PS. Pariisist. Марк Леви

Чтение книги онлайн.

      „Ära ütle mulle, et sina oled ka üksi. Oh, Daisy, ma kardan, et me ei saa kunagi õnnelikuks.“

      „Mulle tundub, et sina olid neil viimastel aastatel sellele üsna lähedal. Sa oled kuulus, lugupeetud näitlejanna, kes teenib ühe filmiga rohkem kui mina terve elu jooksul… ja sa oled abielus. See tähendab, viska pilk uudistele ja sa näed, et maailmas juhtub kohutavaid asju, nii et sa näed, et me ei tohiks hädaldada.“

      „Miks, mis juhtus?“

      „Mul pole aimugi, aga kui oleks olnud head uudised, siis inimesed oleks tänavatel tähistamas. Mis sa mu kukeseentest arvad?“

      „Ma arvan, et need on paremad kui antidepressandid.“

      „Muusika mu kõrvadele. Igatahes, nüüd on uneaeg. Homme helistan su jobust mehele, räägin talle, et ma tean kõike ja et ta on reetnud kõige imelisema naise, keda ma tunnen, ja et nüüd lähed sa temast lahku – mitte kellegi teise pärast, aga lihtsalt seetõttu, et temast lahti saada. Ja siis on tema on see, kes nutab selleks ajaks, kui olen temaga ühele poole saanud.“

      „Sa kavatsed seda tõesti teha?“

      „Ei kavatse. Sina teed seda.“

      „Ma ei suuda, isegi kui tahaksin.“

      „Miks, sellepärast et sa tegelikult tahad veel rohkem aega kulutada sellele viletsale melodraamale?“

      „Ei, sellepärast, et see suure eelarvega film, kus me mõlemad oleme peaosades, tuleb kuu aja pärast ekraanile, mäletad? Ma mitte ainult ei pea pressiga pidutsema, ma pean mängima oma osa ka väljaspool ekraani: kõige õnnelikum naine Inglismaal. Kui tõde minu ja Davidi kohta tuleb ilmsiks, siis kaovad sädemed ka ekraanilt. Produtsendid, minu agent… nad ei andestaks mulle iialgi. Ja ehkki ma ei kavatse istuda, käed rüpes, tegemata ta petmisest väljagi, pole mul vaja sellele kõigele lisaks veel avalikku alandust.“

      „Kui teada tahad, siis minu arvates suudab sellist rolli mängida ainult südametu mõrd.“

      „Mis sa arvad, miks ma Pariisi põgenesin?“

      „Saan aru. Kui kauaks?“

      „Nii kauaks, kui sa mind välja kannatad.“

      3

      Porte de la Chapelle’i juures sõitis Saab diagonaalselt üle kolme sõidurea, ignoreerides teiste autode vilkuvaid esitulesid, lahkus ringteelt ning sõitis maanteele A1, mis viis Roissy Charles de Gaulle’i lennuvälja poole.

      „Miks mina pean alati talle lennuväljale vastu minema? Me oleme juba kolmkümmend aastat sõbrad, aga Arthur pole mind kunagi lennujaamast ära toonud. Ma olen liiga hea. See on minu probleem. Kui mind poleks olnud, poleks tema ja Lauren isegi mitte koos. Kas näidata üles natukenegi tänulikkust on liiga palju palutud? Ilmselt on!“ pomises Paul Barton, vaadates end hetkeks tahavaatepeeglist. „See tähendab, muidugi, ma olen nende Joe ristiisa, aga keda nad veel oleks saanud paluda? George Pilguezi? Haa! Palju edu sellega.

      Tead, kui see kutt mu taga veel korra vilgutab, siis tõmban pidurit! Ma pean selle endaga rääkimise järele jätma. Aga jällegi, kellega ma siis peaksin rääkima? Oma romaanide kangelastega? Jumal küll – ma kõlan nagu mingi vanamees. Vähemalt saavad nemad oma laste või lastelastega rääkida. Ma peaksin selle asja korda ajama, lapsi saama. Enne kui olen vana ja seniilne.“

      Ta vaatas end jälle tahavaatepeeglist.

      Saab sõitis tolliautomaadi juurde ja Paul haaras masinast pileti. „Tänan,“ ütles ta harjumusest ja sulges akna.

      Saabuvate lendude tabloo näitas, et lend AF 83 maandub õigel ajal. Paul niheles ja kõndis kannatamatult edasi-tagasi.

      Pagasi kättesaamise alalt hakkasid saabuma esimesed reisijad, aga ainult mõned. Ilmselt esimesest klassist.

      Kui Paulil ilmus esimene romaan, otsustas ta arhitektikarjääri ootele jätta. Ta oli avastanud kirjutamises kujuteldamatu vabaduse. Seda ei saanud ette arvestada; ta lihtsalt nautis kirjutamise protsessi – täita lehekülg lehekülje järel – peaaegu kolmsada lehekülge, kuni kirjutas LÕPP. Igal õhtul leidis ta end oma loo haardest. Ta ei käinud enam peaaegu üldse väljas ja õhtust sõi oma arvuti ees.

      Öösiti oli Paul osa kujuteldavast maailmast, kus ta oli õnnelik koos tegelastega, kellest olid saanud ta sõbrad. Kui ta kirjutas, oli kõik võimalik.

      See kõik algas siis, kui ta esimene romaan oli vaid paberivirn kirjutuslaual.

      Pauli elu muutus tervenisti mõni nädal hiljem, kui Arthur ja Lauren olid end tema juurde õhtusöögile pressinud. Õhtu edenedes sai Lauren kõne ühelt haigla administraatorilt. Et mehed saaksid jätkata vestlust elutoas, küsis Lauren Paulilt luba rääkida tema kabinetis.

      Telefoniga rääkides leidis Lauren käsikirja ja hakkas seda lugema. Ta oli nii haaratud, et kaotas vestluses järje.

      Pärast kõnet professor Krausiga jätkas naine lugemist. Möödus üle tunni, enne kui Paul pea kabineti ukse vahelt sisse pistis, et vaadata, kas kõik on korras, ja leidis naise omaette naeratamas.

      „Oh, vabandust, kas ma segasin sind?“ hüüdis Paul, nii et Lauren võpatas.

      „Sa ikka tead, et see on võrratu, eks?“

      „Sul ei tulnud pähe luba küsida, enne kui lugema hakkasid?“

      „Kas ma võin selle koju kaasa võtta ja lõpuni lugeda?“

      „Ära vasta mu küsimusele küsimusega.“

      „Sina alustasid! Nii et ma siis võin selle koju kaasa võtta?“

      „Kas see tõesti meeldib sulle?“ küsis Paul, kahtlus hääles.

      „Jah, tõesti meeldib!“ vastas Lauren, lehti kokku korjates.

      Seejärel võttis Lauren käsikirja ja läks tagasi elutuppa, möödudes Paulist ühtki sõna lisamata.

      „Ma ei mäleta, et oleksin lubanud!“ protesteeris Paul, kui ta naisele järele jõudis.

      Ja seejärel ütles ta tasa, et ärgu Lauren seda Arthurile mainigu.

      „Jah? Mis jah?“ sekkus Arthur püsti tõustes.

      „Ma ei mäleta,“ ütles talle Lauren. „Lähme. Kas oled valmis?“

      Ja enne kui Paul sai mahti midagi öelda, seisid Arthur ja Lauren juba maja ees, tänasid teda toreda õhtu eest ja olidki läinud.

      Ilmusid teised reisijad, seekord oli neid palju. Vähemalt kolmkümmend, aga ikkagi mitte need, kellele ta oli vastu tulnud.

      „Mis nad seal teevad, võtavad tolmuimejaga lennukit üle? Jumal küll, juba neile mõtlemine toob nii palju mälestusi. See paneb mind mõtlema, mis mul tegelikult vajaka on, kui kodu meenutan. See maja Carmelis… Mulle meeldis seal nädalavahetustel käia, nendega koos olla, vaadata rannal päikeseloojangut. Sellest on peaaegu seitse aastat, kui Pariisi kolisin… Skaip on parem kui mitte midagi, aga see pole ikkagi sama kui külaskäigud. Tegelikult ma peaksin tõesti Laureniga oma pidevatest migreenidest rääkima – see on tema ala. Ei, ta tahaks, et läheksin kontrolli. See СКАЧАТЬ