Janu. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sealsamas edasi saaks anda. Teisest küljest oleks Bjørn pidanud sel juhul helistama kolleegile kriminalistikast, kes samuti selles ruumis istus, mitte Katrinele. Seega võis asi olla isiklik.

      Ta oli juba kõnet kinni vajutamas, kui talle pähe torkas, et Bjørn teadis suurepäraselt, et nad on praegu koosolekul, ta oli sellistes asjades täpne.

      Ta tõstis telefoni kõrva juurde. „Meil on uurimisrühmaga koosolek, Bjørn.”

      Ta kahetses, kui kõigi pilke endal tundis.

      „Ma olen kohtumeditsiinis,” ütles Bjørn. „Saimi just kiirtesti tulemused selle läbipaistva kohta, mis tal kõhu pääl oli,” ütles Bjørn. „Selles ei ole inimese DNA-d.”

      „Pagan,” lipsas Katrinel suust. See oli tal kogu aja kuklas tiksunud. Et kui see triip oleks olnud sperma, oleks juhtum olnud lahendatud maagilise piiri sees, esimese neljakümne kaheksa tunni jooksul. Kogemus näitas, et pärast seda läheb raskemaks.

      „Aga see võip tähendada, et mees oli temäga ikkagi vaihekorras,” ütles Bjørn.

      „Ja miks sa seda arvad?”

      „See triip oli libesti. Tõenäoliselt kondoomist.”

      Katrine vandus veel kord. Ja taipas teiste pilkudest, et polnud ikka veel öelnud midagi, mis annaks mõista, et kõne ei ole isiklik. „Nii et sa arvad, et süüdlane kasutas kondoomi?” küsis ta valjult ja selgelt.

      „Temä või keegi teine, kellega Elise eile õhtul kohtus.”

      „Okei, aitäh.” Ta tahtis kõnega ühele poole saada, aga kuulis Bjørni oma nime hüüdmas, enne kui ära pandud sai.

      „Jah?”

      „Ma ei helistanud sulle selleperäst.”

      Katrine neelatas. „Bjørn, meil on koosolek …”

      „Mõrvarelv,” ütles Bjørn. „Ma arvan, et sain võib-olla tiada, mis see om. Kas sa saat rühma veel kakskümmend minutit koos hoida?”

      Ta lebas voodis ja luges telefonist. Ta oli kõik ajalehed läbi vaadanud. See valmistas pettumuse, nad olid kõik detailid välja jätnud, olid jätnud teada andmata kõik selle, millel oli kunstilist väärtust.

      Kas siis sellepärast, et juhtivuurija Katrine Bratt ei tahtnud neile detailidest rääkida, või siis sellepärast, et ta lihtsalt ei osanud selles ilu näha. Aga tema, mõrvaripilguga politseinik, oleks seda näinud. Ta oleks selle ehk endale hoidnud nagu Brattki, aga ta oleks seda vähemalt hinnata osanud.

      Ta uuris ajalehest Katrine Bratti pilti.

      Naine oli ilus.

      Kas neil polnud kohustuslik pressikonverentsil mundrit kanda? Ehk oli see ainult soovitus. Sel juhul eiras naine seda. Teda ei kottinud. Bratt meeldis talle. Ta kujutles naist politseimundris.

      Väga ilus.

      Kahjuks ei ole ta nimekirjas.

      Ta pani ajalehe ära. Libistas käega üle tätoveeringu. Vahetevahel tundus see tõeline, nagu oleks see lõhkemas, nagu tõmbuks nahk rinnal pingule ja oleks rebenemas.

      Ka tema tahtis, et teda ei kotiks.

      Ta pingutas kõhulihaseid ja tõusis voodist käsi kasutamata. Nägi end peeglist riidekapi lükanduksel. Ta oli vanglas trenni teinud. Mitte treeninguruumis, teiste higisse kastetud pinkidel ja mattidel lamamine ei tulnud kõne allagi. Aga kongis. Mitte musklite hankimiseks, aga tõelise jõu saamiseks. Vastupidavuse. Sitkuse. Tasakaalu. Valutaluvuse.

      Tema ema oli olnud lai. Suur tagumik. Ta oli end lõpus käest lasknud. Nõrk. Tema keha ja ainevahetus pidid pärinema isalt. Ja jõud.

      Ta lükkas kapiukse kõrvale.

      Seal rippus univorm. Ta libistas sellest käega üle. Varsti läheb tal seda vaja.

      Ta mõtles Katrine Brattile. Vormis.

      Täna õhtul läheb ta baari. Populaarsesse rahvarohkesse baari, mitte sellisesse nagu Jealousy Bar. Rahva hulgas liikumine muuks kui toidu ostmiseks, saunaskäimiseks ja plaani täitmiseks käis reeglite vastu, aga ta käib ringi kõditavas anonüümsuses ja üksinduses. Sest ta vajab seda. Vajab seda, et mitte hulluks minna. Ta naeris vaikselt. Hulluks. Psühholoogid ütlesid, et ta peab psühhiaatrit külastama. Ta teadis, mida nad sellega mõtlesid: et tal on vaja kedagi, kes ravimi välja kirjutaks.

      Ta võttis kingariiulilt paari värskelt läikima löödud kauboisaapaid ja vaatas hetkeks naist kapis. Teda hoidis püsti tema taga seinas olev nagi ja tema pilk vahtis jäigalt ülikondade vahelt välja. Ta lõhnas kergelt lavendliparfüümi järele, mida mees tema rinnale oli määrinud. Ta tõmbas ukse uuesti kinni.

      Hull? Viimne kui üks neist oli saamatu idioot. Ta oli leksikonist isiksusehäire definitsiooni lugenud, see on psüühiline häire, mis toob kaasa „ebamugavusi ja raskusi isikule, keda see puudutab, või teda ümbritsevatele”. Hea küll. Tema puhul on need igasuguse kahtluseta ümbritsevad. Temal on täpselt selline isiksus, nagu ta endale soovis. Sest kui leidub juua, siis mis oleks meeldivam, ratsionaalsem ja normaalsem kui tunda janu?

      Ta vaatas kella. Poole tunni pärast on väljas piisavalt pime.

      „Selle leidsimi temä kaela päält haava ümbert,” ütles Bjørn Holm ja osutas pildile ekraanil. „Need kolm tükikest vasakul om roostes raud, parempoolne om must värv.”

      Katrine oli teiste juurde istunud. Bjørn oli kohale jõudes hingetu olnud ja tema kahvatu lõug läikis siiani higist.

      Ta klõbistas oma arvutis ja nähtavale ilmus lähivõte kahjustada saanud kaelast.

      „Nigu näete, moodustavad läbi torgatud kohad nahal mustri, nigu oleks inimene tedä hammustanud, aga hambad pidivad siis küll nõelteravad olema.”

      „Mingi satanist,” sõnas Skarre.

      „Katrine mõtles, et kellelgi om teritatud hambad, aga me kontrollisimi ja sääl, kus hambad nahavoldist teisel pool piaaigu läbi om tulnud, näemi, et need ei kohtunud, vaid libisesivad täiuslikult teiste hammaste vaihele. Seega om vaivalt tegu tavalise inimesehammustusega, mille puhul ala- ja ülälõua hambad paiknevad nii, et need om üksteisega enäm-vähem kohakuti. See, et me roostet leidsimi, viis mu mõttele, et kasutati mingisugust rauast proteesi.”

      Bjørn klõbistas arvutis.

      Katrine pani tähele ruumi läbivat vaikset ahhetust.

      Ekraanil oli ese, mis meenutas Katrinele esmapilgul vana roostes lõksu, mida ta kord Bergenis vanaisa juures näinud oli ja mida vanaisa karuraudadeks oli kutsunud. Teravikud moodustasid siksakmustri ning ala- ja ülalõuga hoidis koos mingi vedruga varustatud seadeldis.

      „See pilt tulep Caracases asuvast erakogust ja ese perinep ilmselt orjaajast, mil nad kihlvedusid korraldasivad. Kahele orjale pandi kummalegi oma protees suhu, nende käed seoti seljä taha ja nad pandi ringi. See, kes ellu jäi, läks järgmisse vooru edäsi. Ma eeldan. Aga asja juurde …”

      „Tänan,” ütles Katrine.

      „Ma proovisin välja uurida, kust sellist raudproteesi saab. Ja see pole just asi, mida posti teel tellida võiks. Nii et kui leiame kellegi, kes selliseid asju Oslos СКАЧАТЬ