Tõrkeotsing. Heinrich Weinberg

Чтение книги онлайн.

      Kivinurk näitas näpuga mu kamraadide fotodele. „Meil on kolm surnud, aga võibolla mitte niiväga surnud sõdurit, kes mingi nipiga ise sooritasid kuriteo, või jätsid selle sooritajad nende DNA sündmuskohale jälgede segamiseks. Teie olete nende kolmega seotud. Sündmus ise on seotud Kaitseministeeriumile hankeid tegeva firmaga. Kõik te neli töötasite Kaitseministeeriumi haldusalas… Pealegi – kui meie teid siit üles leidsime, siis kes tuleb järgmisena küsimusi küsima? Võibolla eelistate siiski Kaitsepolitseid, hr Bergman?” Ta hääles kõlas õige kerge pilge.

      Silmitsesin Kivinurka ja juurdlesin natuke oma olukorra üle. Viimaks kehitasin resigneerunult õlgu. Tegelikult oli neil ju õigus: ma kohe üldse ei soovinud, et see keegi võimalik järgmine uksest sisse astuks.

      „Ja loomulikult allud sa heal meelel ilusa naise korraldustele,” itsitas Henry. „Dr Paolin on sind ikka igati taltsaks teinud!”

      *

      Tunnike hiljem astusime haigla peauksest välja niiskesse oktoobrikuu ennelõunasse.

      Parkimisplats hoone ees oli tagasihoidlik: sinna oleks ehk saanud mahutada mõnekümne sõiduki ringis. Töötajatele mõeldud parkla oli maja all ja selle sissepääs oli sisehoovis. Haiglahoone oli funkstiilis, liigendatud ehitis, mis seisis keset parki. Vana Võnnu mõis jäi poole kilomeetri kaugusele. Tõmbasin oma jope krae tihedamini koomale. Parklas seisis väiksemate masinate vahel kaht parkimiskohta hõivates suur transporter: iseloomulik sõiduk eriteenistustele olukorras, kus nad ei soovinud oma identiteeti eriti varjata. Lisaks oli seal veel üheksa erinevat sõidukit. Minu kogemust mööda ei tungelnud külastajad just parvedena siinseid patsiente külastama.

      Seisin trepiotsal ja hingasin värsket õhku. („Aaahh…” õhkas Henry. „Vabadus! Ma juba hakkasin mõtlema, et sa tõesti kavatsed mind igaveseks sinna urgu matta… Vaata nüüd ringi ja kasuta juhust!”) Johansen ja Kivinurk olid juba jõudnud erinevale kaugusele mööda treppi, enne kui taipasid, et ma ei järgne neile.

      „Mis mureks, härra Alvin?” küsis Johansen, kes seisis lähemal. Ta naeratas mulle ja astus sammukese trepist üles, tagasi minu suunas. Hingasin sügavalt ja rahulikult. Kaalusin mõttes erinevaid põgenemisstsenaariumeid. Värske õhk ja mõttetegevus aitasid natuke pinget maandada.

      „Sa oled loll!” teatas mulle Henry. „Mida sa arvad, mis nad sinuga teha kavatsevad? Pistavad su tagasi purki, surgivad-torgivad ja saadavad siis ülejäägid reoveepuhastisse.”

      Raputasin pead. Johanseni silmad suurenesid ja tema näol oli formuleerumas järgmine küsimus. Neetud jama! Mõned nädalad puhkust pidevast mõttedistsipliinist ja oledki oma kasulikud harjumused minetanud… Hullumaja seinte vahel ja sellest väljaspool kehtisid sisemonoloogi jaoks erinevad reeglid.

      Henry irvitas mu üle varjamatult.

      Suutsin näole manada rahulikuma ilme. „Ei ole hullu kedagi,” pressisin läbi hammaste ja liikusin edasi. „Lihtsalt – pole kaua värsket õhku hinganud.”

      Johansen ja Kivinurk vahetasid omavahel pilgu. Võibolla hakkasid nad kahtlema oma plaani mõistlikkuses? Tuua psühhiaatriakliiniku patsient vastu arsti soovitusi haiglast välja? Mitte just väga konventsionaalne käitumine.

      „Mul on rohud ilusasti kaasas!” ütlesin neile ja patsutasin oma kotti. „Mäletate? Dr Paolin kinnitas, et ma olen täitsa tipp-topp, kui ilusasti tablette neelan.”

      Kõndisime vaikides transporterini. Kivinurk ronis juhikohale, Johansen tõmbas lahti tagumise ukse ja lasi mu enda ees sisse. Maandusin tagaistmele, võimalikult kaugele Kivinurgast. Johansen istus minu vastu, seljaga sõidusuunda. Meie põlvede vahele jäi kümmekond sentimeetrit. Korraga olin ma väga selgelt teadlik tema vaevutajutavast, kuid meeldivast parfüümist…

      „Pilvedekaupa feromoone ja juba oledki pöördes!” naeris Henry. „Pole liiga kaua ühtegi naist näinud ega katsunud.”

      „Kuhu me läheme,” küsisin turvavööd kinnitades ja püüdes Henryst mitte välja teha.

      „Kuhu-kuhu – ikka sohu…” Henry käitus pealetükkivalt. „Niikuinii on sõit kuhugi salajasse laborisse. Mis sa ise arvad? Sa parem…”

      Hei! Lase nüüd inimesel olla ka natuke, eks!?

      Sõiduk hakkas liikuma.

      „Valka,” vastas Johansen.

      See oli tegelikult hea uudis! Haanjamaa, Latgale ja Liivimaa piirile ennemuistse kauplemispunkti ümber kasvanud linn oli mulle aastaid koduks olnud. Tundsin seda Konnaoja kividest kuni Pedeli-äärsete metsapadrikuteni.

      Valga on Võnnust tunni aja tee kaugusel, kui sõita mööda mitmetasandilist Tartu-Riia kiirteed või – nagu selgus, siis eelistas Kivinurk minna lõuna poolt väikese tiiruga, kasutades Riia-Pihkva kiirteed ja siis läbi Miltina linnakese põhja poole, kulutades umbes 10 minutit rohkem, sest vahele jäi lõik, kus liiklusreeglistik ei lubanud lendamist. Piisavalt aega… Aega planeerida, aega juhust passida, aega juhust kasutades põgenema saada…

      „Mis toimub Valgas?” küsisin.

      „Seal on Lõuna-Eesti piirkonna büroo,” ütles Johansen. „Saame rahulikult rääkida. Ja te olete turvalises kohas.”

      „Jaa – loomulikult – ainult et sinna on päris parasjagu mitukümmend kilomeetrit,” ütles Henry. „Paljugi, mis võib juhtuda mitmekümne kilomeetriga…”

      Bla-bla-bla!

      „… ja mina küll nii veendunud pole, et seal nende büroos niiväga turvaline oleks.”

      4. SELGEM PILT

      (Praegu – maanteel)

      Ma vaatasin maasturi akna taga mööda libisevat sügisvärvides maastikku. Ja püüdsin hoolikalt ignoreerida Henryt, kes kuskil taustal mu kallal õiendas. Tegelikult oli ümbruskond oma kirevuses – kollasepunasekirjud metsad, koristatud viljapõldude beežikad toonid, ikka veel rohelised heinamaad ja sügiskünni must – ütlemata ilus.

      Võisin peaaegu tajuda Johanseni ainitist pilku, millega ta mind seiras. Talle sekundeeris Kivinurk, kes alatasa tahavaatepeeglisse vilksas, et mul pilku peal hoida.

      „Hakka või uskuma, et sul on võime mõtteid lugeda,” tähendas Henry.

      Jah, välja ütlemata kujul rippusid mõned ilmselged küsimused õhus, muutes atmosfääri sõiduki sisemuses paksuks.

      „Arvatavasti on minus olnud mingisugune sõge agarus-ogarus, mis hakkas silma… Noh, mõnele leiutajateküla tegelasele,” ütlesin Johanseni poole vaatamata.

      „Rääkimata mõningasest traumaatilisest tasakaalutusest!” näägutas Henry. „Pole siin vaja midagi salata…”

      „Leiutajateküla…?” Kivinurk ei saanud aru, millele ma viitan.

      „… tõtt, ikka külma, sirget tõtt, Maris!”

      „Sõjavägi kulutab jätkuvalt teadusuuringutele kaugelt rohkem ressursse kui meie austatud teadusasutused ja erasektor kokku,” ütlesin. „Mitte et mul mingeid numbreid oleks… Leiutajateküla – see on kokkuvõtlikult nimetus nende teadusuuringutega tegelevate СКАЧАТЬ