Metsikud südamed. Esimene raamat. Шарон Сала

Чтение книги онлайн.

      „Ei, ma läksin Dicki otsides sinna puude poole ja siis nägin teda möödaminnes. Ma ei läinud päris sisse.”

      „Okei, hästi,” ütles Trey ja lisas siis: „Ja veel, ära kellelegi helista. Ma ei taha, et kohalikud tulevad uurimise ajal siia.”

      „Ei helista, ma mõistan,” ütles Betsy, libistas end kapotilt alla ja komberdas maja juurde, kus istus verandale varjulisse kohta maha.

      Trey kulm läks kipra. Ta oleks pidanud paluma emal autos oodata, nüüd aga oli juba hilja.

      „Kuule, ema, ära majja sisse mine, ole siin verandal. Ma ei taha, et keegi siin midagi puutub.”

      „Oi, vabandust, ma ei mõelnud sellele,” ütles naine.

      „Minu viga. Ära lihtsalt enam kaugemale mine,” ütles Trey.

      Naine noogutas.

      Earl lülitas Trey kõrvale parkides sireeni ja vilkurid välja ning nad suundusid lauta.

      „Miks sul nii kaua läks?” päris Trey.

      Earlil näis piinlik olevat. „Bensiin oli otsakorral. Pidin tanklast läbi käima.”

      Trey noogutas ja osutas siis laudahoovile. „Otsi värskeid rattajälgi ja mis tahes kahtlasi märke,” ütles ta.

      Earl oli silmanähtavalt üllatunud. „Ma mõtlesin, et see oli enesetapp?”

      „Kuni uurimine pole lõpetatud, pole miski kindel. Ja kui sa kuuled sireene, jookse tagasi maja juurde ja ära lase šerifi meestel ka siia hoovi sõita. Nad tahavad kindlasti kuriteopaika muutmata kujul näha.”

      „Jah, boss,” ütles Earl ja suundus Trey järel lauta.

      KAKS

      TREY sisikond tõmbus kokku, kui ta nägi üles vaadates Dick Phillipsi laipa. Tänu Dallasele tundis ta seda meest sama hästi nagu oma pereliiget. Nagu tema emagi oli ennist öelnud, tegi Dicki sellisena nägemine haiget.

      Trey vaatas lakapealsele viiva redeli külge seotud nööri, seejärel uuris Dicki riideid. Nii tema särgi seljaosa kui ka püksitagumik olid tugevalt määrdunud, rinnaesine ja pükste esikülg aga märksa puhtamad. Et sellest loost sotti saada, oli vajalik lahkamine.

      Katusealuse koridori põrand oli betoonist, seega jalajälgi polnud. Kui siin ka oli veel keegi olnud, polnud seda võimalik sel viisil kindlaks teha.

      Ta läks katusealust koridori pidi lauda taha, kuid ka siin polnud mingeid märke jalajälgedest, seejärel tuli tagasi lauda ette, otsides rehvijälgi, kuid maa oli kõva ja kiviklibune. Seejärel läks ta munade hoiuruumi, mis jäi paremat kätt.

      Kõik riiulid ja lauad olid oma kohal; paistis, et midagi polnud liigutatud. Polnud mingit märki kähmlusest ega millestki muust ebatavalisest. Sügav kraanikauss, kus Dick enne sorteerimist mune pesi, oli puhas ja uued tühjad pappkarbid kõik oma kohal. Riiulite all seisis kümmekond tühja plastkarpi, mis olid umbes sama suured nagu laste mänguasjakastid, ja neile sobivad kaaned olid seina najal riidas. Polnud midagi tavatut peale laetala küljes rippuva surnukeha. Miski siin ei klappinud. Trey läks tagasi sahvrisse, kus Dick mune hoidis, ja pani tule põlema.

      Riiulitel seisid täidetud munakarbid, igaühel korjamiskuupäev peal.

      Earl tuli ümbrust uurimast tagasi.

      „Leidsid midagi?” küsis Trey.

      „Noh, kui ta ennast ära tappis, siis igatahes toitis ta enne seda kanu. Kanakuudis on värsket toitu ja munad on ära korjatud. Aga lehmi pole toidetud. Latrites pole värsket heina ega allapanu.”

      Trey kortsutas kulmu. „See on imelik. Kui ta hoolis kanadest nii palju, et enne enda ära tapmist neile süüa anda, siis oleks ta pidanud ka lehmi toitma.”

      Earl kehitas õlgu. „Kui ta just ei eeldanud, et nad söövad karjamaal ise. Rohi on üsna lühike, aga veel täiesti korralik.”

      Hakkasid kostma sireenid.

      „Šerif tuleb,” ütles Earl ja läks joostes maja juurde.