Mineviku koorem. Нора Робертс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Hullemini kui Ashley. Mulle tundub, et mõned neist olid surnud. Mulle tundub, et nad olid surnud. Mul on paha.”

      Lettie hoolitses ta eest, hoidis tualetipotist kinni hoidva Naomi juukseid, pühkis pärast ta nägu jaheda rätiga.

      Ta andis Naomile suu loputamiseks midagi mündimaitselist, suudles teda laubale.

      „Sa oled juba küllalt üle elanud. Ehk tahad natuke puhata.”

      „Ma ei saa koju minna, on nii?”

      „Praegu küll mitte, kullake. Aga ma võin viia su enda juurde ja sa võid proovida külalistoas magada.”

      „Kas ma ei või siin oodata, kuni ema ja Mason tulevad?”

      „Kui soovid. Kas tahad, ma teen sulle röstsaia ja vaatame, kuidas see sulle istub. Hoia Snickers pärastiseks.”

      „Tänan.”

      Lettie tõusis püsti. „Naomi, see, mis sa tegid, oli õige. Ja väga vapper. Ma olen sinu üle väga uhke. Tulen paari minuti pärast tagasi. Kas soovid saia juurde teed ja mett?”

      „Tänan, see oleks küll kena.”

      Üksi jäädes toetas Naomi pea lauale, kuid ei saanud puhata. Ta limpsis koolat, aga see oli liiga magus. Ta tahtis vett – puhast külma vett. Veekraani peale mõeldes tõusis ta püsti.

      Ta väljus toast, tahtis hüüda, küsida, kas ta tohib seda teha.

      Ta nägi, kuidas Wayne tiris isa läbi selle ruumi suure metallukse poole. Isa käed olid selja taga raudus, ta paremal põsel oli värske sinikas.

      Nüüd ei näinud isa välja metsistunud ega ka õnnetu ega vabandav. Ta näol oli irve – selline nagu ikka siis, kui keegi ütles, et võib-olla pole tal mingis asjas õigus.

      Isa nägi teda – ja Naomi oli valmis isa raevuks, vihkamiseks, vihaks.

      Kuid enne metalluksest sisenemist ja selle taha kadumist oli isa näol üksnes ükskõiksus.

      Ruum oli täis rahvast, lärmi ja midagi, mis särises õhus ohtlikult. Tal oli niisugune tunne, nagu hõljuks ta õhus, just nagu jalad oleks läinud alt ning keha ripuks õhus.

      Ta kuulis sõnakatkeid, kuid need kõlasid kõrvus metalselt.

      FBI, sarimõrvar, kriminalistika, ohvrid.

      Ta ei saanud millestki aru.

      Mitte keegi ei märganud teda – liiga suurtes riietes ja šokis hõljuvat kiitsakat tüdrukut, kelle silmad olid liiga suured ja liiga läikivad näos, mis oli kaame nagu kriit.

      Mitte keegi ei vaadanud tema poole ja ta mõtles, et kui nad peaksid seda tegema, kas siis libiseksid nende silmad samamoodi üle tema, temast läbi, nagu isa omad.

      Võib-olla pole see kõik üldse tegelikkus. Võib-olla pole tema tegelikkus.

      Aga surve rinnus tundus tõeline. Just nagu oleks ta kukkunud vana tamme otsast kõrgelt oksalt alla ja jäänud hingetuks. Nii et ei saanud enam üldse hingata.

      Ruum hakkas keerlema ja valgus tuhmus. Pilv kuu ees.

      Bowes luku taga, sisenes Wayne ruumi just hetkel, et näha, kuidas Naomi silmad tagurpidi läksid. Ta sööstis karjatades lapse poole. Ta oli kiire, aga mitte nii kiire, et Naomi enne põrandale kukkumist kinni püüda.

      „Tooge vett! Kus see neetud arst on? Kus pagan see Lettie siis on?” Ta võttis Naomi sülle, patsutas talle õrnalt põskedele, mis olid nii kahvatud, et tundus, nagu läheks käsi sealt läbi.

      „Andke andeks. Armas jumal küll. Ta tahtis süüa. Läksin üksnes talle süüa tooma.” Lettie kükitas veetopsiga Naomi kõrvale.

      „Kas ta nägi isa? Kas ta nägi, kui ma ta siia tõin?”

      Lettie raputas pead. „Ma polnud ära kauem kui kolm minutit. Ta tuleb teadvusele. Nii, Naomi, kullake, hinga nüüd rahulikult. Sa lihtsalt minestasid. Joo vett.”

      „Kas ma olen haige?”

      „Nüüd on kõik korras. Võta lonks.”

      Ja siis meenus talle kõik. Ta silmad – mida ema nimetas rohupudelirohelisteks – vajusid kinni. „Miks ta minu peale vihane pole? Miks ta ei hooli?”

      Talle joodeti vett sisse. Wayne viis ta tagasi teise ruumi. Talle toodi haigete sööki: teed ja röstsaia. Ta sõi nii palju kui suutis ja avastas, et see aitas hõljuvast tundest vabaneda.

      Ülejäänu möödus virvarris. Doktor Hollin vaatas ta läbi. Keegi oli kogu aeg tema juures – ja Wayne tõi talle veel ühe koola.

      Šerif tuli teda vaatama. Ta tundis šerifit – šerifi nimi oli Joe Franks –, sest ta käis tema poja Joega koos koolis. Šerifil olid laiad õlad ja tugev keha ja jämeda kaela kohal karm nägu. Teda nähes meenus Naomile ikka buldog.

      Šerif võttis ta vastas istet.

      „Kuidas sul läheb?”

      Šerifi hääl krabises nagu killustik.

      „Ei oska öelda. Vist okei.”

      „Ma tean, et sul oli raske öö ja sellele krooniks veel raske päev. Kas tead, mis siin sünnib?”

      „Jah. Minu isa tegi Ashleyle halba. Ta sidus Ashley vanas keldris kinni; kelder on metsas mahapõlenud maja kõrval. Isa tegi Ashleyle väga haiget ja teistele inimestele ka. Seal olid pildid. Ma ei tea, miks ta seda tegi. Ma ei saa aru, miks üldse keegi midagi sellist teeb.”

      „Kas sa oled enne eelmist ööd ka keldris käinud?”

      „Ma ei teadnud, et see üldse olemas on. Me ei tohi nii kaugele metsa minna. Ainult jõeni – ja siis ka üksnes juhul, kui oleme saanud selleks loa.”

      „Mis sundis sind eelmisel ööl sinna minema?”

      „Ma… ma ärkasin üles ja nii palav oli. Istusin akna all ja nägin isa välja minemas. Mõtlesin, et võib-olla ta läheb jõe äärde end jahutama… ja tahtsin ka minna. Võtsin taskulambi ja plätud ja hiilisin majast välja. Ma ei tohi seda teha.”

      „Pole midagi. Nii et sa järgnesid talle.”

      „Mõtlesin, et võib-olla on see tema arust naljakas. Oleksin sellest enne aru saanud, kui oleksin talle oma olemasolust märku andnud. Aga tema ei läinud jõe äärde ja mina tahtsin teada, kuhu ta läheb. Ja kui ma nägin vana maja ja keldrit, arvasin, et võib-olla paneb ta kokku mulle sünnipäevaks ostetud ratast.”

      „Kas sul on sünnipäev, kullake?”

      „Esmaspäeval – ja ma palusin jalgratast. Ja nii ma ootasin… tahtsin seda lihtsalt korraks näha. Ma pugesin peitu ja ootasin, kuni ta tuli välja, aga…”

      „Aga?”

      Hetkeks tundus talle, et oleks lihtsam, kui ta taas hõljuks, lihtsalt hõljuks. Aga šerifil olid head ja kannatlikud silmad. Ning ta hoiaks nende pilku temal ka siis, kui ta ära hõljuks.

      Ja ta pidi ju sellest ometigi kellelegi rääkima.

СКАЧАТЬ