Detektiiv Luuker Leebesurm 7: Nurjatute kuningriik. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Seda ma usun,” väitis Skorn. „Aga sa ei tulnud ju kogu teed siia selleks, et mulle kohe eitavalt vastata, eks ole?”

      „Ei. Ei tulnud. Mind huvitab sinu pakkumine, küll mõne parandusega.”

      „Nagu näiteks?”

      „Sinu kirik sulandub minu oma sisse, mitte vastupidi. Sina jääks loomulikult alles, kuid minu asetäitjana.”

      Skorn tõmbus turri. „Võinuksin arvata, et kohasem oleks olnud partneritena.”

      „Minu omad on närvilised,” selgitas Nokturn. „Nad tunneks end ohutumalt, kui mina juhtima jääks. Kahjuks on see nõue, mitte palve.”

      „Muidugi. See… pole probleemiks.”

      „Ja veel üks asi,” lisas Nokturn. „Enne, kui jätkame, tahaks minu poolt esindatavad maagid üht väikest teenet. Hea tahte ilmutamist.”

      „Ja see oleks?”

      „Nad kõik on kuulnud lugusid sellest, mis juhtus, kui Põrgu Kaaskond Nägudeta Jumalad tagasi tõi. Nad kuulsid sellest plikast, Valküüria Kainist, ja sellest, kuidas ta Iidsete Saua kahe meie jumala tapmiseks kasutas. Minu omad ei arva, et tal peaks laskma sellega pääseda.”

      „Mida sa tahad, et ma teeksin, Christophe?”

      „Ma tahan, et sa ta tapaksid.”

      „Plika on Luuker Leebesurma kaitse all. Sa tead, kui ohtlik oleks riskida…”

      „Ta on ülim jumalateotaja, Eliza. Teda peab karistama.”

      Skorn kaalus võimalust ja muigas siis. „Hea küll. Kain sureb. Ja minul on juhtumisi selleks tööks täpselt õige isik.”

      5

VARAKULT MAGAMA

      Valküüria ronis magamistoa aknast sisse ja hoolitses selle eest, et ei teeks lärmi. Peegelpilt tõusis voodis istuli ja vaatas teda oma tumedate silmadega. „Sa oled vigastatud,” sosistas see.

      „Oh jaa,” vastas Valküüria tasasel häälel. „Aga füüsiliselt on mul ainult haavad ja sinikad. Vaimselt? Oota ainult, kui meenutad minuga täna juhtunut. Pööra erilist tähelepanu Jerry Houlihanile. See jääb sinuga. Usu mind. Kuidas siis läks?”

      Peegelpilt ronis voodist välja ajal, kui Valküüria lahti riietus. „Mul oli paar sündmustevaba päeva,” rääkis see talle. „Kõige põnevam oli neist tunnipikkune loeng kooli direktorilt selle kohta, et me võtaks oma õpinguid tõsiselt. Ta ütles, et järgmise aasta eksamid jõuavad arvatust varem kohale.”

      „Ei, ei jõua,” kortsutas Valküüria kulmu. „Need jõuavad kohale järgmisel aastal. Täpselt siis, kui me neid ootame.”

      „Seda ma ütlesingi,” noogutas peegelpilt. „Mulle tundub, et loogika talle hästi ei istu, sest ta ei paistnud kuigi õnnelik. Saatis mind karjäärinõustaja juurde. Too küsis, kelleks ma pärast kooli saada tahan.”

      Valküüria pani musta värvi riided kappi. „Ja mida sina vastasid?”

      „Ütlesin, et tahan karjäärinõustajaks saada. Too kukkus pillima ja süüdistas mind siis enda narrimises. Teatasin talle, et kui ta pole oma töökohal õnnelik, peaks ta teisi valikuid kaaluma ja osutasin siis, et teen juba praegu tema tööd paremini. Jättis mind pärast tunde.”

      Valküüria irvitas. „Sa tood mulle nii palju jama kaela.”

      Peegelpilt kehitas õlgu. „Meil palutakse muudkui kolledžite avaldusi täita. Tunnist välja viskamine on ainus viis, mida suudan selle vältimiseks välja mõelda. Oled sa neil viimastel päevadel avastanud, kuidas seda probleemi lahendada?”

      „Hämmastaval kombel ei ole. Mu vanad eeldavad, et lähen kolledžisse. Ma ei taha neile pettumust valmistada, aga…”

      „Aga kui kaua sa peaksid neile edasi valetama?” küsis peegelpilt Valküüria eest küsimust lõpetades.

      „Just. Oleks tore anda vanadele seda Stephanied, keda nemad tahavad, kuni mina kusagil oma Valküüria-värki teen, aga olgem ausad – ma ei saa sind igavesti siin hoida, eks?”

      „Olen olnud aktiivsem kauem kui ükski teine peegelpilt, millest keegi iial kuulnud on. Mind ei loodud selleks.”

      „Ma tean ja ma ei kavatsenudki sellest elust nii palju aega eemal veeta. Pean uuesti kontrolli haarama, oma kaks elu kokku tooma. Kui lõpetan kooli, siis teengi seda. Mis sa arvad, kas saad hoida seda käigus veel aastakese või nii?” küsis Valküüria.

      „Ma ei näe põhjust keeldumiseks,” teatas peegelpilt. „Ma pole viimasel ajal veidralt käitunud ja enam mälestusi või mõtteid tõkestanud, nagu sa muretsema hakkasid. Arvatavasti on minuga nüüd kõik korras. Arvatavasti olen end korda teinud. Pealegi saame nüüd sinuga palju paremini läbi.”

      „Noh,” nentis Valküüria, „kuidas ma ei saakski iseendaga läbi saada? Kas ma ei paku mitte vaimustavat seltsi?”

      „Seda küll,” naeratas peegelpilt.

      „Eriti nüüd, kuna mul pole enam Tanitat ega Fletcherit.”

      „Ega isegi Selanat.”

      Valküüria pidi paratamatult naerma. „Jumal küll, kas mul on üldse veel sõpru alles?”

      „Leebesurm,” sõnas peegelpilt. „Traagel muidugi ka, kuigi sa pole temaga kunagi rääkinud millestki muust kui riietest ja kellegi löömisest. Ja mina.”

      „Mida enamat võikski üks tüdruk tahta?” küsis Valküüria kulmu kergitades. Peegelpilt naeratas vastuseks ja astus peeglisse. Valküüria puudutas klaasi ja imas endasse kahe päeva jagu mälestusi. Peegelpilt koolis. Peegelpilt söögilaua ääres. Peegelpilt Valküüria väikese õega mängimas. Kõik kenad mälestused. Ei ühtki ebatavalist seika. Nii erinev kahest päevast, mida Valküüria ise koges.

      Ta vaatas voodisse ronides kella. Viis hommikul.

      Vahelduseks varakult magama.

      Valküüria ärkas, kuid ei avanud silmi. Ta eelistas lihtsalt veel mõnda aega pimeduses triivida. Tüdruk armastas oma voodit. Ta oli maganud teisteski erineva mugavusastmega voodites, kuid tema ase oma toas kuulus kaugelt tema lemmikute hulka. See oli ilmselt väiksem, kui olnuks praktiline. Ja see oli kitsam ning madrats polnud nii kõva, kui ta oleks eelistanud. Ja kuigi tema puusa juures varitsev vedru ähvardas külge keerates iga kord susata, oli üldise hea ööune kogemuse koha pealt tema voodi kahtlemata kõige parem.

      Ta nihutas end selili ja lubas lõpuks silmadel avaneda. Lagi kaldus kõrval olevast seinast ülespoole. Väikese tüdrukuna oli tal seal üleval terve hunnik hobusepilte ja ta nägi neid igal hommikul esimese asjana. Valküüria liigutas ühe jala teki alt välja, tõstis selle üles ja surus sinna, kus kunagi asusid plakatid. Nüüd polnud seal midagi. Ei mingeid hobuseid. Selana Port rääkis kunagi midagi selle kohta, et viiks ta ratsutama ja Valküüria ootas toda päeva väga. Aga see juhtus enne seda, kui Eliza Skorn neile Selana osalusest Leebesurma naise ja lapse surmas rääkis. See oli viiluke ajalugu, millest Selana suutis alati üle hüpata.

      Valküüria sirutus laisalt telefoni poole, et kella vaadata. Kui СКАЧАТЬ