Kadunud väike tüdruk. Брайан Макгиллоуэй

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ korralduse, et kuna sina leidsid Alice’i ja tüdruk paistab sinuga suhtlevat, siis võiks sind lähemas tulevikus kodanikukaitse üksusse üle viia.“

      Lucy üritas mitu korda rääkima hakata, enne kui suutis sõnad kuuldavale tuua. „Aga ma tahan kriminaalosakonnas olla.“

      „Ja ka mina tahan sind siia, Lucy. Mul on tarvis oma meeskonda sinusuguseid.“

      „Tänan, söör,“ ütles Lucy, olemata päris kindel, et see väljendas tänulikkust.

      „Nojah, kahju küll, aga ma ei saa nüüd enam midagi teha. Sinust oleks saanud täiuslik kriminaalosakonna töötaja.“

      „Jääksin ka ise pigem siia, söör, kui ausalt öelda. Töötaksin koos teiega.“ Viimaste sõnade juures hakkas ta peaaegu kogelema. Kas Travers märkas seda? Sai aru, et teda meelitati? Kui saigi, ei näidanud mees seda välja.

      „Ära nüüd närvi mine,“ jätkas Travers. „Ma ei lase sind liiga kaugele. Räägin politseidirektoriga ja ütlen talle, et tahan väga sind oma meeskonda jätta.“

      „Tänan, söör,“ ütles Lucy.

      „Peale selle,“ lisas Travers, „on meil siin kodanikukaitse üksuse ülemaks Tom Fleming. Asjalik mees. Ütlen talle, et ta hoiaks sul minu eest silma peal. Vaatame, ehk laseb ta sind koguni siia koos meiega kätt proovima. Igatahes on ka kodanikukaitse üksus Kate McLaughlini juhtumisse kaasatud.“

      „Tänan, söör,“ ütles Lucy jälle.

      Travers tõusis püsti, andes märku, et kohtumine on lõppenud. Siiski astus ta Lucy juurde ja surus tal kätt, hoides Lucy pihku mõned hetked oma peos, sõrmeotstega tasakesi naise rannet silitades.

      „Ära nüüd muretse,“ ütles ta. „Teen kõik, mida saan, et sind kohe siia tagasi tuua.“

      7. PEATÜKK

      Kuna Lucy auto oli ikka veel Preheni metsa pargitud, pidi ta sõitma Maydowni jaoskonda päästemeeskonnaga, kes oli saanud väljakutse Strathfoyle’i.

      Reisijana oli tal aega aknast linna vaadata. Teda vapustas ikka veel, kui palju see oli tema lahkumisest saadik muutunud. Tookord oli linn paistnud olevat enesehävitamise veerel: kaks jõekallast, kaks nime, kaks kogukonda – ja nende vahel nii tohutu lõhe, et Briti peaminister oli tõsiselt kaalunud piiri kehtestamist Foyle’i jõele, määrates linna koos selle kesklinnaga Vabariigile ja Waterside’i Põhja-Iirimaale.

      Praegu paistis see koht siiski olevat jalad alla saanud. Punaseid telliseid oli ikka veel külluses, kuid üksteise järel sirutusid üle jõe sillad – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses – ja lähendasid vastaspooli. Linna, mis oli olnud kodusõja sünnipaik, toodi nüüd kohanemise eeskujuks püüdluses lahendada oranžide paraadide probleemi.

      Foyle’i silda ületades võis Lucy kaela sirutades näha linna, mis laius mõlemal pool avarat, rahulikku halli valgusse kätketud jõekääru. Siis pöörasid nad sillalt maha sõites ringristmikul vasakule Maydowni poole.

      Maydowni jaoskond oli ulatuslik kompleks, mis oli ehitatud mitu miili linnast välja ja majutas enamikku peamistest osakondadest, välja arvatud kriminaalosakond, mis tegutses väiksemates jaoskondades kogu Derry linnas. Lisaks toimis see äsja värvatute koolituskeskusena. Kompleksi kuulusid kakskümmend punastest tellistest hoonet ning majutusasutused.

      Kui päästemeeskond oli Lucy jaoskonna ette maha pannud, pidi ta küsima, kuidas kodanikukaitse üksust leida. Väravas valves olev ohvitser näitas talle üle siseõue 5. hoone asukohta, soovitades libedatel jalgradadel ette vaadata. Mees naeratas Lucyle, kui too teda tänas, hõõrus käsi ja pani need siis seljale, et nautida enda taga oleva gaasiahju soojust. Valvur tegi lahkuvale Lucyle silma ja naine oli kindel, et mees jälgib kogu ta minekut, arvatavasti poolenisti soovides, et ta maha kukuks – kas või ainult selleks, et leevendada oma hommikuse valvekorra igavust.

      Lucy hakkas minema 5. hoone poole, mis asus kompleksi kaugemas servas. Parklatest jalgu lohistades möödudes üritas ta meeleheitlikult jääl mitte libiseda – mis tal ei õnnestunud –, Lucy pidi kaks korda oma kintsudelt ja tagumikult lund ja jäätolmu kloppima, kuna vahiputkas istuv mees nägi aina suuremat vaeva, et igal tema kukkumisel oma lõbusust varjata.

      Viimaks jõudis Lucy osakonna peaukseni. Kuna tal polnud sissepääsukoode, vajutas ta kellanuppu ja ootas. Natukese aja pärast võis läbi ukseklaasi katva peegelkile näha läheneva isiku siluetti. Lucy uuris ennast kähku peegelduselt ja silus tahapoole juuksesalgu, mis oli hobusesabast lahti pääsenud, kui ta tasakaalu kaotas. Ta nägu oli vist kõhnem kui tavaliselt, kuid ta oli väikest kasvu, nii et sellest polnud midagi.

      Kui uks avanes, kuulis ta viit elektroonilist piiksu. Ukseavas seisev mees, kes vastu valgust tema poole silmi kissitas, võis olla umbes viis jalga ja kümme tolli pikk. Tal olid jalas sinised koortriidest püksid ja seljas värvli vahele topitud valge särk, mis ei varjanud kuigivõrd ta ümarat kõhtu. Tema juuksed olid lühikeseks pöetud, arvatavasti varjamaks fakti, et juuksepiir hakkab juba niigi taanduma. Seistes vajusid tema õlad natuke kühmu, justkui lüüasaamist peegeldades. Käes hoidis ta midagi vorstisaia taolist.

      „Tulin kohtuma inspektor Flemingiga, söör,“ ütles Lucy kätt ulatades.

      „Kohtusitegi,“ vastas mees. Tema käepigistus oli soe ja tugev. Melanhoolsed silmad vaatasid Lucy omadesse.

      Lucy astus mehest mööda, lastes tal enda järel ukse sulgeda. Nad jäid teineteisele otsa vaadates seisma. Lucy naeratas ootavalt ja kergitas kulme, justkui küsides, mida ta nüüd peaks tegema.

      Fleming naeratas kergelt vastu, endiselt silmi kissitades pea kohal olevate päevavalguslampide valguses, mille vaikne sumin oli ainus hoone vaikust häiriv heli.

      „Kas ma saan teid aidata?“

      „Mina olen Lucy Black,“ ütles Lucy, eeldades, et tema nimi võiks mehe jaoks midagi tähendada. Vastus vihjas, et nii see ei ole.

      „Jah?“ Fleming noogutas julgustavalt.

      „Mind toodi teie üksusse üle,“ ütles Lucy pisut ärritatult.

      „Tõsi või?“ küsis Fleming nüüd kulme kergitades ja jätkas leebelt naeratamist. „Mulle ei öeldudki.“

      „Vanemkomissar Travers saatis mu siia. Leidsin täna hommikul metsast selle tüdruku,“ lisas Lucy.

      „Ahh,“ sõnas Fleming, nagu oleks sellega kõik öeldud. „Helistan vanemkomissarile ja küsin, mida sinuga peale hakata, eks? Tule sisse ja istu.“

      Lucy peatas Flemingi, enne kui too selja pööras. „Mõtlesin, söör, et kas võiksin telefoni kasutada.“

      „Muidugi,“ vastas Fleming. „Otsin sulle tühja kabineti. See pole raske.“

      Ta viis Lucy ühte tühja tuppa põhikorrusel. Kui mitte arvestada lauda, millel seisid telefon ja lamp, ja vana pöördtooli, oli tuba tühi.

      „Lase käia,“ ütles Fleming. „Tulen kohe tagasi.“

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте СКАЧАТЬ