PS. Pariisist. Марк Леви

Чтение книги онлайн.

      „Ei. Seekord mitte.“

      „Mida sa teinud oled, Lauren?“

      „Ma ei ole midagi teinud. Otsus on ikka veel sinu teha.“

      „Täpsusta. Palun.“

      „Ühel mu kolleegil on sõber, kes on kirjastuses toimetaja. Ma andsin talle käsikirja, lihtsalt et keegi erapooletu avaldaks oma arvamuse.“

      „Sul polnud õigust seda teha.“

      „Mulle tuleb meelde, et sa kunagi tegid minu heaks midagi, mida ma polnud sinult palunud, ja ma olen tänaseni selle eest sulle tänulik. Kõik, mis ma tegin, oli selleks, et anda saatusele… lihtsalt väike müks. Nagu ma ütlesin, see on ikkagi täielikult sinu teha, otsuse teed sina.“

      „Mis otsuse?“

      „Kas sa tahad seda, mida kirjutasid, teiste inimestega jagada. Sinu lugu võib tuua nende ellu natuke rõõmu. Ja tänapäeval on see suur asi. Igatahes ma pean nüüd tööle tagasi minema…“

      Lauren pöördus kiirabiosakonna poole tagasi.

      „Muidugi, ära mind täna, ükskõik mida sa ka teed,“ lisas ta.

      „Mille eest?“

      „Mine sellele kohtumisele, Paul. Ära ole nii kangekaelne. Ja juhul, kui sa seda arvad, siis mina pole Arthurile sõnakestki lausunud.“

      Paul läks kohtuma toimetajaga, kes oli ta romaanist huvitatud, ja nõustus tolle pakkumisega. Iga kord, kui ta kuulis sõna romaan, oli tal raske seostada seda looga, millega oli täitnud öid siis, kui ta polnud eriti õnnelik.

      Romaan ilmus kuus kuud hiljem. Päeval pärast selle saabumist raamatupoodidesse sõitis ta liftis koos oma kahe arhitektist kolleegiga ja mõlemad hoidsid käes ta raamatut. Nad õnnitlesid teda ja Paul, olles šokis, ootas, kuni nad välja läksid, enne kui vajutas alumist nuppu. Ta läks kohvikusse, kus sõi alati hommikust. Barista palus temalt autogrammi raamatusse, mille oli ostnud. Pauli käsi värises pastakat hoides. Ta tasus arve, läks koju ja hakkas oma romaani üle lugema.

      Iga leheküljega vajus ta toolis pisut sügavamale, soovides, et saaks sellesse sulada ega peaks kunagi enam välja tulema. Ta oli pannud sellesse raamatusse osa endast, osa oma lapsepõlvest, unistustest, lootustest ja ebaõnnestumistest. Seda taipamata, seda ettegi kujutamata loevad seda ühel päeval võõrad inimesed. Või isegi veel hullem, inimesed, kellega ta koos on olnud, koos töötanud. Paul, kelle vali hääl ja sõbralik käitumine varjas peaaegu patoloogilist ujedust, istus pärani silmi ja abituna, soovides vaid olla nähtamatu, justkui oma raamatu tegelane. Paul vajus talveunne – ja oli sunnitud sellest välja tulema alles siis, kui Arthur uksele koputas ja ta peiduurkast välja ajas. Vastupidiselt Paulile oli Arthur rõõmus raamatu vastuvõtu üle ja tõi häid uudiseid.

      Loo originaalsus oli köitnud meedia tähelepanu. Maureen, arhitektuuribüroo assistent, oli teinud kena kausta ajaleheväljalõigetega. Enamik kliente olid juba raamatut lugenud ja helistasid ning soovisid õnne.

      Üks filmiprodutsent püüdis Pauli büroost kätte saada ja – Arthur jättis kõige parema viimaseks – City Lights Bookstore, mille püsiklient ta oli, teatas, et romaan läheb nagu soe sai. Hetkel piirdus Pauli edu Põhja-Californiaga, aga raamatumüüja oli kindel, et sellise tempoga levib see üle kogu maa.

      Restorani terrassil, kuhu ta Pauli oli viinud, rääkis Arthur sõbrale, et ta peab habet ajama ja pöörama oma välimusele suuremat tähelepanu, samuti vastama toimetaja kõnedele (vaene mees oli jätnud kontorisse juba kakskümmend sõnumit) ja eelkõige rõõmustama õnne üle, mis talle oli sülle langenud, selle asemel et nina norus ringi käia, justkui oleks keegi surnud.

      Paul oli päris tükk aega vait, hingas seejärel sügavalt sisse ja mõtles, et avalikkuse ees minestamine teeks olukorra veel hullemaks. Viimane tilk karikasse oli üks naine, kes ta ära tundis ja segas nende söömaaega ning küsis, kas see romaan on autobiograafiline.

      Tõsisel toonil ütles Paul sõbrale, et ta on viimastel nädalatel selle üle palju mõelnud ja et ta annab büroos ohjad Arthurile üle. Pauli kord oli võtta aasta loomingulist puhkust.

      „Mille jaoks?“ oli Arthur mõnevõrra vapustatud.

      Et ära kaduda, mõtles Paul. Et end loengust säästa, tuli ta välja vettpidava ettekäändega: selleks, et kirjutada järgmine romaan, või vähemalt üritada seda teha. Kuidas võiks Arthuril midagi selle vastu olla?

      „Kui sa seda tõesti tahad. See tähendab, sa tegid ju minu heaks sedasama, kui mul olid rasked ajad ja ma põgenesin Pariisi. Niisiis… kuhu sa täpsemalt lähed?“

      Paul polnud ise sellele üldse mõelnud ja haaras sõnasabast kinni:

      „Pariisi. Sa rääkisid sellest nii palju. Valguse Linn, kõik need imed, bistrood, sillad, melu, naised… Kes teab, kui mul on õnne, võib-olla leian üles selle imelise floristi, kellest ma nii palju olen kuulnud.“

      „Võib-olla,“ vastas Arthur tõredalt. „Aga ega kõik nii imeline polnudki, eks ma püüdsin ka ju muljet jätta.“

      „Sellepärast, et sa olid tollal segaduses. Ma lihtsalt vajan uut keskkonda… et midagi muuta, et loomemahlad saaksid voolama hakata.“

      „Kui sa tõesti tahad sellepärast minna, siis on mul sinu pärast hea meel. Ja millal sa lahkud?“

      „Sööme täna sinu juures õhtust. Sa võid kutsuda Pilguezi ja ta naise, nii et kogu punt oleks koos, et hüvasti jätta. Ja homme sõidan Prantsusmaale!“

      Pauli plaan kahtlemata kurvastas Arthurit. Paul teadis, et vana sõber oleks tahtnud vastu vaielda või püüda teda veenda, et büroo jaoks oleks parem, kui ta mõne kuu ootaks. Kui nende rollid oleks olnud vastupidised, siis Paul oleks muidugi teinud kõik, mis tema võimuses, et aidata, teades, et töö teeb end ise.

      Pärast hüvastijättu läks Paul koju, olles äärmiselt häiritud. Mis talle ometi pähe tuli? Pariisi kolida! Üksi!

      Ta kõndis mööda oma korterit edasi-tagasi ja püüdis välja mõelda selle hullumeelse ja ootamatu põgenemise plusspooli. Arthur oli seda teinud, miks siis mitte tema? Teine argument, mis oli isegi veenvam kui esimene, puudutas pariisitaride võlusid. Ja kolmas oli lõpuks see, et tegelikult ta võiski ju püüda teise romaani kirjutada… mida ta ei avaldaks… või avaldaks vaid välismaal. Sel moel saaks ta San Franciscosse naasta, kui asi on maha rahunenud. Kui kõik oli öeldud ja tehtud, jäi kõlama vaid üks argument: kirjanik… ameeriklane… vallaline… Pariisis!

      Ja Pariisis, kus Paul oli nüüd elanud viimased seitse aastat, oli ta kirjutanud veel viis romaani. Kasvav valvsus pariisitaride suhtes, kelle tujud ta leidis olevat arusaamatud, sundis valima tsölibaadi. Või ehk täpsemalt öeldes: tsölibaat oli valinud tema.

      Ta viis romaani polnud nii edukad, kui ta oli lootnud. Ei Euroopas ega Ühendriikides. Mingil põhjusel olid need aga väga populaarsed Aasias, eriti Koreas.

      Viimased viis aastat oli Paul olnud romantilistes suhetes oma korealasest tõlkijaga. Kaks korda aastas oli Kyong tema juures nädal aega külas, ei kunagi pikemalt. Naine armastas vaikust, aga Paul just seda koledal kombel kartis. Vahel kujutas ta ette, et oli hakanud kirjutama just selleks, et täita vaikust, samamoodi kui tint täitis tühja lehekülje. Paul ja Kyong veetsid igal aastal koos neliteist ja pool päeva, kaasa arvatud sõidud lennujaama СКАЧАТЬ