Detektiiv Luuker Leebesurm 7: Nurjatute kuningriik. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pimeduse varjus. Valküüria märkas seda aeglaselt liikumas. Varjudesse ja sealt välja lipsamas. Valküüria pages katuseäärele ja tuul tõstis ta kõrgele üle mööduvate autode. Valküüria vajas hädasti veel ühte tõuget, et kanda teda kogu ülejäänud tee, kuid ta maandus jalgele otse seal, kuhu sihtis. Ta kiirustas ääre peale ja piilus alla. Hunt seisis otse tema all. See uimastipüss oleks praegusest asendist osutunud ikka tõeliselt kasulikuks.

      Tüdruku sõrm tõmbles. Selleks, et siit ülevalt varje kasutada, oleks ta pidanud minema otse surmava löögi juurde. Kõik muu oleks hundi ainult vihaseks ajanud ja võib-olla kannustanud paari inimest mõrvama. Aga Valküüria ei tahtnud olendit tappa. Mitte niimoodi. Mitte siis, kui oli valida ka veel ükskõik milliseid muid valikuid.

      Ja juba tormaski hunt teisele poole teed.

      Valküüria vandus, lennutas end talle järele ja suunas end õhus nii, et oli kokku põrkamas. Paar inimest juba nüüdseks kriiskas. Tüdruk suundus maapinnaga paralleelseks ja tõmbus kerra napilt enne seda, kui hunti tabas. Löök lõi hinge kinni ja Valküüria lendas tee peale siruli. Ta kuulis karjeid ja hõikeid, märkas nägusid ja esitulesid ning seejärel tabas üks buss hunti. Sõiduk pidurdas ja kaldus kõrvale, selle taguots käis ringiratast ja matsatas Valküüriale pihta.

      Taas kord lendas ta jalgelt selg ees minema, maailm ümber üleni hääletu.

      Valküüria tabas maapinda. Müra kohises kõrvu ja ta hüples ning kukerpallitas liiga kiiresti, et peatuda. Ta oli teadlik kramplikult vastu rinda surutud lõuast ja pead katvatest käsivartest.

      See oli hea. See tähendas, et ta polnud veel surnud.

      Kukerpallitamine aeglustus ja tüdruk kasutas hoogu selleks, et end jalgele lükata. Buss siiski ümber ei kukkunud, tänu jumalale. See oli pargitud diagonaalselt üle tee ja sees jooksid inimesed edasi-tagasi ning hõikusid üksteise peale. Tema oli silma alt väljas, poolel teel pimedat tänavat mööda edasi. Tema mõtted hakkasid samuti naasma, mida enam pea selgines. Tüdrukule meenusid karvkate ja kihvad. Miski lõrises tema ees.

      Ahjaa. Libahunt.

      Valküüria ei näinud seda. Kõik tema ja ööklubi tulede ja bussi vahel sulas läbimatusse pimedusse. Ja just seal liikus hunt. Ta varjas silmi, ent sellest polnud kasu. Valgus hiilgas liiga tugevalt. Pimedus oli liiga tihke.

      Urin muutus valjemaks. Lähemaks.

      Endiselt uimane Valküüria kihutas vasakule, pages kahe auto vahelt läbi ja kuulis hunti endale järele hüppamas. Ta jooksis eemale ööklubist ja inimestest ning suutis vaevu hoiduda laternapostide vastu põrkumast. Ja siis põrutas soend talle pihta. Nad veeresid maas ja hundi lõuad kinnitusid tema käsivarre ümber. Hambad ei tunginud küll läbi jaki ballistilise kudumi, kuid Valküüria karjus siiski. Hunt raputas pead ja tüdruk virutas jalaga, ent tulutult. See kükitas justkui kivistunult tema kohal ja seda oli liiga raske liigutada.

      Lase mind välja, lausus hääl tema peas.

      Valküüria käsi oli murdumas, sest hunt rebis seda toore jõuga õla küljest lahti. Surnumanaja sõrmus oli samuti kasutu, kui puudus vabadus varjude suunamiseks. Tüdruk üritas õhku tõugata, ent pöörane valu looritas selget mõistust. Ta ei suutnud hundi rõhuva raskuse tõttu isegi hingata.

      Lase mind välja.

      Hunt lasi Valküüria käsivarre lahti ja sööstis tema kõri kallale. Tüdruk viskus kõrvale, rabas varjudest, muutis need nõelteravaks ja tõmbas üle hundi rinna. Olend tõmbus kiljatades tagajalgadele ja Valküüria tõukas õhku. Hunt käis käkaskaela, kuid ajas end kohe püsti ja ründas taas. Valküüria viskus, selg ees, ühe pargitud auto mootoriluugile. Kogu sõiduk vappus, kui hunt sellele pihta põrutas. Valküüria rabeles auto katusele ja tõi kohale tuult, et end üle soendi pea pühkida. Seejärel laskus ta müüri taha, hakkas uuesti jooksma ja nägi kuuvalguses tema poole lendavat Leebesurma.

      Valküüria kükitas kärmelt maha. Leebesurm kihutas mööda ja põrkas kokku hundiga tüdruku taga. Elajas lennutas Leebesurma tagasi ja viimane kukerpallitas jalgele, uimastipüss käes, ent libastus siis millelgi pimeduses. Leebesurm kukkus, hunt kargas ja miski liugles sidinal üle maapinna.

      Uimastipüss – kägardunud.

      Lahvatas tuld ja hunt ulgus valust ning Leebesurm tuli hämarusest tuikudes esile. Detektiivi kaabu oli kadunud ja nägu samuti. Leebesurma ülikond oli ribadeks ja isegi sellises valguses võis Valküüria näha sügavaid vagusid tema ribikorvil. Leebesurm hoidis käes revolvrit.

      Hunt urises. Leebesurm pöördus.

      Soend jooksis otse tema poole ja Leebesurm tõstis teise käe, et relva kindlamalt sihikul hoida.

      „Tulista!” hüüdis Valküüria. „Tulista!”

      Ent viimasel hetkel pillas Leebesurm revolvri ja tõmbas mõlemad käed alla, tema põlved kõverdusid ning ülalt hundi pihta põrutav õhusein saatis olevuse vastu maad. Hunt koperdas ja kiljatas. Leebesurm ajas end kohe sirgu, heitis käed taeva poole ja lennutas hundi keereldes õhku. Kui see pöörles ja valmistus kukkuma, astus Leebesurm sammu ette ja virutas. Hunti küljele tabanud õhusammas saatis looma käkaskaela tagasi.

      „Nool!” hüüdis Leebesurm kükitades. Ta puudutas ühe käega maapinda enda ümber ja see hakkas pragunema ning paisuma. Leebesurm peaaegu lennutati maha, kui jalgealune maatükk surfilauana ette sööstis. Maapind moondus ja kobrutas lainetena ning Leebesurm kihutas jõudu koguva hundi suunas. Valküüria rabas purunenud püssi, kangutas kambrist noole ja kasutas õhku, et see otse Leebesurma väljasirutatud kätte saata. Silmapilk hiljem põrkas Leebesurm hundiga kokku ja suskas noole olendile õlga.

      Loom möirgas ja rehmas ning Leebesurm läks lendu, kuid rahusti mõjus juba. Hunt tuikus, raputas pead ja koperdas vastu seina. Soend vaatas Valküüria poole ja liikus tema suunas, kuid jõudis teha ainult kolm sammu enne, kui jalad alt läksid. Elajas varises kokku ja lebas hingeldades maas, keel väljas. Jäsemed liigutamiseks liiga rasked. Silmad sulgusid, hingamine muutus sügavamaks ja uni laotus üle looma karvase keha.

      Leebesurm tõusis jalgele. „Võit,” lausus ta nõrgalt.

      Kui Ed Stynes silmad lahti lõi, oli ta rihmadega voodile kinnitatud ühes imelikus toas ja imelikud inimesed vaatasid alla tema poole. Valküüria tundis mehele peaaegu kaasa.

      „Tšau,” tervitas sinijuukseline tüdruk Valküüria kõrval. „Mina olen Clarabelle. Kas saame sõbraks?”

      Segadus söövitas Edi näole pitseri.

      „Tšau, Ed,” ütles Valküüria enne, kui asjad jõudsid liiga veidraks kiskuda. „Minu nimi on Valküüria. See siin on Clarabelle. Clarabelle on õde, omal moel, ja tema hakkab sinu eest hoolitsema.”

      Clarabelle noogutas. „Ma olen arstivärgis muide väga hea. Meil tuli eelmisel nädalal siia patsient ja mina vaatasin ta üle. Vaesel sellil esinesid kõik muhkkatku tundemärgid ja mina ravisin ta terveks.”

      Valküüria vaatas teda. „Tal oli tõesti muhkkatk?”

      „Oh jaa. Noh, doktor Nye vaatas ta läbi ja ütles, et oli ainult pind, aga mina selle välja võtsin. Nii et… See ikkagi loeb. Oota vaid, kuni kohtud doktor Nyega, Ed. Ta meeldib sulle väga, kui sulle meeldivad suured pikad hirmuäratavad asjad.”

      Ed halises ja keeras pea Valküüria suunas. „Mis… mis minuga toimub?”

      „Mida sa mäletad?”

      „Ma СКАЧАТЬ