Asum ja Impeerium. Айзек Азимов

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli üheksas majas kümnest olnud selline projektor ja raamatute read.

      Aga praegu tuli piire valvata ja raamatud jäid vanade meeste osaks. Ja pooled vana-aja lugudest olid niikuinii väljamõeldised. Isegi rohkem kui pooled.

      Toodi teed ja Riose istus. Ducem Barr tõstis oma tassi: „Teie auks.”

      „Tänan. Teie auks.”

      Ducem Barr küsis ettevaatlikult: „Räägitakse, et te olevat noor. Kolmkümmend viis?”

      „Sinnapoole. Kolmkümmend neli.”

      „Sel juhul,” sõnas Barr kerge rõhuga, „ei saa ma alustada teisiti kui kahetsusega nentides, et minu käsutuses ei ole ei armuamulette, jooke, ega muid nõiarohte. Samuti pole ma võimeline mõjutama ükskõik millise teile meeldiva noore daami poolehoiuavaldusi.”

      „Selles suhtes ma kunstlikke abivahendeid ei vaja, härra.” Kindrali hääles kõlas lõbus enesega rahulolu. „Kas selliseid abivahendeid nõutakse teilt tihti?”

      „Küllaltki. Õnnetuseks kipub ebateadlik rahvas haritust sageli nõidumisega segi ajama ja armuasjad paistavad olevat see eluvaldkond, mis kõige rohkem võluri abi vajab.”

      „See ongi enam kui loomulik. Kuid mina arvan teisiti. Minu jaoks ei ole õpetus midagi muud kui võimalus rasketele küsimustele vastust leida.”

      Siwennalane kaalutles süngelt: „Te võite sama palju eksida kui nemad.”

      „Võibolla, aga võibolla ka mitte.” Noor kindral asetas oma tassi tagasi kellukesekujulisele alusele ja see täitus uuesti. Ta laskis pakutud lõhnakapslikese tasase sulpsatusega tassi kukkuda. „Öelge siis mulle, Patriits, kes on need võlurid? Need tõelised.”

      Barr näis ammu käibelt kadunud tiitlit kuuldes jahmuvat. Ta lausus: „Võlureid pole olemas.”

      „Aga rahvas räägib, et on. Siwenna kubiseb taolistest juttudest. Võlurite ümber rajatakse kultusi. On mingi kummaline seos selle ja nende teie kaasmaalaste gruppide vahel, kes unistavad ja jampsivad iidseist aegadest ja sellest, mida nad nimetavad vabaduseks ja autonoomiaks. Ajapikku võib see asi Riigile hädaohtlikuks muutuda.”

      Vanamees raputas pead. „Miks te seda minult küsite? Haistate mässu ja peate mind selle juhiks?”

      Riose kehitas õlgu. „Oh, mis te nüüd, mis te nüüd. Muuseas, mõte iseenesest ei ole hoopiski mitte naeruväärne. Teie isa oli omal ajal pagendatud; teie aga olete oma maa patrioot ja marurahvuslane. Minul kui külalisel on küll sellest ebaviisakas rääkida, kuid minu asjaajamised siin nõuavad seda. Kuid siiski, vandenõu? Ja praegu? Kahtlen selles. Viimase kolme generatsiooni vältel on Siwennast mässumeel välja pekstud.”

      Vana mees vastas vaevaliselt: „Mina olen sama ebaviisakas võõrustaja kui teie külaline. Tuletan teile meelde, et oli kunagi asekuningas, kes samuti kui teie pidas siwennalasi mahasurutud rahvaks. Selle asekuninga käsul sai minu isast pagulane, mu vennad surid märtrisurma ja mu õde sooritas enesetapu. Siiski tuli selsamal asekuningal surra küllalt hirmsat surma nendesamade orjastatud siwennalaste käe läbi.”

      „Ah jaa, praegu te puudutasite midagi, millest ma tahtsingi rääkida. Juba kolm aastat pole selle asekuninga salapärane surm minu jaoks enam mõistatus. Tema isiklikus ihukaitses oli tollal keegi noor sõdur, kelle tegevus mulle huvi pakkus. See sõdur olite teie, kuid ma arvan, et üksikasjusse laskuda pole vist vaja.”

      Barr vaikis.

      „Ei ole. Mida te ette panete?”

      „Et te vastaksite minu küsimustele.”

      „Mitte ähvarduse all. Ma olen vana, aga mitte veel nii vana, et elul oleks mulle ülearu suur tähtsus.”

      „Mu kulla härra, nüüd on rasked ajad,” ütles Riose tähendusrikkalt, „ja teil on lapsed ja sõpru. Teil on kodumaa, millele te kunagi laususite armastuse meeletuid sõnu. Kui mina otsustaksin kasutada vägivalda, ei valiks ma teietaolist hädist märklauda.”

      Barr küsis külmalt: „Mida te tahate?”

      Riose hoidis rääkides peos tühja tassi. „Patriits, kuulake mind. Praegusel ajal on kõige edukamad sõjamehed need, kelle ülesandeks on juhtida pidulikke paraade, mis tiirutavad pidupäevadel üle Imperaatori palee väljakute, ja eskortida tuledes säravaid lõbusõidulaevu, mis kannavad Tema Imperaatorlikku Hiilgust suveresidentsiplaneetidele. Aga mina ... ma olen hädavares. Olen seda juba kolmekümne neljaselt ja jään selleks ka tulevikus. Ja kõik sellepärast, teate, et mulle meeldib võidelda.”

      „Sellepärast nad mu siia saatsidki. Mina ei sobi nende õukonda. Ma käisin keigaritele ja lordadmiralidele närvidele, kuid olen liiga hea laevade ja inimeste juht, et minust oleks võinud niisama lihtsalt lahti saada, jättes mind avakosmosesse surema. Nii oli aseaineks Siwenna. See on piirimaailm, mässumeelne ja viljatu provints. Ta on kaugel, küllalt kaugel, et kõiki rahuldada. Ja nii ma pehkin. Ei ole mässe, mida maha suruda. Viimasel ajal ääremaade asekuningad enam ei mässa, vähemalt sellest ajast peale, kui Tema Keiserliku Majesteedi kadunud kuulsusrikas isa teistele hirmutamiseks Paramay Mounteli valjult karistas.”

      „Tugev Imperaator,” pomises Barr.

      „Jah, me vajame rohkem temasuguseid. Võtke arvesse, et ta on minu isand. Ma kaitsen tema huve.”

      Barr kehitas ükskõikselt õlgu. „Kuidas on see kõik seotud meie jutuajamise teemaga?”

      „Seda võin teile paari sõnaga selgeks teha. Võlurid, keda ma nimetasin, tulevad sealt väljast, väljastpoolt piirivalvet; sealt, kus on tähti hõredalt ...”

      „Kus hõredalt on puistatud tähti, ja kosmose külma hingust immitsemas nähti,” tsiteeris Barr.

      „On see luuletus?” Riose kortsutas kulmu. Värsid näisid talle sel hetkel kohatud. „Igal juhul on nad pärit Perifeeriast – ainsast piirkonnast, kus ma võin Imperaatori ülistuseks vabalt võidelda.”

      „Ja niisiis teenida Tema Keiserliku Majesteedi huve ja samas rahuldada oma armastust tubli sõdimise vastu.”

      „Täpselt. Kuid ma pean teadma, kellega ma sõdin ja selles saate te mind aidata.”

      „Kust te seda teate?”

      Riose näkitses hooletult küpsise kallal. „Sest juba kolm aastat olen ma jälitanud iga kuulujuttu, iga müüti, iga sosinatki, mis kasvõi kaudselt on seotud võluritega ja kogu raamatuist ammutatud informatsioonis on ainult kaks eraldiseisvat fakti, mille suhtes kõik autorid on ühel meelel. Järelikult on need kindlasti tõesed. Esimene – võlurid on pärit Galaktika ääremailt, Siwenna vastast; teine on, et teie isa kohtas kord tõelist elusat võlurit ja rääkis temaga.”

      Vana siwennalane vahtis teda silmi pilgutamata, ja Riose jätkas: „Parem öelge mulle, mida te sellest teate ...”

      Barr lausus mõtlikult: „Huvitav oleks teile teatavaid asju rääkida. See oleks minu isiklik psühhoajalooline eksperiment.”

      „Missugune eksperiment?”

      „Psühhoajalooline.” Vanamehe naeratusse sugenes ebameeldivaid jooni. Siis lisas ta agaralt: „Jooge pigem veel teed. Ma kavatsen väikese kõne maha pidada.”

СКАЧАТЬ