Sinine välk. Ann Cleeves

Чтение книги онлайн.

      „Ma ei mõista.” See oli vähemalt tõsi. Jane teadis, et ta on parim kokk, kes linnujaamas iial töötanud. Selle teadmise jaoks ei vajanud ta ei külastajate komplimente ega Maurice’i kinnitust mõne eriti töörohke nädala järel: Ma ei tea, kuidas me ilma sinuta hakkama oleksime saanud. Ja ma ei saa aru, kuidas me siin enne sinu tulekut hakkama saime.

      „Hoolekogu esimees tahab palgata oma ristitütart. Too lõpetas äsja kokakooli. Kõrgelt kvalifitseeritud.”

      „Siis ta võiks tulla minu abiliseks.” Ehkki Jane teadis, et see oleks piin. Jane’ile meeldiks abiline, kes teeb, nagu kästakse ja hakib rõõmsal meelel juurvilju ning teeb muid lihtsamaid töid. Viimane asi, mida Jane soovis, oli assistent, kes arvab, et ta kõike teab. Tõtt-öelda eelistas ta köögis üksi olla. Talle oli suureks kergenduseks, kui viimane selline köögikata, Mandy-nimeline lõbus orknilane nädal aega tagasi Shepherdiga lahkus.

      „Me pakkusime seda,” teatas Angela tähtsalt. „Kuid see ei sobinud.”

      „Aga koka palkab ju Maurice. See pole hoolekogu esimehe otsustada.”

      „Teoreetiliselt,” ütles Angela muiates. „Aga Christopher lubas jaamale kopsaka annetuse teha. See võimaldaks meil täielikult kaasajastada raamatukogu ja kontoris arvuti välja vahetada. Sellistel asjaoludel ei saa me tagasi lükata tema pakkumist leida meile ühtlasi ka uus kokk.”

      Christopher Milesil olid ärid Põhja-Inglismaal. Jane oli teda põgusalt kohanud, kui hoolekogu liikmed saarel oma aastakoosolekut pidamas käisid. Jane’ile meeldis mehe entusiasm ja pompoossuse täielik puudumine. Jane oletas, et ristitütre töölevõtu ettepanek tuli Angelalt, kinnitamaks sponsorkokkulepet. Onupojapoliitika ei sobinud Christopheri stiiliga.

      „Mis Maurice sellest arvab?”

      „Nagu ma juba ütlesin, see ei ole tõesti tema otsustada. Hoolekogu on meidki kohale määranud.” Ta vaatas Jane’ile otsa. „Sul on vaid lühiajaline leping. Meil ei ole kohustust sind igal aastal uuesti palgata. Sa oled haritud naine. Mulle tundub, et selline töö tüütaks sind lõpuks nagunii ära.”

      Angela pööras juuste lehvides ringi ja marssis köögist välja. Jane jätkas masinlikult pirukaviilude taldrikule seadmist. Alles mõne minuti pärast ta märkas, et nutab.

      Tavaliselt Jane nautis tuletorni tantsupidusid. Need meenutasid talle natukene Dee vastuvõtte vanas kodus. Mitte et Dee sõbrad meediamaailmast oleksid armastanud viiuli- ja akordionimuusikat või tantsinud kaheksainimese riili või „Helevalget Seersanti”, ent Jane’il oli samasugune tunne, et ta on ürituse perenaine. Talle meeldis vaadata lõbutsevaid inimesi ja teada, et just tema toidud ning korraldustöö on nad rõõmsaks teinud.