Tõrkeotsing. Heinrich Weinberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peale. Kivinurk ei suutnud võidurõõmsat muiet vaos hoida. Sellest hetkest, mil ta sõnade mõju nautis, piisas mulle, et end veidi koguda. Kehitasin õlgu ning vaatasin vaheldumisi otsa Kivinurgale ja vasakul istuvale Johansenile.

      „Mis juhtum?” küsisin võimalikult ükskõikselt.

      „Heaga see asi juba ei lõpe!” märkis Henry ja mulle tundus, justkui üritaks ta kuhugi mu kukla sügavusse võimalikult väikeseks ja nähtamatuks kokku tõmbuda.

      Argpüks! Selle peale maalis ta mu meeltesse kujutluse keskmisest sõrmest.

      „Meie andmetel teenisite te ühes väeosas koos Jako Kaare, Tanel Veskimäe ja Tarmo Altosaarega,” ütles Johansen.

      Mu kõhust käis uus jõnksatus läbi. Need olid küll viimased nimed, mida oodanuks KAPO inimestelt. („Ma ju hoiatasin sind!” sosistas Henry mu teadvuse süvakihtidest ja sukeldus veelgi sügavamale, jättes mind nende kahega üksi tegelema.) Mõni aastatetagune keskkonnamõjude hindamise projekt olnuks hoopis ilmsem põhjus kohtumiseks. Looduskaitsealuste maade vahetamise programmis või mõne suurema kaevandusloaga seonduvas menetluses või tööstuste keskkonnamõjude hindamises esineva korruptsiooni uurimine olnuks justkui rohkem KAPO rida. Noh – hea küll, ka mu isa ja venna äridega seoses olnuks neil ilmselt rohkem põhjust minuga suhtlemiseks.

      Sõjavägi ja sõjaväelased, olgu siis elusad, surnud, tegevteenistuses või erru läinud, polnud esimeses järjekorras Kaitsepolitsei jurisdiktsioon. Minu parima arusaamise kohaselt polnud see isegi eelviimases järjekorras nende pädevus. Selliste küsimustega oodanuks pigem sõjaväepolitseid või mingeid Kaitseministeeriumi ametnikke.

      Johansenil oli tahvel näpuvahel ja ma nägin vilksamisi selle ekraanil toimikuid. Polnud mõtet eitada neile ilmselgelt teada olevaid fakte.

      Noogutasin. „Niipaljukest kui ma tean, on nad surnud,” ütlesin. „See jama seal Jämejalas – kui ma õigesti mäletan, siis on see kõige ohvriterikkam põleng, mis meil tervishoiuasutustes kunagi on olnud.”

      Kivinurk nõjatus tooli seljatoele ja trummeldas kaks hetke sõrmedega lauaplaadil.

      „Üleeile hilisõhtul tungisid relvastatud isikud ühte tarkvaraarendusega tegeleva firma testilaborisse. Tapeti mitu inimest ja võeti kaasa andmekandjaid.” Ta tegi pausi, et mul oleks aega luua mõttes seosed: relvastatud kurjategijad, mõrv, minuga seotud sõjaväelased. Ainus suur ebakõla, mis tekitas pigem hämmingut kui hirmu, oli fakt, et mu kamraadid olid surnud.

      „Aga mis siis, kui polegi?” sosistas Henry.

      „Me leidsime sündmuskohalt Veskimäe ja Kaare DNA-d,” ütles Johansen.

      „Ja mis siis?” küsisin. „Ilmselgelt on keegi selle sinna jätnud, et teid segadusse ajada. Ja ausalt öeldes tundub mulle, et see keegi teeb neetult tõhusat tööd. Lõppkokkuvõtteks olete te ju siin pärapõrgus… Hullumajas!”

      „Igal juhul on see juhtlõng ja me ei saa seda ignoreerida,” ütles Kivinurk. „Seepärast räägime edasi teist ja teie kolmest surnud kamraadist. Mis asju te seal Kaitseressursside ameti teadusuuringute osakonnas ajasite?”

      „Kui te seda ei tea, siis järelikult pole teil selle teabe jaoks luba,” vastasin. Vanad harjumused. Vanad hirmud.

      Minu jaoks algas asi sellest, kui ma keskkooli lõpetamise järel olin valiku ees, mida edasi teha. Selline klassikaline olukord, kus kõik su sõbrad-tuttavad oleks nagu kindlalt kahe jalaga maa peal, eluplaan järgmiseks 37,5 aastaks detailideni valmis kirjutatud (kõrgkool, eriala, tüdruksõber, auto, maja, kaks last, triibuline kass ja võibolla armuke…), aga sina oled see lootusetu debiilik, kes ei oska iseendaga midagi peale hakata. Salaja, kui keegi teine pealt ei kuula, peetud vestlustest muidugi selgub, et üldjuhul ei tea enamik meie 18–19-aastastest üldse, mida elult tahta, peale selle, et lahe oleks ja umbes nii. Põhimõtteliselt tahtsin ma minna kõrgkooli, eriala omandama. Ja et mu vanemad olid mõlemad seotud Tartu Ülikooliga, siis seadsin vaatamata kogu mässumeelele sammud selle poole.

      Ajaloolasest ema ja keemikust isa koosmõjus valisin keskkonnatehnoloogia eriala. See on niisugune tore õppevaldkond, mis kuskil seal keemiateaduskonnas on tasa ja targu välja arenenud ja tegelikult on kõige enam selle tekkes süüdi hoopiski Põllumajandusülikooli inimesed, kes koos alma mater’i tudengitega pidasid vihaselt fosforiidisõda. Need olid siis 1970. ja 80. aastad.

      Kõik noored mehed, kel vähegi tervis kannatab, peavad läbima ajateenistuse. Muidugi on see kõige ehedam anakronism, kui vaadata laiemat maailma konteksti, aga mis teha – eestlasele on ilmselt juba Vabavalla päevist DNA tasemeni sisse programmeeritud teadmine, et mis tahes hetkel võib tekkida olukord „vaenlane on jälle maal” ja pole meil paremat Suurt Tøllu kuskilt mujalt otsida kui ikka iseendi keskelt. Niisiis – kaks aastat ajateenistust. Valikud on lihtsad: lähed kohe pärast keskkooli, või õpid alustuseks kaks aastat ja siis lähed, või lõpetad kõigepealt kõrgkooli ja loodad, et võibolla siis enam ei pea minema. Tõenäosus on kusjuures selline 50/50. Nagu kõigi tõenäosustega.

      Mul oli tegelikult kahe aasta möödudes õppimisest võrdlemisi kõrini. Mõned õppevõlad kaelas ja kui saabus järjekordne visiit sõjaväekomisjoni, siis mõtlesin, et mis seal ikka. Ja nii ma sõjaväkke sattusingi.

      Johansen kuvas mulle pildi surnukehast: rahuliku moega noorem mees, kõrbenud servadega väikesest haavast meelekohas tumedat verd immitsemas. Ei midagi šokeerivat, kui oled sõdurina põllul olnud. Lapsemäng selle jaoks, keda on laborilaua külge seotud ja silmini mingit sodi täis pumbatud ning elektrišokkidega töödeldud.

      Tõstsin pilgu pildilt ja vaatasin Johansenile silma. Ta vastas pilgule ja kuvas siis uue pildi tahvliekraanile. Ja siis veel ühe ja veel ühe. Näod muutusid, haavad vahetasid asukohta – sõnum oli sama.

      „Vaadake neid, härra Alvin!” ütles Johansen. „Me saame need teabeload niikuinii. Hoidke meie ja oma aega kokku ja rääkige meile asjast.”

      „Te olete lätlane, eksole?” küsis Kivinurk.

      „Ja see on rahvus, mitte amet!” nähvasin talle. „Mis see üldse asjasse puutub?”

      Mu isa oli lätlane. Läbi ja lõhki uhke selle üle. Nii uhke, et ei kartnud ka eesti soost naist võtta. Piisavalt uhke, et olla üle vähemusrahvusele omasest alateadlikust vihkamisest suurema vastu. Ja mu ema oli nii liberaalne, et saatis kõik pikalt, kes rahvusküsimust mingil moel ära kasutada tahtsid.

      Kivinurk kehitas õlgu. „Ma saan aru, et võibolla pole teil just kõige soojemad tunded föderaalvõimude ja -ametnike suhtes… Võibolla teie perekondlik taust on see, mis sisendab teisse instinktiivset umbusku politsei vastu. Aga võibolla peaksime minema ja vestlema teie emaga? Ta töötab Tartu Ülikoolis, eksole? Võibolla aitaks tema teid veenda, et oleks ikkagi hea mõte meiega rääkida? Või vahest oleks hoopis teie õde abivalmim? Ema on teil ju ikkagi hingelt anarhist ja kuulsusrikas mässaja…”

      Ma lajatasin käega vastu lauda, nii et nad mõlemad võpatasid ehmatusest. „Jätke mu ema rahule!” käratasin. „Te parem hoidke heaga mu perest eemale!”

      „Või muidu?” küsis Kivinurk naeratades. „Kas te ähvardate politseiametnikku, hr Alvin? Johansen – mina küll tunnen end ähvardatuna… Kuidas sinuga lood on?”

      „Ha-haa!” tegi Henry. „See oli küll haledasti sisse kukkumine! Sa oled ikka täiesti vormist väljas.”

      Mu pulss oli tublisti kiirenenud ja nägu ning kõrvad õhetasid vihast, mis koos arusaamisega, et mind СКАЧАТЬ