Mineviku koorem. Нора Робертс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võttis telefoni ja valis numbri.

      „Šerif, Wayne siin. Jah, ma tean, mis kell on. Meil on siin üks vigastatud naine. Ei, tegu ei ole õnnetusjuhtumiga. Talle on kallale tungitud ja talle tuleb teha arstlik läbivaatus.” Ta keeras selja ja rääkis vaikselt, aga Naomi kuulis sõna vägistamiskomplekt.

      „Üks laps tõi ta siia. Mulle tundub, et tegu on Tom ja Sue Bowesi tütrega.”

      Ashley langetas topsi, vahtis Naomile silma. „Bowes.”

      „Jah. Mina olen Naomi Bowes. Sulle kulub vesi ära.”

      „Sinule samuti, kullake.” Aga Ashley pani topsi käest ja tõmbas Naomi enda vastu. „Sinule samuti.”

      Kui ta murdus, kui kõik temas lõpuks murdus, toetas Naomi pea Ashley õlale ja nuttis.

      Ashley vaatas üle Naomi pea Wayne’ile otsa. „Seda tegi mulle tema isa. Seda tegi Thomas David Bowes. Ja Naomi päästis mu.”

      Wayne ohkas pikalt. „Šerif, tule õige kiiremas korras siia.”

      Kaks

      Kui šerif kohale jõudis, viis Wayne Naomi teise ruumi, tõi talle šokolaadi ja koola. Naomile polnud sellist luksust kunagi lubatud, aga ta ei vaielnud vastu. Wayne tõi esmaabipauna ja tohterdas ta haavu ja kriime, mille olemasolust tal aimugi polnud: kuidagi oli ta need pika metsarännaku jooksul saanud.

      Wayne lõhnas Juicy Fruiti nätsu järele – mehe rinnataskust paistis nätsupakk.

      Ja sellest hommikust peale seostas Naomi seda nätsu alati headusega.

      „Kullake, kes su lemmikõpetaja on?”

      „Hmm. Ei oskagi öelda. Vast ehk preili Blachard.”

      „Kui tahad, võin talle helistada ja paluda tal endale seltsiks tulla.”

      „Ei, pole vaja. Ta saab teada. Kõik saavad teada.” See tõi ta rindu valu ning ta keeras pilgu kõrvale. „Aga ma ei taha kohal olla, kui nad teada saavad.”

      „Olgu. Kutsume ühe toreda õe Ashley juurde, kes läheb temaga ka haiglasse kaasa. Kas sina tahad ka kedagi endale seltsiks? Kedagi sellist, kes sind ei tunne.”

      „Ei taha kedagi. Mis nüüd edasi saab?”

      „Noh, šerif räägib praegu natuke aega Ashleyga ja siis viiakse ta Morgantowni haiglasse ja ravitakse terveks.”

      „Ta jalg on haige.”

      „See tehakse korda, ära muretse. Kas tahad mõnd teist kommi?”

      Naomi vahtis Snickersit, mida polnud veel paberist lahti harutanud. „Ei. Ma pole lihtsalt kunagi hommikul esimese asjana šokolaadi saanud.”

      „Aga lihavõtte ajal?” Wayne pani naeratades väikesele sügavale kriimule plaastri.

      „See on püha päev. See on palvetamiseks, mitte kommisöömiseks.”

      Isa sõnu korrates nägi ta Wayne’i silmis kaastunnet. Aga mees vaid patsutas ta säärt. „Noh. Toome sulle esimesel võimalusel sooja hommikusöögi. Jätan su natukeseks siia, sobib?”

      „Kas ma olen vahi all?”

      Nüüd Naomi nägu silitades, õrnalt nagu ema, polnud mehe silmades kaastunnet, vaid Juicy Fruiti headus. „Miks, kullake?”

      „Ei tea. Te võtate mu isa vahi alla.”

      „Ära sina praegu sellepärast muretse.”

      „Ma nägin teda. Ma nägin, kui ta tuli metsas keldrist välja ja ta nägi välja hoopis teistsugune. Ma kartsin.”

      „Nüüd pole sul vaja enam karta.”

      „Aga mis saab emast – ja vennast?”

      „Kõik saab korda.” Ta vaatas avaneva ukse poole. Naomi tundis miss Lettiet, kes käis samas kirikus. Aga ta oli juba unustanud, et miss Lettie töötas politseijaoskonnas.

      Lettie Harbough sisenes ruumi, kaasas punane kott ja priskel näol kurb naeratus.

      „Tere, Naomi. Tõin sulle kuivad riided. Need on minu tütre omad ja tema on sinust lühem ja mitte nii sale, aga riided on puhtad ja kuivad.”

      „Tänan, miss Lettie.”

      „Pole tänu väärt. Wayne, šerif kutsub sind. Meie saame siin Naomiga hakkama. Sa võid tualetis riided vahetada.”

      „Jah.”

      Riided olid liiga suured, aga teksad sai rihmaga kokku tõmmata.

      Kui ta tualetist väljus, istus Lettie pisikese laua taga ja jõi suurest sinisest kruusist kohvi. „Mul on siin hari. Kas sobib, kui ma harjan su juukseid? Need on sul täiesti sassis.”

      „Tänan.”

      Naomi sundis end istuma, kuigi talle ei meeldinud eriti mõte, et teda puudutatakse. Aga pärast esimesi harjatõmbeid vabanes ta pingest.

      „Nii ilusad juuksed.”

      „Kartulikoor.”

      „Ei, tõesti. Nagu hirvenahk, erinevad heledad toonid ja nüüd suvel päikesetriipudega. Ilusad ja paksud ka. Ma küsin su käest paari asja, võib-olla on küsimused rasked, aga need on olulised.”

      „Kus Ashley on?”

      „Ta viiakse haiglasse. Ta küsis sinu järele, küsis, kas me viime su teda vaatama. Kas tahad minna?”

      „Jah. Palun. Tahan küll.”

      „Olgu. Aga praegu pean su käest küsima, kas isa on sulle kunagi haiget teinud. Ma tean, et see on raske küsimus.”

      „Ta pole kordagi puudutanud ei mind ega Masonit. Kui vaja, annab ema keretäie, aga need pole eriti hullud. Emal pole südant korralikult peksa anda, nii et me kõik kolmekesi teeme näo. Sest isa ütleb, et laps peab vitsa saama, muidu rikutakse laps ära.”

      „Minule pole see asi kunagi meeldinud. Aga nüüd pean su käest küsima raskema küsimuse: kas ta on sind kunagi halvas mõttes puudutanud.”

      Naomi vahtis otse ette ja lasi Lettiel juukseid harjata. „Selles mõttes nagu Ashleyt. Ta vägistas Ashley. Ma tean, mis vägistamine on. Piiblis vägistati sabiinide naised. Minuga pole ta midagi sellist teinud. Ta pole mind kunagi halvas mõttes puudutanud.”

      „Olgu. Kas ta on emale liiga teinud?”

      „Ei usu. Vahel…”

      „Pole midagi.” Lettie kinnitas vilunud liigutusega Naomi juuksed hobusesabasse. „Räägi mulle lihtsalt tõtt.”

      „Vahel oli tal küll niisugune nägu, nagu tahaks ta emale haiget teha, aga ta ei teinud. Kui ta väga vihastas, siis läks ta lihtsalt päevaks või paariks ära. Ema ütles, et maha jahtuma. Meestel on vaja omasoodu maha jahtuda. Ema ei teadnud, miss Lettie. Ema ei teadnud, et ta teistele inimestele haiget tegi – muidu oleks ta kartnud. Rohkem kartnud.”

      „Inimestele?”

СКАЧАТЬ