Täie hooga edasi. Teine raamat. Rick Mofina

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaatas Brennan oma märkmeid ja küsis Kate’ilt lisa tema perekonna mineviku kohta ning kas talle meenub mingi seos Ramparti või Carl Nelsoniga.

      „Ei, mingeid seoseid pole. Ma pole siin enne tänast kunagi käinud.“

      „Kate, kas see mees tuleb teile mingil moel tuttav ette?“

      Brennan näitas talle New Yorgi osariigi autojuhiloast tehtud suurendatud värvilist koopiat. Täishabemega mehe näost põrnitsesid jäised silmad, mees lähenes viiekümnele ja manas silme ette ristandi Unabomberist ja Charles Mansonist1. Kate’i selgroogu mööda jooksis külmavärin, kui ta tajus pinna all midagi jubedat pulbitsemas.

      Kas see on viimane nägu, mida Vanessa nägi?

      Kate jättis meelde mehe aadressi: 57 Knox Lane, Rampart.

      „Ei, ma pole teda kunagi varem näinud. Ta pole mulle mitte kuidagi tuttav,“ lausus ta. „Kas see mees hukkuski tulekahjus?“

      „Me usume küll, et see oli tema, kuid me ootame patoloogi kinnitust.“

      „Missugsed suhted olid teie arvates Carl Nelsoni ja mu õ… selle naise vahel, kes hukkus tulekahjus?“

      „See on osa juurdlusest.“

      Pärast seda, kui uurijad lõpetasid küsitluse, jälgisid nad kriminalistide üksuse tehnikut vatitupsuga kaetud spaatliga kaapimas Kate’i põse sisekülge. Kate allkirjastas DNA-proovi ja kaelakeed puudutavad paberid. Enne lahkumist palus ta uurijailt juhatust sündmuspaigale.

      „Seda töödeldakse ikka veel,“ märkis Brennan.

      „Ja siis?“

      „Me eelistaksime, et te ei läheks sinna – kiirteelt ei näe te midagi.“

      „Kas teie saate mind sinna viia?“

      Kate vaatas kummalegi uurijale silma.

      „Meil on kahju, aga me ei või seda teha,“ lausus Brennan.

      „Miks mitte? Kas ma siis ei aidanud teid?“

      „Meil on vaja kaitsta juurdluse terviklikkust ja palume teil meie arutelu salajas hoida. Me usaldame teid ja loodame, et mõistate.“

      „Muidugi saan ma aru. Te tahtsite, et tuleksin siia vaid teie aitamiseks.“

      „Ei, see ei ole nii. Me teame, kui raske see kindlasti teile on, ent reporterina saate te aru, et me peame oleme ettevaatlikud selles, kuidas asjadega edasi läheme.“

      „Arusaadav.“ Kate võttis oma koti ning vahetas Brennani ja Dicksoniga visiitkaarte. „Kui kaua läheb sellega, kuni saate naise isikut kinnitada?“

      „Seda on võimatu öelda,“ nentis Dickson. „Surnukeha seisund ja asjaolu, et kohtuarsti ekspertiisibüroo on koormatud teiste juhtumitega, raskendavad seda.“

      „Kate,“ lausus Brennan, „minge koju. Me hindame teie abi ja mõistame, mida te läbi elate.“

      „Ma ei usu, Ed, et mõistate. Mu õde kas suri kakskümmend aastat tagasi või elas kaks kümnendit, ilma et oleksin temast teadnud, enne kui ta suri kahe päeva eest. Seda elan ma läbi.“

      8

      Rampart, New York

      Kate kasutas ajakirjanduses ilmunud õhufotot ja Chevy GPS-seadet, et leida linnaservas asuv matmispaik.

      Ta pidi kuriteopaika nägema.

      Ta oli Brennanilt ja Dicksonilt niigi palju ära teeninud.

      Ent ta poleks eales pidanud seda lootma.

      Oma reporteriaastatest teadis Kate, et uurijad kaitsevad oma juurdlusi raevukalt. Nad pidid seda tegema, et juhtumid koost ei laguneks, kui need kohtusse jõuavad.

      Aga see on minu elu.

      Brennan oleks võinud ta sündmuspaigale viia. Kate oli teda aidanud ja uurija oleks võinud samaga vastata. Ta oli tasunud õiguse eest teada saada, mis oli juhtunud tema õega – ta oli tasunud selle eest tolle hetkega, kui õe käsi libises külmas mägijões tema peost.

      Pagan võtaks Brennanit.

      Kate oli liiga palju talunud ja tulnud liiga kaugele, et mitte teada saada tõde, eriti nüüd, kui ta oli sellele nii lähedal. Ta oli omaette asja uurinud, nagu oli teinud suurema osa oma elust. Ta võlgenes selle Vanessale ja ta võlgnes iseendale. Brennan ja Dickson olid tahtnud üksnes seda, et Kate annaks neile kaelakee ja DNA, siis läheks koju.

      Kate silmitses kaasreisijaistmel asuvast tahvelarvutist kuriteopaiga õhufotosid.

      Me eelistaksime, et te sinna ei läheks.

      Te vaid üritage mind takistada. Kate juhtis rendiautot tühjal kiirteelõigul, mis tegi käänaku metsaga kaetud hämaras maapiirkonnas. Mõne kilomeetri pärast märkas ta New Yorgi osariigi patrullautot, mis tõkestas matmispaiga võsastunud sissepääsu. Üle värava oli tõmmatud kollane kuriteopaika tähistav teip.

      Kate’il tekkis üks mõte.

      Ta parkis auto sissepääsu lähistele, tuli sõidukist välja ja lähenes rooli taga istuvale üksikule politseinikule. Mees silmitses teda hindava ükskõiksusega, jälgides ta kätt, kui ta selle kotti sirutas.

      „Tere!“ lausus Kate. „Kate Page, ma olen Newsleadi reporter.“ Ta näitas mehele oma plastist pressikaarti. „Kuidas teil läheb?“

      „Kenasti. Kas ma saan teid aidata?“

      „Kas te võite mulle näidata, kus on ajakirjanike juurdepääs kuriteopaigale?“

      „Nii kaugele te saategi minna,“ vastas mees.

      „Kas tõesti?“

      „Jah, teised käisid siin hommikul. Te saate värsket teavet Ramparti politseijaoskonnast. Võin teile numbri anda.“

      „Mul on vaja sündmuspaigast fotosid teha – kas ma pääsen lähemale?“

      „Nii kaugele siin saangi teid lubada. Sündmuspaigal käib ikka veel töö. Kuriteopaika pole veel vabastatud.“

      Kate kopsis märkmikuga vastu reit. Nii palju siis sellest mõttest. Siin polnud tal suurt midagi teha. Ta kõndis juba niigi libedal jääl, kui kasutas oma töökohta Newsleadis ettekäändena ja Chucki hoiatuse vastaselt.

      „Olgu siis, tänan.“ Kate läks tagasi auto juurde.

      Ta sõitis minema, tundes end kaotajana.

      Kuidas ta sai lihtsalt ära minna? See oli, just nagu kaotaks ta Vanessa uuesti. Ta pidi midagi ette võtma.

      Mida? Mida ma saan teha?

      Sel ajal, kui ta nägi vaeva, et lahendust leida, tuli see talle järgmise teekäänaku tagant vastu maanteeäärse puhkepaiga kujul. Kate keeras sinna sisse ja parkis äärmises servas, kus autot polnud peaaegu nähagi. Ta kontrollis telefoni. See oli endiselt teeninduspiirkonnas, СКАЧАТЬ