Kõiges on süüdi Pariis. Jennifer Greene

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selles, et muud moodi poleks seda lahendada saanud, aga sul on terve hulk kõnesid vaja teha, ning tänaval pole see kõige lihtsam.”

      „Ja pealegi oled sina South Bendist.”

      „Ja pealegi olen mina South Bendist.”

      „Mis tähendab, et sa oled sama hästi kui pereliige.”

      Mees pani võtme lukuauku ning lükkas ukse lahti, et Kelly saaks esimesena siseneda. Tüdruk tegi seda, riivates möödudes mehe kätt, mõeldes, et Will võiks tunduda pereliikmena, kui sajaks nagu oavarrest.

      Ta teadis väga hästi, et jahvatas nagu tatraveski. Muidu tunneks ta end häbelikuna või süüdlasena, kuid tegelikult oli ta hakanud umbes veerand tundi tagasi värisema ning see polnud veel järele jäänud. Ega iga päev röövli ohvriks langeta. Ta ei suutnud unustada tõpra haisvat hingeõhku ja kehalõhna, tunnet, kuidas mehe käsi tema kaela kägistab ning see pani ta jälle võbisema.

      Need olid kõigest väikesed värinad. Mitte suured. Ta polnud ometi argpüks ega midagi. Vähemalt enne polnud ta kunagi seda olnud ja Kelly mõtles, et on väga tänulik, et Will oma abi pakkus. Avastada end järsku võõras riigis rahata ning dokumentideta oleks üksi olles olnud üsna hirmutav.

      Ta sai vaid korraks korteri sisemusele pilgu heita, kui mingi veider instinkt sundis teda ümber pöörama ning tuldud teed tagasi minema – või püüda tagasi minna. Will seisis ikka veel ukselävel, blokeerides naise põgenemistee. Kelly nina oli järsku tolli kaugusel mehe lõuast. Ta oli nendest imeilusatest sinistest silmadest vaid ühe hingetõmbe kaugusel. Ja nendest õlgadest. Ja nendest halva kuulsusega blondidest habemekarvadest.

      „Ma olen kihlatud. Kas ma mainisin seda?”

      „Jah, sa tegid seda. Mis siis nüüd lahti on?”

      „Ei midagi, ei midagi. Sul on tõesti huvitav elamine.” Kuid huvitav polnud õige sõna. Üks pilk ja Kelly iseloomustas seda kui poissmehe pelgupaika. Kogu korter karjus saaki jahtivast vallalisest mehest.

      See võttis enda alla vana maja kolmanda korruse. Kitsast koridorist nägi ta vaid niipalju, et seal tundus olevat terve hulk tube, kõik väikesed. Paremale jääval peamisel elutoal olid kõrged kitsad aknad, vanad, keerukad puitdetailid, sissepressitud mustriga tinaplaatidest laed. Mees oli irvakile jätnud prantsuse stiilis maast laeni akna, mis viis kitsale rõdule. Päikesevalgus ning erootiline ja eksootiline tuulehoog tuli avatud aknast sisse.

      Noh, ilmselt oli see vaid tavaline kevadtuul ja ilmselt oli tema teadvus nii erootilisuse kui eksootilisuse sinna juurde pookinud, kuid Kellyle nii ei tundunud. Tõde oli see, et Willist õhkus tugevat seksapiili.

      Kelly üritas keskenduda uudishimutsemisele, mis oleks pidanud olema talle iseloomulik. Elutuba oli pisike, tahmaplekilise nurgakamina ja elegantselt laotud koldega. Diivan oli vanast nahast, üleni kortsuline ja pehme. Paks ja narmastega ääristatud, punastes ja tumesinistes toonides pärsia vaip nägi tõeliselt vanaaegne välja. Ühes seinas olid sisseehitatud riiulid, mis olid maast laeni raamatutega koormatud.

      Tolmukord polnudki paksem kui pool tolli ning Will haaras ühelt toolilt särgi. „Vaata ringi, tunne end kui kodus, okei? Vannituba asub vasakut kätt. Ma pean tööle helistama ning panen kohvi hakkama. Siis keskendume sellele, mida sa edasi peaksid tegema.”

      Will pigistas möödudes ta õlga – erootiline, eksootiline pigistus, kihlatud naise jaoks täiesti kohatu.

      Või õigemini oli kohatu pigem tema vastus. Nägu külma veega värskendada tundus sel hetkel hea mõttena ja ta suundus vannituppa.

      Loomulikult nuhkis ta ringi. Tualetil oli laest langev antiikne loputuskastikett – huvitav, mõtles ta, kui oli aru saanud, kuidas see töötab. Valge alusel kraanikauss ja vann olid vanamoodsalt jalgadega. Ta pani tähele, et mees kasutas habemenuga. Vannitoakapis polnud tal peale deodorandi ja esmaabitarvete ning ühe ravimi eriti midagi. Ta arvas, et rohi oli külmetusvastane, käsimüügiravim, ning üle kahe aasta vana; ta peaks selle minema viskama. See ei kõlvanud enam.

      Tema teadvus tõreles temaga häbematuse pärast, aga tõesti, ringinuuskimine oli etem kui täheldada seda, et vann on piisavalt suur, et selles orgiaid pidada. Mitte et ta oleks eales ühelgi orgial osalenud. Või veetnud kaua aega nende üle mõtiskledes. Või plaaninud nende üle mõtisklemist päevakavva võtta.

      Kannatamatult pritsis ta oma näole jahedat vett, seejärel haaras meresinise käteräti, et end kuivatada. Käterätt oli peaaegu sama suur kui voodilina. Paks sinine vaip kattis suurema osa marmorpõrandast. Polnud kahtlustki, et Willile meeldib sinine värv ja oma loodud mugavus.

      Ta avas ukse ning reetev kriiksatus andis tema tulekust märku

      Kohe hüüdis Will: „Üle koridori ja teine uks. Ma olen köögis.”

      Seega… polnud Kelly süü, et ta sai korterit veelgi uudistada. Vasakule jäi võlvkäik, mis viis alkoovi. Võimatu oli ära arvata, milleks see veidra suurusega tühik tegelikult mõeldud on, kuid Will oli sinna mahutanud väikese laua, lambi, tooli, sülearvuti – niisiis toimis see minikontorina. Siiski polnud see tavapärane. Seinte viimistlus meenutas linast kangast; nikerdatud laed tundusid olevat tehtud käsitsi. Kõikjal olid kriiksuvad põrandad, kaetud idamaiste vaipadega. Mitte miski ei tundunud uus. Arhitektuur paistis olevat vanem kui paar sajandit, praktiliselt vanem kui Ameerika. Kõikjalt paistis silma Willi armastus siniste toonide ning mugavate tekstuuride järele. Ja tolmupühkimine ei olnud talle ilmselt meeltmööda, kuid üldiselt oli ta mees, kes asju lohakile ei jätnud.

      „Mida? Kas sa eksisid ära?” Will astus köögist välja.

      „Ei. Ma lihtsalt uitasin siin ringi. Süütunne pole mul kunagi takistanud uudishimulik olemast. Ja mulle meeldib väga su elamine – see on väga huvitav.” Ringivaatamine oli talle andnud ka võimaluse hinge tõmmata. Tal polnud ehk veel suutnud end täielikult kokku võtta, kuid adrenaliini enam ei voolanud. „Will… aitäh, et mind aitad. Tõsiselt, suur tänu.”

      „Jah, noh, kui ma ise esimest korda Pariisi kolisin, vääratasin ma päris palju. Oleksin ehk suurtesse sekeldustesse sattunud, kui mõned inimesed poleks appi tulnud. Igatahes…” Ta pööras ümber ja hakkas keraamilistesse kruusidesse auravat vett kallama. „Kas ta tegi sulle haiget?”

      Naine pilgutas silmi. Mehe hääletoon oli nii sundimatu, et ta peaaegu ei kuulnudki küsimust, kuid samas ei olnud Will otsekohene heategija. Ta oli hoopis õrn, leidis viisi, kuidas ebameeldiv küsimus vestlusesse poetada ja see kaelast ära saada. Enamik võõraid poleks hoolinud, veel vähem vaevaks võtnud ebamugava teema poole tüürida.

      Kelly mõtles, et ehk oli külgetõmbe põhjuseks midagi enamat kui vana hea seksapiil. Neetud, ta jättis tõeliselt hea poisi mulje.

      Ja siis üritas ta küsimusele vastata. „Homseks ilmuvad kahtlemata mõned sinikad, kaelale, võib-olla on mõni isegi väga kole. Kuid ma ei vaja arsti. Mitte midagi tõsist.” Ent järsku tundis ta vajadust oma käed tihedalt rinna alla ristata. „Kuigi, ma pean tunnistama, et mul on imelik… tunne. Mind pole kunagi varem röövitud, kunagi pole keegi mulle kätt külge pannud eesmärgiga haiget teha. Ma ei suuda sellest tundest vabaneda. Lihtsalt selline suur… öäk… tunne.”

      „Istu. Ma kavatsesin kohvi teha, kuid siis mõtlesin, et see oleks rumal. Kofeiini on sul täpselt sama palju vaja kui kuuliauku pähe. Nii et tegin teed. Prantsuse moodi. Rohke suhkruga. Šoki puhul suhkrut, eks ole?”

      „Tegelikult pole mul suhkru tarvitamiseks kunagi ettekäänet vaja, aga sinu oma käib küll.”

      Köök СКАЧАТЬ