Hõbedapoiss. Кристина Ульсон

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võtta laeva endaga või nendega, kes selles elasid. Aladdin ei teadnud isegi, kust nad tulid. Kuid ta teadis, miks nad laevast ei lahkunud. Sellepärast, et nad tahtsid Rootsi jääda. Ja sellepärast, et nad ei tahtnud mõnda pagulastelaagrisse sattuda. Võib-olla kavatsesid nad lihtsalt laevaga edasi sõita, kui neil tuleks Åhusist lahkuda.

      Åhusi sadam oli pikk ja kitsas. Alles jõesuudmes muutus see laiemaks. Ehkki talv oli alles alanud, igatses Aladdin juba suve. Siis oli jäätiselaev sadamas avatud ja asula rahvast täis. Talvel oli Åhus vaikne ja pime.

      Billie ja Aladdin ei olnud kumbki eriti osav uisutaja, kuid neil oli sellegipoolest lõbus. Nad olid äsja möödunud ühest sadamas asuvatest restoranidest, kui neile lähenesid täie hooga kaks suuremat poissi. Aladdin ei saanud arugi, mis juhtus, kuid korraga tundis ta tõuget ja kaotas tasakaalu. Poiss prantsatas kõhuli kõvale külmale jääle.„Vaadake ette!“ karjus Billie tigedalt, poisid aga vaid naersid ja uisutasid edasi.

      „Idikad,“ pomises Aladdin ja tõusis.

      Ta tundis põlvedes valu, kui jalgu sirutas.

      „Kas sa said haiget?“ uuris Billie murelikult.

      „Äh, pole hullu,“ kohmas Aladdin ja pühkis riided lumest puhtaks.

      Sel hetkel märkas ta taas rohelistes pükstes poissi. Restoranide taga kõrgendikul olid vana linnuse varemed. Poiss seisis kõrgel linnusemüüril ja silmitses jääd.

      „Seal!“ osutas Aladdin. „Kas näed teda? Poissi üleval müüril?“

      Billie vaatas.

      „Ei,“ vastas ta. „Ma ei näe mingit poissi.“

      „Oled sa pime või?“ vaatas Aladdin ärritatult talle otsa. „Ta seisab ju linnusemüüril.“

      Aladdin sirutas uuesti käe välja. Kui ta hingas, tõusis tema suust auru.

      Ta seisis jääl vaikselt ja laskis käe alla langeda.

      Poiss oli kadunud. Jälle.

      3.

      LÕHNAS KÜÜSLAUGU JÄRELE. Ema ja isa olid restoranist õhtusöögiks kaasa toonud kanaliha riisiga, mida nad nüüd sõid, kui Aladdin oli koju jõudnud. Aladdini mõtted olid hõivatud kaotsiläinud poisiga ja tal ei olnud enam meeleski, et vanemad temaga millestki rääkida tahtsid. Nüüd see meenus talle.

      Söögilaua ümber valitses vaikus. Vaikus oli kuidagi kentsakas. Ja üldse, juba seegi oli kentsakas, et nad kolmekesi koos sõid. Seda ei olnud ammu juhtunud. Ema ja isa tegid peaaegu kogu aeg tööd.

      Viimaks lausus ema:

      „Anna andeks, Aladdin, et me sinult seda küsime. Aga … kas sa ei ole restoranist toitu võtmas käinud?“

      Aladdin üllatus nii, et ei osanud küsimuse peale midagi kosta.

      „Ei,“ vastas ta. „Miks ma seda tegema peaksin?“

      Ta teadis, et restoranis ei tohi lihtsalt niisama toitu võtmas käia. Kõigepealt tuleb luba küsida. Ja nii ta oli alati teinudki.

      „Tead,“ ütles isa ja tundus, et nüüd pääsevad tal sõnad kergemini suust, „et restorani köögist on toitu kaduma läinud.“

      „Kas on palju võetud?“ uuris Aladdin.

      „Omajagu,“ vastas ema. „Algul ei pannud me seda eriti tähele, aga täna olid kõik Mirja lihapallid otsas. Ja see oli pahasti, sest inimesed pidid istuma ja ootama, kuni ma uusi tegin.“

      Mirja lihapallideks nimetasid Aladdini vanemad Türgi vanaema retsepti järgi tehtud lihapalle. Paljudele külastajatele maitsesid just nimelt need lihapallid ja seepärast tavatses isa neid külmikus tublisti varuks hoida.

      „See on väga kahtlane lugu,“ arvas Aladdin.

      Mida ta ikka muud öelda oskas. Kas ta vanemad tõesti uskusid, et poeg on nende tagant vargil käinud? Sellest oli ebameeldiv mõelda.

      „Miks te arvate, et mina olen toitu võtnud?“ küsis ta. „See võib ju olla kes tahes.“

      Ema ja isa hakkasid sedamaid läbisegi rääkima. Poiss sai vaevu nende jutust aru.

      „See on kestnud nüüd juba rohkem kui nädala,“ seletas ema. „Õhtul külmikusse pandud toit on hommikul kadunud. Ja meil ei ole neid palju, kes öösiti kööki pääsevad.“

      See oli muidugi õige. Kui restoran oli suletud, said sinna sisse ainult Aladdini vanemad ja tema ise. Ent korraga meenus talle midagi.

      „Matsil on ju ka võti.“

      Mats tegi restoranis kõike, mida vaja. Ta ostis toiduaineid, koristas ja pesi nõusid. Vahel parandas ära mõne katkise asja.

      „Me oleme ka sellele mõelnud,“ rääkis isa. „Aga tead, Mats on aus. Ta ei teeks mitte midagi niisugust.“

      Aladdin arvas, et selles ei tasu liiga kindel olla.

      „Võib-olla on ta võtit kellelegi teisele laenanud?“ oletas Aladdin. „Kellelegi, kes käis vargil, nii et Mats seda ei teadnud.“

      Ema ja isa olid murelikud.

      „Võib-olla küll,“ ei vaielnud isa. „Aga sel juhul tahaksin ma väga teada, mispärast ta meie võtit võõrastele laenab.“

      Ema vaatas Aladdinile sooja pilguga otsa.

      „Ma lootsin, et ehk käisid sina toitu võtmas, kullake,“ tunnistas ta. „Ma mõtlesin, et äkki on sul mõni sõber, kellel on kodus raske ja keda sa aidata tahad. Aga järelikult see ei ole nii.“

      Ei, see ei olnud nii.

      Aladdin istus veidi aega vaikselt. Talle tundus, et vanemad varjavad midagi tema eest. Midagi tähtsamat kui kaotsiläinud toit.

      „Kas veel midagi on juhtunud?“päris ta lõpuks. Ema ja isa vaatasid teineteisele otsa ja pöörasid siis pilgu Aladdinile.

      „Njah,“ tegi isa. „Võib-olla. Või noh … mitte midagi sellist, millest oleks vaja eraldi juttu teha.

      Kuid sa tead ju küll, et meil on viimasel ajal raske olnud? Majanduslikus mõttes, saad aru.“

      Aladdin noogutas.

      „Sellepärast me ju maja ja paadi müüsimegi,“ vastas ta.

      „Just nimelt,“ kinnitas ema. „Ainult et ei saa öelda, et miski oleks pärast seda paremaks läinud. Pigem halvemaks.“

      „Halvemaks?“

      „Nagu öeldud, sellest me ei räägi,“ torkas isa kähku vahele.

      „Aga …“ alustas Aladdin.

      Ema raputas pead.

      „Need on täiskasvanute jutud, Aladdin,“ lausus ta. „Mitte midagi niisugust, mille üle oleks sinul tarvis pead murda. Mõtle parem, kuhu toit kaob, ja tule ütle meile, kui arvata oskad, kes seda võtta võib. Kui meil kõiki neid muid probleeme ei oleks, võiksime toiduvarga üle lihtsalt naerda. СКАЧАТЬ