Metsikud südamed. Esimene raamat. Шарон Сала

Чтение книги онлайн.

      TAEVAS oli must nagu saatan, viski ja seksi lõhn beebiroosas Cadillacis sama vänge nagu okse lehk juhiistme taga põrandamatil. Spidomeetri osuti oli saja kümne peal, aga ikkagi tulid nende taga sõitva auto esituled üha lähemale.

      Kaheksateistaastase Connie Bartletti sõrmed olid tema tuttuue koolilõpukingi rooli ümber klammerdunud ja ta jõllitas päranisilmi asfalttee keskel olevat valget joont, ise täiest kõrist karjudes.

      Tema poiss-sõber Dick Phillips oli istmel põlvili ja küünitas üle seljatoe tagaaknast välja vaatama. Nagu Connie, nägi ka tema lähenevaid autotulesid.

      „Kiiremini, Connie, kiiremini! Ta saab meid kätte!”

      „See ei lähe enam kiiremini!” hüüdis tüdruk.

      Ta keeras paremale, siis jälle vasakule, nii et tema kaassõitjad paisati autos kord ühele, kord teisele poole. Ta püüdis järgida valget joont maantee keskel, kuid ta oli roolis purjuspäi, ehkki tema issi oli selle ära keelanud.

      Betsy Parr, kellel oli kolm õlut ja suurem osa Jack Daniel’si viskipudelist hinge all, oli tagaistme juures käpuli põrandal ja ropsis oma sisikonda välja. Tal läks auto tagaistmel sõites alati süda pahaks. See, et ta oli purjus ja surmaohus, tegi asja veelgi hullemaks.

      Tema peika Paul Jackson, kes oli ära trimbanud kolm ülejäänud õlut Betsy kuuspakist ja ülejäänud osa Jack Daniel’si pudelist, oli pildituna tema kohal istmel ega teadnud midagi toimuvatest dramaatilistest sündmustest ega ohust.

      Dick tagus nüüd kätega vastu istet ja karjus. „Ta jõuab järele! Ta jõuab järele! Ta tapab meid ka ära! Mida me teeme?”

      Betsy oigas, kui süda jälle pahaks läks, kuid enne, kui ta jõudis oksele hakata, kaldus auto hooga kõrvale ja ta paiskus seljaga vastu ust. Liiga hirmul, et üles vaadata, hakkas ta rusikatega vastu Connie istme seljatuge taguma.

      „Jumal küll… Connie, pea kinni, palun, pea kinni! Me saame surma!”

      „Me peame edasi sõitma!” karjus Dick. „Ta nägi meid kõiki. Me peame enne politseisse jõudma, muidu ta süüdistab meid selles, mida ta tegi!”

      „Me oleme purjus. Nad süüdistavad niikuinii meid,” halas Betsy.

      „Jää vait! Jää vait!” karjus Connie. „Sa nägid ju, mida ta tegi! Me kõik nägime!”

      Betsy ei suutnud uskuda, mis toimus. Kaksteist pikka aastat koolipingi nühkimist, et keskkool viimaks ära lõpetada, ja kolm tundi pärast diplomite kättesaamist peavad nad surema. Tema ainus lohutus oli, et ehkki ta oli pidanud selleni jõudmiseks end täis jooma, ei sure ta vähemalt neitsina.

      Järsku hakkas auto küljele libisema.

      „Connie! Võta jalg gaasipedaalilt ära!” kisendas Dick.

      Selle asemel keeras Connie rooli järsult teisele poole ja äkitselt olid nad õhus. Tema jalg oli ikka veel gaasipedaalil, mootor möirgas nagu raketi reaktiiv, kuid lendamistunne, mis kestis küll vaid hetke, oli tõeline.

      Paul Jackson ärkas just siis, kui auto rattad tõusid asfaldilt õhku, ja nägi Betsy jalga oma rinnal.

      „Mida põrgut?” oigas ta, kummardus siis ja oksendas nad mõlemad täis. Selsamal hetkel põrutas roosa Cadillac ninaga vastu puud.

      Connie lendas läbi esiklaasi, maandus näoli kapotil ja jäi lebama katki läinud radiaatorist üles kerkivasse aurupilve.

      Dick kukkus peaga vastu armatuurlauda, sai otsaesisele haava ja vajus põrandale, jäädes lõksu armatuurlaua ja istme vahele, mis tema ümber kokku kägardus.

      Betsy paiskus läbi tagaakna pakiruumi luugile ja kukkus veidi maad eemale maha, mattudes summutitorust tulevasse tossu.

      Tagumine uks tuli löögi mõjul lahti, Paul paiskus vastu lähedalasuvat kivirahnu ning sai käe-, õla- ja koljuluumurru.

      Nagu sellest olnuks veel vähe, murdus löögi mõjul suur kuivanud puuoks ja kukkus Conniele peale, ehkki seda polnud enam vaja. Ta oli juba teises ilmas.

      Mõni hetk hiljem valgustasid õnnetuskohta autotuled, kui teine auto lõpuks järele jõudis. Juht aeglustas sõitu ainult nii kauaks, et olukorda hinnata, teha järeldus, et nad on surnud, ja kaduda seejärel öösse.