Kadunud väike tüdruk. Брайан Макгиллоуэй

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ennast süüdlaslikult, kui tüdruk veidralt tühja pilgu tema poole tõstis, ilma et oleks õigupoolest kordagi otse silma vaadanud. Lucy võttis lapsel õlgade ümbert kinni nagu kõvasti kallistades. Hetkeks näis Alice lõdvestuvat, justkui usaldaks ta Lucy liigutuse tundeid. Siis märkas ta aga süstlaga lähenevat arsti ja hakkas väänlema, jalgadega õhus vehkides ja käsivartega, mis paljas luu ja nahk, vastu Lucy rinda pekstes. Ta pööras näo Lucy poole, silmad pärani ja pungis.

      Lucy tahtis pilku kõrvale pöörata, põrandale vaadata – kuid ei suutnud. Ta vaatas nüüd lapsega tõtt, jälgides, kuidas ta silmad suuremaks läksid, siis näisid kustuvat, äkitselt raskeks muutunud silmalaud tasapisi kinni vajusid, jäsemete vehklemine lõppes ja tüdruk põrandale libisema hakkas. Lapsel tugevasti ümbert kinni hoides laskis Lucy tal enda vastu naalduda.

      Arst lükkas juuksed näolt tahapoole ja pühkis valge kitli varrukaga otsmikku, nagu oleks tema olnud see, kes pidi füüsilisi pingutusi tegema.

      „Tõstke ta voodisse,“ ütles ta.

      Kahekesi said Lucy ja õde lapse põrandalt voodisse manööverdatud. Tüdruku nägu tõmbus isegi unes krimpsu, silmad liikusid laugude õhukese loori varjus. Tema nahk oli katsudes ikka veel külm, kuigi huuled olid hakanud värvi tagasi saama.

      Arst astus voodi juurde, õhukesi latekskindaid kätte tõmmates. Kõigepealt uuris ta tüdruku pead, kammides juuksed juurteni tahapoole, et leida peanaha vigastusi. Seejärel kompas õrnalt kaela ja õlgu. Järgmisena kontrollis ta tüdruku käsivarsi ja käsi, seejärel jalgu ja jalalabasid, enne kui kergitas pidžaamajakki ja vaatas lapse keha üle.

      „Kardan, et on nii häid kui ka halbu uudised,“ ütles arst, kui oli läbivaatuse lõpetanud. „Laps ei ole saanud mingeid raskeid füüsilisi vigastusi väljas lume sees viibimisest.“

      „Ja halvad uudised?“

      Doktor kooris kõneldes kindad käest. „Ta kannatab üpris tõsise alajahtumise all. Peame ta mõneks päevaks sisse jätma. Kas olete leidnud tema vanemad?“

      Lucy raputas pead. „Lootsin talt küsida, kuidas nendega ühendust võtta.“

      Arst kortsutas kergelt kulmu. „Rahusti, mida talle andsime, mõjub nüüd veel mitu tundi. Temast pole teil mingit kasu enne, kui hiljem täna hommikul.“

      Kuriteopaiga uurija ilmus osakonda umbes poolteise tunni pärast. Kuna kõne all oli laps ja võis olla tegemist röövimisega, loeti Alice „kuriteopaigaks“ ja pidi arsti juuresolekul samal meetodil läbi uuritama.

      Siis prahvatas ruumi valves olev sotsiaaltöötaja, korpulentne ähkiv naisterahvas, kes nimetas ennast Sylviaks. Ta pillas suure käekoti ukse kõrvale maha ja suundus tüdruku poole, kallutades natuke pead, et lapsele näkku vaadata.

      Lõpuks astus ta jalgu järele vedades pisut hingetuna Lucy juurde.

      „Mõtlesin, et see võiks olla tema. Teate küll.“

      Lucy noogutas. „Ei ole.“

      „Kuidas tal on?“ küsis Sylvia.

      „Nad andsid talle rahusteid. Enne ta karjus valust.“

      Sylvia noogutas äraolevalt. „Selle lapsega ma töötama ei hakka. Robbie alustab oma vahetust kell üheksa. Olen siin ainult tema tulekuni.“

      „Saan aru,“ ütles Lucy. Ta hakkas juba lahkuma, kui avastas, et autot pole siin, kuna ta oli tulnud kiirabiga. Ta pidi kuriteopaiga uurijalt jaoskonda jõudmiseks küüti paluma, kui mees on siin lõpetanud.

      Sylvia uratas vaikselt endamisi, tõstis oma koti maast ja läks siis istuma ühte tugitooli voodi lähedal. Ta võttis välja kollase ajalehe ja seadis ennast lugema.

      Kuriteopaiga uurija töötas vaikselt tüdrukuga, lastearstiga ainult aeg-ajalt pominal märkusi vahetades.

      „Jumal hoidku seda vaest perekonda,“ tähendas Sylvia. Lucy vaatas Kate McLaughlini suurt pilti ajalehe esiküljel.

      „Jumal hoidku ka selle tüdruku perekonda,“ leidis ta ennast ütlemas, teades, et see kõlab natuke ärritatult.

      „Aga Kate on ikka veel kadunud. See tüdruk on vähemalt üles leitud,“ seletas Sylvia, krabistades lehekülge pöörates ajalehte.

      Lucy vaatas, kuidas tüdruk rahustite mõju all olles aeg-ajalt niheleb. Ta lamas päris üksi, vanemate ja sõpradeta, nimeta, hääleta, isegi väärikuseta, kui uurija ja arst tema riideid ära võtma hakkasid.

      „Ta ei tundu mulle just väga leituna,“ pomises Lucy.

      5. PEATÜKK

      Lucy ootas kuriteopaiga uurijat Tony Clarke’i, kes koos arstiga umbes kakskümmend minutit Alice’iga tegeles. Uurija oli tugeva kehaehitusega mees, vahest ehk kolmekümnendate eluaastate keskel, arvas Lucy. Kui uurija oli valmis jõudnud näis ta rohkem kui õnnelik, et sai Lucyt jaoskonda sõidutada.

      „Ma pole sind varem näinud,“ märkis ta, kui nad parkla poole kõndisid. „Uus või?“

      „Olen siin olnud juba kuu aega,“ vastas Lucy.

      „Vabandust,“ ütles Clarke, lugedes Lucy märkusest välja midagi, mida too polnud öelda kavatsenud. „Siin on suur koht; kõigiga ei saagi otsekohe tuttavaks.“

      Lucy tundis, et peaks midagi ütlema, kuid polnud kindel, millest alustada. „Kuidas tüdrukuga lood on?“ küsis ta selle asemel.

      „Silmanähtavaid märke ahistamisest pole,“ ütles Clarke. „Võtsin tema riided uurimiseks kaasa, kuid arvan, et ta läks unes kõndima või midagi taolist. Selleks ajaks, kui jaoskonda jõuad, on tema vanemad juba helistanud ja kadumisest teatanud.“

      „Loodan küll,“ ütles Lucy.

      Äkki tundis ta jalgu alt kaduvat, kui viimati sadanud lume all peituval jääkamakal libises. Ta sirutas käe välja, et tasakaalu tagasi saada või kukkumist pidurdada, kuid Clarke haaras temast kinni, enne kui ta maapinnani jõudis. Mees haaras tal ühe käega käsivarrest ja teisega ümbert kinni. Lucy ajas end sirgu ja kohendas joppi, tänades Clarke’i, et too oli ta kinni püüdnud.

      Mees hoidis Lucyt käevangus, kuni nad autoni jõudsid, ja tegi siis ukse lahti, et naine saaks sisse istuda, Lucy aga üritas sel ajal otsustada, kas peaks selle peale vihastama või mitte.

      Nad sõitsid läbi Waterside’i ja üle Craigavoni silla. Ülesjõge vaadates võis Lucy eristada Preheni maju, mis paistsid läbi langeva lume hämu. Piki jõekaldaid hakkasid moodustuma sakiliste äärtega jääservad. Silla kaugemas otsas seisid kahe teineteise poole käsi sirutava mehe kujud, kes esindasid linna kaht poolt ja kaht kogukonda, kes seal elasid. Mingid kohalikud naljahambad olid paari varustanud jalgpallisallide ja -mütsidega, seejuures hoolega jälgides, et hõimuvõitlus ikka püsiks, sest üks neist kandis Celticsi värve ja teine Rangersi sinist.

      Sõitnud piki Foyle’i kaldapealset, suundusid nad Strand Roadile, kus asus kriminaaluurimisosakond. Selleks ajaks, kui Lucy kohale jõudis, olid mitmed kriminaaluurimisrühma liikmed juba juhtumiruumi kogunenud. Travers seisis ruumi esiosas. Pärast seda, kui Lucy teda metsas kohtas, oli ta riideid vahetanud ja kandis nüüd mereväesinist ülikonda värske valge särgi ja punase lipsuga. Ta seisis suure korgist teatetahvli ees, mis oli kaetud kaartide, infolehtede ja diagrammidega, mille keskele olid kinnitatud mõned Kate McLaughlini fotod, mida Lucy oli ajalehes juba СКАЧАТЬ