Sinine välk. Ann Cleeves

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ liivast läbi uuristatud, oli Fran juba üleval. Ta istus, seljas perenaise hommikumantel, ja hoidis kahe käega kohvitassi. Naised lobisesid ja eeskotta, kus ta saapaid jalast tõmbas, kostis äkki lustakat naerukihinat. Perezi esimene naine Sarah ei suutnud saarel käies ennast kunagi nii lõdvaks lasta. Mees tundis, kuidas tal tuju paremaks läheb. Võib-olla saab kõik siiski korda. Fran oli lõpuks küllalt tugev, et tema vanematega hakkama saada. Küsimuse, kas nad võiksid kunagi saarele ka püsivalt tagasi pöörduda, jättis Perez kõrvale.

      Nad veetsid suurema osa päevast toas. Mary istus kangastelgede taga, mis olid üles seatud elutoa nurka. Kogu hommikupooliku kuulsid nad, kuidas süstik sahisedes ja lõksudes üle lõimede libises. Fran luges raamatut. Kaminasse oli ajupuudest ja söest tuli tehtud ning tuul möirgas korstnas. Pärastlõunal läks Fran ennast peoõhtuks valmis seadma.

      „Tule ka, Jimmy. Aita mul valida, mida selga panna.”

      Ja nad seksisid väga vaikselt, sinivalged kardinad tormi pärast ette tõmmatud, nagu teismelised kodus, kes kikikõrvu kuulatavad, ega vanemad sisse ei astu.

      Hiljem laotas Fran oma riided voodile. „Mis ma peaksin panema, Jimmy? Kas siin on kombeks pidulikult riietuda?”

      Mees raputas pead, olles Frani ootamatust muretsemisest segadusse aetud. Fran võiks vabalt panna selga täpselt seda, mida ta tahab. Fairi saarel küll mingeid rangeid riietumisnorme ei ole.

      „Jimmy, aga mulle on see oluline. Ma tahan, et ma neile meeldiksin. Ma tahan, et sa võiksid uhke olla.”

      Lõpuks valis ta pika teksaseeliku, erepunase nööbitava kampsuni ja madalad sinised kingad. Vaatas pingsalt peeglisse, enne kui omaette noogutas. „Mitte liiga ametlik, kuid niipaljukest mukitud, et on aru saada, et ma olen vaeva näinud.”

      Mary tahtis, et nad läheksid tuletorni juurde juba varakult ja saaksid nii kõiki külalisi saabumisel tervitada. Perezile tundus ema natuke pinges olevat. Poeg ei olnud teda küll kunagi häbelikuks naisterahvaks pidanud, kuid nüüd näis ema natuke ähmis olevat oma perenaiserolli üle, mida tuli etendada väljaspool koduseinu. Aga võib-olla ta lihtsalt tahtis seda sündmust talle ja Franile eriliseks teha.

      Kõik tulevad kindlasti autoga; sellise ilmaga ei hakka keegi tegema kolme miili pikkust jalutuskäiku saare põhjaotsa. Perez mõtiskles, kui palju see kedagi mõjutab. Kohas, kus politseid nähti vaid hädaolukordades või siis koolis loengut pidamas, ei tehtud autojuhtide alkoholikeeldudest ilmselt väga suurt numbrit. Ent kõik teadsid, mis ametit tema peab. Perez oletas siiski, et saarel on piisavalt kainusepidajaid, kes kindlustaksid kõigile küüdi koju. Mary ei võtnud kunagi rohkem kui väikese klaasi veini tervituseks ja vanemad saavad veel kellegi autosse suruda.

      Linnujaamas olid lauad saalist juba välja viidud, et oleks tantsuruumi. Vanade elanike eluruumide seinad olid ümberehituse ajal maha lammutatud, et tekitada suuremaid ruume ühiselu tarbeks. Jane oli köögis. Perez läks teda veel kord tänama. Jane naeratas ja võttis tänukäe vastu, kuid tundus hajevil olevat.

      „Nii et toitu serveerime nii, nagu eile otsustatud? Kell üheksa nagu tavaliselt?”

      „Kuidas teil siin siis läheb?” Perez taipas, et ta käitub nagu klatšijanune vanaeit. Kui hale! Miks ta ometi ei või piirduda oma asjadega? Ent kui ta lootis kuulda midagi enamat Maurice’ist ja tema teismelisest tütrest, siis tuli tal pettuda. Loomulikult oleks ta pidanud teadma, et Jane jääb diskreetseks.

      „Väga hea hooaeg on olnud,” kostis Jane ja naeratas taas põgusalt.

      Söögisaalist oli kuulda, et muusikamehed on kohal. Viiulimängija häälestas pilli. Siis võtsid nad üles esimese tuuri ja Perez tundis, kuidas ta jalg juba tatsub. Köögiuksest välja vaadates nägi ta saarerahvast ümbritsetud Frani. Naine kuulas pead kallutades ja suurisilmi külaliste juttu, nagu pakuks see talle põnevust. Siis ütles ta midagi, mida Perez ei kuulnud, ja kõik puhkesid naerma.

      Muidugi meeldib ta neile kõigile, mõtles mees. Ta oskab seda nii hästi. Kuidas ta saaks neile mitte meeldida?

      Ta läks Frani juurde, võttis naise käe ja juhtis ta esimeseks tantsuks põrandale. Perez teadis, mida temalt oodatakse.

      Viies peatükk

      Peoõhtu eelsel pärastlõunal oli Jane istunud oma toas vaatlusjaama tagumises otsas. Talle meeldis see tuba. Oma kõrge lae ja kitsa aknaga meenutas see nunnakongi. Toas oli üheinimesevoodi, sahtliosaga riidekapp, silmapesukauss. Öökapil seisis traadita raadio (just nii ta seda mõttes nimetas, see oli tema väga vanamoeliste vanemate pärandus), keeratud Radio 4 peale, aknalaual olid reas raamatud, seljad väljapoole nagu riiulis. Sahtlite peal hunnik Timesi ristsõnu, mille õde oli hoolikalt lehest välja lõiganud ja kord nädalas posti pannud. Ristsõnad oli ainus asi, mille järele Jane oma erakluses puudust tundis. Huvitav, mõtiskles ta hajameelselt, kas suletud kloostreis elavad õed tohivad ristsõnu lahendada, ja seejärel, kui palju võis olla lesbilisi naisi, kes vähem valgustatud aegadel nunnaks hakkasid. Ta oletas, et see oli üks viis vältida abielu ja minna mööda eeldusest, et iga naine peab tingimata emaks saama.

      Toa lihtsus võlus teda. Kui ta talvel, mil linnujaam külalistele suletud oli, kolmeks kuuks lõunasse läks, siis igatses ta kõige rohkem selle puhta, kasina toa järele. Ta veetis jõulud õe pere ja sellega kaasaskäiva segaduse keskel ning pakkepaberist ja šokolaadist ümbritsetud laste kisa oli ta pisut oimetuks teinud. Igal õhtul vajus ta unne, meeled terve mõistuse säilitamiseks joodud alkoholist tuimad, ja nägi unes oma tuba vaatlusjaamas, triigitud valgeid linu ja tühje värvitud seinu.

      Kell oli neli; väike hingetõmbehetk lõunasöögijärgse nõudepesu ja õhtusöögi etteandmise vahel. Õhtusöök oli juba valmis; vormiroog haudus vaikselt ahjus ja kartulid olid kooritud ning küpsetamisvalmis. Sel õhtul oli tarvis just lihtsat sööki, sest pärast tuleb Perezite pidu. Ta naaseb peagi kööki ja organiseerib bufee, kuid sellegi jaoks oli enamik tööd tehtud. Ta võttis kingad jalast ja heitis voodisse. Ta puhkab pool tunnikest. Hetk mõnuleda. Jane’ile meeldis kontrast väljas möllava tormi dramatismi ja toas valitseva rahu vahel.

      Ta ladus pidusööke parajasti kandikule, et need kilega kinni katta, kui Angela kööki tuli. Jane kuulas raadiost kella viieseid uudiseid, kuid Angela tulek sundis teda kätt sirutama ja raadiot kinni keerama. Angela ei tegelenud kunagi otseste majapidamisasjadega ja tema viibimine köögis oli ebatavaline; see oli sündmus. Tema loomulik keskkond oli väljas. Ta marssis nagu amatsoon üle mäe, kolmjalal teleskoop õlal ja binokkel kaelas. Siseruumides näis ta end tundvat ahistatult ja rahutult.

      Jane oletas, et asi on Poppys. Neile kummalegi ei meeldinud see Maurice’i noorim tütar. See oli ka ainus asi, mis neid ühendas. Jane lootis, et Angelal on valminud plaan, kuidas tüdrukut kontrolli alla saada. Kuid paistis, et ülemusel on hoopis midagi muud mõttes.

      „Tahtsin sinuga tulevast aastast rääkida,” ütles ta.

      Jane tõstis pilgu küpsetiste kandikult. „Jaa, muidugi.” Ta oli üllatunud. Angela jättis personaliküsimused muidu alati Maurice’i ajada. „Mõtlesingi, et võin järgmisel hooajal üsna varakult tulla. Köögis on vaja suurem puhastus ette võtta ja kui külastajad on juba kohal, siis pole selleks enam aega. Ja ma saaksin siis sügavkülma saiu ja kukleid täis panna. See võtab pressi maha, kui suur kiire peale hakkab.” Kui vastust kohe ei tulnud, lisas Jane: „Sa ei pea mulle muidugi täispalka maksma.” Tegelikult võinuks ta seda tööd ka tasuta teha, kuid teadis, et Angela meelest oleks see imelik. Jane mõtles, kui väga naudiks ta neid paari nädalat hooaja alguses, kujutles korralikult puhtaksküüritud kööki, punane kivipõrand läikimas, pliit ja sahver ainsagi plekita.

      Angela vaatas talle silma. „Selles asi ongi. Ma ei ole kindel, kas me sind tuleval СКАЧАТЬ