Hõbedapoiss. Кристина Ульсон

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nägin täna üht poissi, kui uisutama läksin,“ rääkis ta. „Tal olid jalas lühikesed püksid, ehkki ilm oli väga külm. Ta seisis lumes, kui ma väljusin. Äkki käis tema meie toitu võtmas?“

      „Poiss? Lühikeste pükstega?“ kordas isa pikkamisi.

      Aladdin noogutas.

      „Ma nägin teda kaks korda. Kõigepealt väljas ukse juures ja pärast jõe ääres. Ta seisis linnusemüüril.“

      Ema sättis oma juukseid, et palmikust salke välja ei pudeneks.

      „Võib-olla on see mõni pagulastelaeva laps,“ oletas ta. „Nad elavad ju ikka veel seal, vaesed inimesed.“

      Isa näis tundvat lausa kergendust.

      „Ütle meile, kui teda järgmine kord näed,“ lausus ta. „Me räägime siis temaga. Ma annan talle meeleldi toitu, kui vähegi saan, aga oleks lihtsam, kui ta ei varastaks. Kui see nüüd on ikka tema.“

      „Kuidas ta sel juhul sisse pääseb?“ pani ema imeks. „Uks on ju õhtul ja öösel lukus.“

      „Võib-olla tuleb ta sel ajal sisse, kui uks lahti on, ja varjab end tornis, kuni me magama läheme. Siin on ju peidukohti palju.“

      „Vuih!“ tegi ema. „Selle veel elaks üle, kui tornis ainult lapsed ringi jooksevad. Aga siin on midagi, mille üle tuleks meil mõelda. Et inimesed võivad pärast sulgemist torni jääda.“

      Aladdin väristas õlgu. Keegi käis öösiti tornis ja varastas toitu. Kas seda võis tõesti teha too lühikestes pükstes poiss?

      Õigupoolest ei ole see üldse tähtis, kes see oli, jõudis ta lõpuks järeldusele.

      Nende tornis, nende kodus käis keegi võõras. Nende käest luba küsimata.

      Keegi käis nende restoranis vargil.

      See polnud mitte üksnes lubamatu. See oli pealekauba veel vastik.

      4.

      NÄDAL SAI LÄBI ja kätte jõudis laupäev. Aladdin ja Billie istusid Aladdini toas ning sõid maiustusi. Sadas lund ja kummalgi neist ei olnud tahtmist välja minna. Restoranist oli taas toitu kaotsi läinud. Lühikeste pükstega poiss oli kadunud nagu vits vette ja Aladdin hakkas juba kahtlema, kas ta mitte kõike endale ette ei kujutanud.

      „Nii et siis varas?“ päris Billie. „Päriselt?“

      Neil ei olnud nädala sees aega kohtuda. Aladdinil oli palju tegemist – kool, kodused ülesanded, klaveritunnid ja mudellennukid. Mida Billie tegi, seda ta ei teadnud. Aga küllap oli temagi kodus õppinud. Ja palju raamatuid lugenud.

      Aladdin ei teadnud mitte kedagi, kes loeks nii palju kui Billie.

      „Jah,“ kinnitas Aladdin. „Nii see on. Keegi hiilib öösiti meie torni ja varastab toitu. Vanemad arvavad, et see võib olla mõne pagulase laps laevalt.“

      „Kas te politseisse olete helistanud?“ uuris Billie.

      Aladdin ohkas. Muidugi olid nad politseisse helistanud. Kuid politseil oli tähtsamatki teha kui kadumaläinud lihapalle otsida.

      „Ma võin Josefiga rääkida,“ lubas Bille. „Ehk aitab ta teid.“

      Josef oli politseinik ja Billie ema sõber.

      „See oleks hiiglama tore,“ rõõmustas Aladdin, kellele Josef meeldis. „Aga ära ütle, et varas võib olla laps. Kui see on tõesti laps, siis ei taha isa politseid asjasse segada.“

      Aladdin pani sisimas imeks, mida Josef siin teha suudaks. Juba peaaegu terve nädala oli isa igal ööl trepil valvamas käinud. Õigupoolest küll mõne tunni kaupa korraga, ta pidi ju magama ka. Varast ei kohanud ta aga kordagi. Ometi kadus külmutuskapist toitu edasi. Viimane kord võeti sealt suur portsjon puuviljasalatit, mille ema oli õhtul valmis teinud.

      Billie pistis suhu maiuse.

      „Kas see on tõesti nii oluline, kui natuke toitu kaotsi läheb?“ küsis ta. „Ma pean silmas, et sinu vanematel on muudki toitu palju. Ja ka üpris palju raha.“

      Aladdin lõi pilgu maha. Ta teadis, et paljud mõtlesid samaviisi nagu Billie. Et tema vanemad on kindlasti rikkad juba ainuüksi sellepärast, et neil on oma restoran.

      „Ma arvan, et meil ei ole enam eriti palju raha,“ kostis ta vaikselt. „Sellepärast nad muretsevadki nii väga, kui toitu kaotsi läheb. Ja mõtle, kui vargale torkab pähe muud ka varastama hakata. Ma ei tea, mis siis saab.“

      Isa oli viimasel ajal palju rahast rääkinud. Enamasti siis, kui ta arvas, et Aladdin ei kuule. Aladdin ei teadnud majandamisest kuigi palju, aga ta sai aru küll, et asjad maksavad raha. Ja kui ei ole võimalik maksta selle eest, mida vaja on, siis tekib probleeme. Suuri probleeme, kui asi on tõesti hull.

      Billie muutus Aladdini jutu peale tõsiseks.

      „Me peame midagi ette võtma,“ otsustas ta. „Kas see ei või olla see mees, mis ta nimi nüüd oligi – see, kellel on alati pahur nägu peas? See, kes teil restoranis töötab? Mats, jah, just nimelt, Mats? Kas see ei või olla tema, kes toitu võtab? Paistab ju, et varas käib oma võtmega sees.“

      „Ka meie oleme seda mõelnud,“ vastas Aladdin. „Aga isa vestles Matsiga ja varas ei ole tema. Niimoodi asi paistab.“

      Aladdin ise ei olnud selles päris kindel. Talle ei olnud Mats kunagi meeldinud. Ta ei olnud rumal ega paha, kuid ta oli iseäralik. Mats meeldis emale ja isale sellepärast, et ta tegi alati seda, mida vaja. Pealegi oli ta nobe ja tubli. Kuid Aladdinile ei meeldinud, et Mats alati nii pahur oli. Suur oli ta ka. Kui Mats köögis nõusid pesi, siis oli võimatu teda mitte tähele panna.

      „Kuule, mis tähendab – vestles temaga?“ käis Billie peale. Ka temale ei meeldinud Mats. „Kui Mats on varas, siis vaevalt küll ta seda sinu isa küsimise peale tunnistab. Ta tuleb teolt tabada.“

      Aladdin naeratas. „Ta tuleb teolt tabada,“ oli öelnud Billie. Samamoodi paljastas Billie koos Aladdiniga kummituse, kui ta oli alles äsja Åhusi kolinud.

      „Selge see, et jutust ei piisa, aga isa on asja muulgi moel kontrollinud,“ rääkis Aladdin. „Mitmel korral, kui toitu kaduma läks, polnud Matsi kindlasti …husis. Nii et see võib olla ka keegi muu.“

      Aladdin tundis Billiet vaid mõne kuu. Nad olid sõbrunenud suvel, kui Billie koos emaga Kristianstadist Åhusi kolis. Aladdin teadis, et Billie ei tahtnud algul Åhusis elada. Seepärast käis ta oma vanas koolis Kristianstadis edasi. Ehkki sinna oli kakskümmend kilomeetrit. Aladdinile oleks meeldinud, kui Billie oleks hakkanud hoopis Åhusis koolis käima. Siis oleksid neist saanud klassikaaslased.

      „Me peaksime hakkama Matsi jälitama,“ arvas Billie. „Et saaksime kindlad olla. Võib-olla ta valetab. Ehk ei käi ta tegelikult mitte kusagil ära.“

      Aladdin pahvatas naerma.

      „Mis sa räägid, nii ju ei tehta. Inimestel ei käida, asja ees, teist taga, sabas.“

      „Tehakse küll! Pealegi on see tähtis. Mõtle, kui su vanematel raha otsa saab. Mida te siis peale hakkate?“

      Niisugustest СКАЧАТЬ