Jumal ja elu pärast surma. Teedrajavad uued tõendid Jumala ja surmalähedaste kogemuste kohta. Paul Perry

Чтение книги онлайн.

      Ma taipasin, et tegelikult olen alati olnud ja jään alati olema “Mina olen”. Missugune rõõmustav õndsus! Ma võisin puhata selles tões ja jääda “teisele poole” või edasi “mängida” mõnd kujuteldavat isikut. Mõistnud seda, “pöörasin” vaimusilmas uuesti ringi ning nägin valgust, mis oli miljonist päikesest eredam, kuid ei teinud minu silmadele haiget. See kiirgas niisugust kõikehõlmavat tingimusteta Armastatust, mida ma varem polnud kogenud. See Valgus “tundus” teadlikuna – sel oli kohalolu –, justkui see oleks olnud Jumal.19

      SLK uneapnoe tüsistusest

      Ma liikusin läbi pimeda tunneli ereda valguse poole, aga mul ei olnud valus seda valgust vaadata.20

      SLK elektrilöögi järel

      Kuigi surmalähedase kogemuse ajal nähtud müstilist valgust kirjeldatakse sageli ääretult eredana, ei tekita selle vaatamine üldiselt kunagi ebamugavust. Tüüpiliselt väljendavad SLKk-d end ilmekalt, kirjeldades külgetõmmet valguse poole ja soovi sellega ühineda. Küsimusele “Kas sa nägid valgust?” vastas 64,8 protsenti jaatavalt.

      6. Kohtumine teiste olenditega, kas müstiliste olendite või surnud sugulaste või sõpradega

      Ma olin sünnitusel ja arst ei suutnud veritsust peatada. Ma lahkusin oma kehast ja vaatasin, kuidas nad minu kallal töötasid. Seejärel ümbritses mind särav valgus ja minu vanatädi hääl – kes on olnud surnud minu lapsepõlvest saadik – küsis minu käest, kas mu abikaasa tuleb toime lapse üksinda üleskasvatamisega. Mu tädi ütles mulle, et minu abikaasast ei saaks head isa ja et ta ei oleks mulle truu. Seega ei võinud ma surra. Ilma prillideta olen ma seaduse järgi pime. Ma ei kandnud oma prille sünnitusmajas, aga nägin selgelt, mida arst tegi. 21

      SLK sünnitamisel tekkinud verekaotusest

      Oli võrratu ere valgus. Korraga olin tohutult ilusas paigas, kus paistis võrratu valgus. Taevas oli nii sinine. Ilm oli nii täiuslik. Ma olin õues suurel avaral muruväljakul. Kõik minu pereliikmed ja sõbrad, kes olid surnud, olid seal – isegi minu koerad olid seal! Ma tundsin end rahulikumana kui kunagi varem oma elus; ma pole ealeski end nii rahumeelse ja õnnelikuna tundnud. Siis tuli mu vend, kes on surnud, minu juurde ja embas mind. Ta naeratas ja ütles, et veel ei ole minu aeg.22

      Hingamisseiskumisest põhjustatud SLK

      SLKk-d kohtuvad pigem lahkunud pereliikmete kui sõprade ja tuttavatega. Nad võivad kohata kedagi, kes tundub tuttav, aga keda nad ära ei tunne. Paljud SLKk-d näevad hiljem mõne surnud sugulase fotot ja taipavad, et see on sama inimene, keda nad nägid oma SLK-s. On ka neid, kes kohtuvad surnud koduloomadega. Olenemata sellest, kas kohtutakse lahkunud inimese või loomaga, on taasnägemine peaaegu alati rõõmsameelne. Tavaliselt näevad lahkunud välja terved, isegi kui nad surid kroonilisse või välimust moonutavasse haigusse. Küsimusele “Kas sa kohtasid või nägid veel mõnd olendit?” vastas 57,8 protsenti jaatavalt.

      7. Tunne, et aeg ja ruum teisenevad

      Ei ole kiirust ega aeglust ega aega! Kõigest “olemine”. Ma näen kõike toimuvat pealt, tundmata valu või ärevust. Ümbrus on teravnedes ja hoogustudes muundunud puhtaks valgusenergiaks, milles puudub ruumi- ja ajataju. Ma pole end ealeski nii elusana tundnud. Seda muutust ei saa sõnadega kirjeldada.23

      SLK mootorrattaõnnetuse järel

      Ma tajusin täiuslikku lõpmatut ajatu-olekut – ma teadsin kõike, mis oli varem universumis eksisteerinud, ja kõike, mis hakkab kunagi eksisteerima. Aeg on illusioon, täpselt nagu meie nahk ja luud ja meeled. Meie süsinikupõhised meeled kogevad süsinikupõhist reaalsust, ent see on tegelikult imetlusväärne illusioon! Minu tõeline loomus oli harmooniline kõiksusega. Pole aega, on vaid praegu.24

      SLK anesteesia üledoosist

      Need, kellel on olnud surmalähedane kogemus, kirjeldavad tihtipeale teisenenud ajataju SLK ajal. Nad väidavad, et aeg ei eksisteerinud nii, nagu seda argiselt mõistame. Küsimusele “Kas sulle tundus, et aeg ja ruum on teisenenud?” vastas 60,5 protsenti jaatavalt. Teine NDERF-i küsitlus sisaldas küsimust “Kas aeg tundus kiirenevat?”. 33 protsenti vastanutest nõustus väitega “kõik tundus toimuvat ühel ajal”.