Täie hooga edasi. Teine raamat. Rick Mofina

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimesed on sündmuspaiga kaardistanud ja me sõelume läbi iga ruutsentimeetri krundist. Me saatsime leiud Ray Brookis asuvasse laborisse töötlemiseks. Süütamist uuriv meeskond ütles, et kasutati kiirendavat süütematerjali, tõenäoliselt pliivaba kütust, seega oli tulekahju tahtlik.“

      „Hüva.“

      „Aga meil on teile midagi näidata, midagi häirivat. Nii et pange türbid selga.“

      Kui Brennan oli kombinesooni selga tõmmanud, järgnes ta Komerickile ja kuulas tema juhiseid, kuhu astuda, kui too ta hävingu keskele juhatas. Söestunud puidu ja kõrbenud maa lõhn oli lämmatav. Mõned põlenud talad olid eemaldatud ja kenasti kõrvale riita laotud, paljastades küüni osad, mis olid läbi uuritud. Seal oli kuhi väiksemat masinavärki, nüüd oli see söega kaetud metall. Komerick osutas rusudele. „Vaadake, need olid kariloomade latrid, millest keegi tegi väiksed ruumid, kinnipidamiskongid.“

      „Kuidas sa saad seda väita? Siin on tohutu segadus!“

      „Me leidsime rasked lukkudega uksed, metallahelad ja riistad, mis olid kinnitatud seinte ja põrandate külge, madratsite jäänused, seni vähemalt pool tosinat kongi.

      Kindla peale kasutas keegi seda paika, võimalik, et pornofilmide jaoks või seksuaalseks orjastamiseks, piinamiseks. Jumal üksi teab, Ed.“

      Brennan tundis, kuidas ta kuklakarvad püsti tõusid.

      „Mitch, tule siia!“

      Üks tehnikutest oli põlvili maas ja puhastas arheoloogi hoolikusega õrnalt pintsliga põrandat. Teine tehnik salvestas seda.

      „Vaata,“ lausus tehnik väikest eset puhastades, „me võime selle lasta läbi kadunud isikute ja vägivaldsete kuritegude andmebaaside.“

      Tahmase mulla ja tuha hauast kerkis peenike kett ning kunstipärase kaitseingliga amulett.

      5

      New York City

      Ülemaailmse uudisteagentuuri Newslead reporter Kate Page tõrjus silmi pilgutades pisaraid, kui lohutas ahastuses isa, kellele ta oli helistanud Oregoni.

      Mees liinil oli Sam Rutlidge. Tema üheteistkümneaastane poeg Jordan oli kuus aastat tagasi kadunud, kui kõndis kodust kahe tänavavahe kaugusel asuvasse nurgapoodi Eugene’is Oregonis. Kate kirjutas olemuslugu kõikjal riigis kadunud isikutest ja kaotustest, mida lahendamata juhtumid peredele toovad.

      „Ma lepin sellega, et teda pole,“ rääkis Sam, „ja enne seda, kui vähk minult naise võttis, ütles ta mulle, et tema oli samuti sellega leppinud, et ta oli näinud meie poega taevas. Aga mul on tarvis teada, mis temaga juhtus. Teadmatus teeb iga päev haiget, see on nagu lahtine haav, mis ei parane, mõistate?“

      Kate mõistis.

      Ta joonis mehe sõnad märkmikus alla, neid tsitaate kasutab ta oma loos. Ta tundis vaevatud veoautojuhile Samile südamest kaasa. Kate küsis temalt veel mõne küsimuse, enne kui teda intervjuu eest tänas.

      Pärast kõne lõpetamist võttis Kate näo pihkude vahele ja ohkas sügavalt. Seejärel sammus ta oma kirjutuslaua juurest üle toimetuseruumi põrandast laeni ulatuvate akendeni, kust jäi silmitsema Manhattani kesklinna siluetti.

      See ei lähe kunagi lihtsamaks.

      Osa temast suri iga kord, kui ta kõneles kurvastava ema või isaga. See taaselustas alati tema enda valu. Kui Kate oli seitsmeaastane, hukkusid tema ema ja isa hotellipõlengus. Pärast tragöödiat elasid Kate ja tema väike õde Vanessa sugulaste juures, hiljem kasuperedes. Kaks aastat pärast vanemate surma viisid Kate’i ja Vanessa kasuvanemad nad puhkusele. Nad sõitsid Kanada Kaljumäestikus, kui nende auto paiskus kummuli ja kukkus jõkke.

      Need pildid – too põrgulik hetk tema elus – olid sulandunud Kate’i DNA-sse.

      Auto vajub vee alla… kõik liigub aegluubis… aknad purunevad… jääkülm vesi… ta haarab Vanessa käest… tõmbab teda välja… jõuab veepinna lähedale… jäine vool teeb keha tuimaks… sõrmed lähevad lahti… Vanessa libiseb eemale… kaob… Miks ma ei suutnud sinust kinni hoida? Mul on nii kahju, nii kahju.

      Kate oli ainus, kes jäi ellu.

      Tema õe surnukeha ei leitudki. Otsijad arvasid, et see oli kiilunud jõepõhja kaljude vahele. Oma südames ei loobunud Kate eales uskumast, et Vanessa oli kuidagi jõest välja pääsenud.

      Aastate jooksul oli Kate lasknud teha Vanessast vanuse lisandumisega töödeldud fotosid ja saatnud neid koos üksikasjadega kadunud isikute otsimisega tegelevatele rühmadele. Ta toetus oma sidemetele nendega, politseiga, ja ajakirjanikele ning tutvus lahendamata juhtumitega. Ent kõik juhtlõngad viisid alati ummikusse.

      Sellest oli saanud Kate’i isiklik sundmõte.

      Miks olin mina meie perest ainus, kes ellu jäi?

      Kuhu tahes Kate ka läks, silmitses ta võõraste nägusid, kes võinuks nüüd tema õega sarnaneda. Kate’i elu oli kakskümmend aastat olnud andestuse otsing.

      Ma tean, et see on mõistusevastane, tean, et see on hullumeelne, ja ma peaksin selle lihtsalt sinnapaika jätma.

      Ent ta ei suutnud. Sel põhjusel oli temast saanud reporter.

      „Kate, kas me näeme täna sinu olemuslugu?“

      Kate pööras pead ning nägi Newsleadi olemuslugude asetoimetajat ja oma vahetut ülemust Reeka Becki enda taga seismas.

      Reeka oli kahekümne kuue aastane, terav kui naaskel oma kraadidega Harvardist ja Yale’ist. Tõusva tähena oli ta töötanud Newsleadi Bostoni büroos ja kuulus meeskonda, mis jõudis Pulitzeri auhinna finalistide hulka.

      Tema pöialde piirjooned hägustusid, kui ta lõpetas telefonis tekstisõnumi trükkimist, seejärel vaatas ta ainiti Kate’i. Reeka kaanetüdrukunägu oli Kate’i vastust oodates vaoshoitud ja asjalik.

      „Jah. See saab täna tehtud.“

      „See pole eelarveliste asjade nimekirjas.“

      „On küll. Ma lisasin selle eile.“

      „Kas sel on uudisväärtust?“

      „See on olemuslugu. Me rääkisime sellest…“

      „Ma tean, et me rääkisime sellest, kuid me saavutaksime rohkem edu uudistega haakudes.“

      „Ma kavatsen lisada viimased õigusorganite andmed lahendamata…“

      „Võib-olla õnnestuks sul leida juhtum, mille lahendamisele politsei on lähedal.“

      „Ma tean, kuidas kirjutada uudislu…“

      „Kas sul oli meeles korraldada oma loo kunstilist külge?“

      Kate laskis pingelisel vaikusehetkel mööduda, et väljendada solvumist Reeka üleolevalt armuliku tooni peale. Too oli alati järsk, otsekohene või lausa ebaviisakas, katkestades reportereid, kui nad talle vastasid, või eirates nende küsimusi. Iga kõnelus temaga jõudis vastasseisu piirile, mitte seepärast, et Reeka olnuks auahne ja veendunud, et tal on suurepärasemad oskused uudiste vahendamisel, vaid pigem seetõttu, et üks Newsleadi juhte СКАЧАТЬ