varjata püüdis. Ühendage tema elukutse olemus faktiga, et Impeerium on juba fnantseerinud ühe rünnaku meie vastu minu isa ajal, ja te mõistate, et ended on kurjakuulutavad. Esimene rünnak ebaõnnestus. Vaevalt meil Impeerium selle eest pead silitab.”

      „Ega te midagi sellist pole avastanud, mis meile rohkem kindlust annaks?” küsis neljas mees ettevaatlikult. „Või hoiate te midagi enese teada?”

      Forell vastas tasakaalukalt: „Midagi salajas hoida ma ei saa. Nüüdsest peale pole tegemist ärialase võistlusega. Me peame üksmeelsed olema.”

      „On see patriotism?” kolmanda mehe hääles oli kuulda irvitust.

      „Patriotism olgu neetud,” tähendas Forell vaikselt. „Kas te arvate, et annaksin kahte aatomilaengu sähvatustki tuleviku Teise Impeeriumi eest? Usute te, et ma riskiksin ühegi kaubalähetusega, et sellele teed sillutada? Kas teie meelest aitab Impeeriumi võit kaasa minu või teie äritegevusele? Kui Impeerium võidab, ilmuvad kohale raisakullid ihaldatud sõjasaaki jagama.”

      „Ja saagiks oleksime meie,” lisas neljas mees kuivalt.

      Äkki katkestas teine mees oma vaikimise ja nihutas oma kogukat keha nii, et tool ta all nagises. „Milleks seda arutada. Impeerium ei saa niikuinii võita, kas pole? Seldon kinnitas, et Teise Impeeriumi loome lõpuks meie. Praegu on lihtsalt järjekordne kriis. Enne seda on kolm juba olnud.”

      „Lihtsalt järjekordne kriis, jah!” Forell mõtles pingsalt. „Kuid esimesel kahel juhul juhtis meid Salvor Hardin; kolmanda ajal oli meil Hober Mallow. Aga kes on meil nüüd?”

      Ta vaatas teistele süngelt otsa ja jätkas: „Seldoni psühhoajaloo reegleis, millele on nii lohutav lootusi rajada, on arvatavasti ühe kaasmuutujana teatav Asumi elanikkonna poolne normaalne initsiatiiv. Seldoni seadused aitavad neid, kes end ise aitavad.”

      „Ajad teevad inimese,” ütles kolmas mees. „Siin on sinule veel üks vanasõna.”

      „Sellele absoluutse kindlusega lootma jääda ei saa,” uratas Forell. „Mulle näib asi olevat sedamoodi. Kui see on neljas kriis, siis Seldon nägi seda ette. Kui ta nägi, siis saab seda ka võita, ja selleks peab olema mingi tee.”

      „Praegu on Impeerium tugevam kui meie, on seda alati olnud. Kuid esmakordselt ähvardab meid tema poolt otsene kallaletungioht, nii et see tugevus muutub kohutavalt ähvardavaks. Kui teda õnnestuks lüüa, peaks see sündima, nagu eelmisteski kriisides, mingi meetodi, mitte puhta jõu abil. Me peame leidma oma vaenlase nõrga külje ja seda ründama.”

      „Ja missugune on tema nõrk külg?” küsis neljas mees. „Kavatsed sa mõne teooria välja pakkuda?”

      „Ei. Selle juurde ma tahangi jõuda. Minevikus märkasid meie suured juhid alati oma vaenlaste nõrku kohti ja sihtisid nende pihta. Aga nüüd ...”

      Ta hääles oli abitust, ja hetke vältel ei lausunud keegi sõnagi.

      Siis ütles neljas mees: „Me vajame spioone.”

      Forell pöördus õhinaga tema poole. „Õigus! Ma ei tea, millal Impeerium ründab. Meil võib veel aega olla.”

      „Hober Mallow sisenes ise Impeeriumi dominiooni,” pakkus välja teine mees.

      Kuid Forell raputas pead. „Ei midagi nii otsest. Keegi meist pole enam noor. Oleme roostes liigsest kantseleilikkusest ja administratiivseist pisiasjust. Ma vajame teovõimelisi noori mehi ...”

      „Iseseisvaid kaupmehi?” küsis neljas mees.

      Ja Forell noogutas ning sosistas: „Kui on veel aega ...”

      3. SURNUD KÄSI

      Bel Riose katkestas oma kannatamatu edasi-tagasi marssimise ja tõstis lootusrikkalt pilgu, kui ta abi sisse astus. „Kas Tähekesest on mingeid teateid?”

      „Mitte mingeid. Luuregrupp kammis läbi maailmaruumi selle kvadraadi, kuid meie instrumendid ei avastanud midagi. Komandör Yume teatas, et laevastik on kättemaksuks otsekohe valmis ründama.”

      Kindral raputas pead. „Ei, luurelaeva eest mitte. Veel mitte. Käsi tal kahekordistada ... Ei, oota! Ma kirjutan läkituse. Lase see kodeerida ja laseril edasi anda.”

      Rääkimise ajal ta kirjutas ja pistis siis paberi ootavale ohvitserile pihku. „Kas siwennalane pole veel tulnud?”

      „Ei ole veel.”

      „Hästi. Hoolitse selle eest, et ta kohe pärast saabumist siia juhatataks.”

      Abi saluteeris agaralt ja lahkus. Riose jätkas oma edasi-tagasi kõndimist.

      Kui uks teist korda avanes, seisis lävel Ducem Barr. Aeglaselt, teda juhatava abi kannul astus ta eredasti valgustatud ruumi, mille lage ilustas stereoskoopne Galaktika mudel. Toa keskel seisis Bel Riose, välimunder seljas.

      „Tere päevast, Patriits!” Kindral tõukas jalaga tema poole tooli ja saatis abi käeviipega minema, sõnades: „See uks jääb suletuks, kuni ma ise selle avan.”

      Jalad harkis, üks käsi selja taga teist randmest haaramas, seisis ta siwennalase ees ja kõigutas end aeglaselt ning mõtlikult päkkadel.

      Siis küsis ta karmilt: „Patriits, kas te olete lojaalne Imperaatori alam?”

      Barr, kes oli seni ükskõikselt vaikinud, kortsutas puiklevalt kulme. „Imperaatorlikku valitsust pole mul põhjust armastada.”

      „Mis hoopiski ei tähenda, et oleksite reetur.”

      „Tõsi. Kuid mitte olla reetur on samuti kaugel nõusolekust hakata teie aktiivseks abiliseks.”

      „Tavaliselt kah tõsi. Kuid kui te antud juhul keeldute koostööst,” lausus Riose kaalutlevalt, „peetakse seda reetmiseks ja teid koheldakse sellele vastavalt.”

      Barri kulmud tõmbusid kokku. „Oma sõnalist vägivalda võite alluvate kallal tarvitada. Mulle piisab teie vajaduste ja soovide lihtsast mainimisest.”

      Riose istus ja ristas jalad. „Barr, meil oli üks varasem jutuajamine poole aasta eest.”

      „Neist teie võluritest?”

      „Jah. Te mäletate, mida ma lubasin teha.”

      Barr noogutas. Ta käed puhkasid lõdvalt süles. „Te kavatsesite nende elupaika külastada. Viimased neli kuud olete ära olnud. Kas leidsite nad?”

      „Leidsin? Seda küll,” hüüdis Riose. Ta huuled olid ärritusest kanged ja suure vaevaga suutis ta vältida hammaste kiristamist. „Patriits, nad ei ole mingid võlurid; nad on ehtsad kuradid. Seda on niisama raske uskuda kui kaugeima udukogu olemasolu. Kujutlege! See on taskurätiku-, sõrmeküünesuurune maailm; nii tähtsusetute aineliste varudega, nii vähese energia ja mikroskoopilise rahvaarvuga, et sellest ei piisaks isegi Tumedate Tähtede tolmunud piirkondade kõige mahajäänumatelegi maailmadele. Ja seejuures on see rahvas nii uhke ja auahne, et unistab vaikselt ja sihikindlalt kogu Galaktika valitsemisest.

      Nad on nii enesekindlad, et isegi ei kiirusta. Nad liiguvad aeglaselt, СКАЧАТЬ