Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga. James Robertson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on mitu kilomeetrit ülesmäge,” ütleb Roy. „Peaaegu Fairmileheadis. Ma pole seal kunagi käinud.”

      „See on liiga kaugel,” ütleb Grant. „Meil ei ole nii palju aega.”

      „Lähete tööle tagasi, mis?” küsin ma.

      „Jah, Douglas, töö,” ütleb Ollie. „See värk, millele enamik meist oma elu raiskab. Sina oled sellest kenasti prii.”

      „Me jätsime lapsed valveta, nii et jumal teab, mis kujul ajaleht homme ilmub, kui me veel paar tundi tööd ei tee,” ütleb Grant.

      „Mu Õpetatud Sõber viitab asjaolule, et toimetus on täis praktikante,” selgitab Ollie. „Nad suudavad koostada edetabelikesi ja guugeldada niinimetatud teaduslikke uurimusi teemal, mis muudab su teistele inimestele atraktiivseks, aga kõik sellest kaugemal jääb väljapoole nende mugavustsooni.”

      „Seal elame meie,” ütleb Roy. „Väljaspool nende mugavustsooni, nagu metsloomad ürgmetsades.”

      „Ma panen ette,” lausub Grant, „et me päästame olukorra, minnes meile sobivamasse külalislahkesse asutusse, et tõsta klaas oma lahkunud venna terviseks.”

      „Peielauas pakutavast teest ilmajäämine täidab mu kurbusega,” ütleb Ollie. „Ma armastan neid pisitillukesi võileibu ja pisitillukesi ettekandjaid, kes käsitsevad jõuliselt neid tohutuid pruune teekanne. Oi-oi, katsuge terased välja näha, sealt tuleb meie Kuulsusrikas Juht.”

      John Liffield, Speari peatoimetaja, otsib hauakivide vahel teed, ta on tumedate juuste, nokka meenutava nina ja sapikarva jumega mees. Ta on pikk ja nurgeline ning liigub hüplikult ja masinlikult ning see on kahtlemata andnud oma panuse tema reputatsioonile, mille kohaselt on ta vähemalt osalt robot. Ta on viimase kaheksa aasta jooksul lehe kuues peatoimetaja. Kuivõrd Liffield on oma ametis püsinud neist peaaegu kaks, on ta tänapäevase mõõdupuuga võttes praktiliselt veteran. (Spearil on olnud selle kahesaja aasta pikkuse eksistentsi jooksul ainult kakskümmend peatoimetajat.)

      „Kuidas läheb, mehed? Minu meelest oli see väga liigutav. Aitäh, et tulite kaasa ja ajalehte esindasite.”

      „Oh, kas me tegime seda?” üllatub Ollie. „Mina arvasin, et me jätsime kolleegiga jumalaga. Saatsime ta viimsele teekonnale. Kas see spontaanselt puhkenud aplaus ei olnud liigutav?” See, milliste kõrgusteni kerkib Ollie silmakirjalikkus, paelub mind vältimatult alati.

      „Väga,” kinnitab Liffield. „Kogu tseremoonia oli liigutav. Tere, Douglas, ma ei näinudki sind seal. Ära pane pahaks, seal oli kole palju rahvast. Nii kena sinust, et tulid.” Tema hääl kõlab, nagu kraabitaks metalli ja iga järgmise väljendiga paistab ta püüdvat teemat kokku tõmmata ja edasi minna.

      „Ta jäi sellest peaaegu ilma, mis, Dougie?” ütleb Ollie. „Tema bussi peatasid teeröövlid.”

      „Mul on kurb seda kuulda,” ütleb Liffield, demonstreerides oma võimet inimesi mitte kuulata. Siis, ennast parandades, lisab ta: „Tähendab, mul on hea meel, et sa ikka jõudsid.”

      „Ma tegelikult ei jõudnud.”

      „Täielikult. Sa näed hea välja.”

      „Ta näeb kohutav välja,” ütleb Ollie. „Anna talle tema töö tagasi.”

      „Oh, ei, sa tead, et ma ei saa seda teha.”

      „Me tunneme puudust tema rõõmsast naerust,” ütleb Roy.

      „Peaaegu sama palju kui Ronaldi naerust,” lisab Ollie. „Vana hea Grigsy. Aita meid nüüd selle asjaga, John. Too üks tagasi, see, kelle toomine on sinu võimuses. Anna meile Dougie tagasi.”

      „Ma teeksin seda heameelega,” ütleb Liffield, „aga see ei ole minu võimuses.” Ta vaatab ringi, nagu ajaks keegi teda taga. „Kuulge, ma pean nüüd minema. Täna pärastlõunal on tippjuhtkonna koosolek. Terve hulk tähtsaid ninasid Londonist. Ma pakuksin teile taksoga küüti, aga …”

      Ta jätab lause õhku, mitte sellepärast, et ta poleks vabandusele mõelnud, vaid kuna ta usub, et ei pea vabandama. Ollie aitab ta välja.

      „Ära selle pärast muretse. Ma võtan ise takso. Me mõtlesime, et peaksime minema üritusele, millele mu Õpetatud Sõber härra McKinley viitab kui peielauale – lihtsalt pooleks tunniks või nii, et nägu näidata. Hakka sina pealegi minema.”

      „Misasi?” On ilmne, et Liffield, sõber lõunast nagu ta on, ei tunne terminit. „Oh, vastuvõtt? Sain aru. Hea mõte. Ma polegi kunagi Braidstone hotelli sattunud.”

      „Sa oled siis paljust ilma jäänud,” ütleb Ollie. „See on võrratu. Sellel on esiisade aegne võlu. Sõbralik teenindus, hea toit. Ronald oleks valitud paiga heaks kiitnud.”

      „Tundub, et on kena koht. Ärge liiga kauaks jääge, eks?” Liffield paistab olevat mures. Võib-olla mõtleb ta, et nad ei pruugi enam kunagi tööle naasta. Või ehk kahtlustab ta, et tähtsad ninad Londonist annavad talle kinga.

      „Kõik on kombes,” veenab teda Roy. „Meil on asjad kontrolli all. Me tegime hommikul juba paar tundi. See oli Ronaldil kenasti läbi mõeldud, korraldada matused sellisel kellaajal, enne õhtuse vahetuse algust.”

      „Enamb-vähemb,” lisab Grant.

      „Hiljem siis näeme,” ütleb Liffield lahkumiseks hoogu võttes.

      „Nägemist,” ütleb Ollie. „Takso juba ootab, mis?”

      Vastuseks tõmbab Liffield pintsakutaskust õhukese musta telefoni, vaatab seda, ütleb: „Kohe jõuab,” ja stardib killustikule kriuks, kriuks, kriuks nagu mängurobotist ehitatud inimene.

      Ma järgnen talle hetke möödudes. „Enne, kui sa lähed, John!” hüüan ma piisavalt kõvasti, et ta ei saaks teeselda, nagu ta ei oleks kuulnud. „Paar sõna?”

      Ta pidurdab. „Ma pean tõesti selle takso üles otsima,” ütleb ta. „Saada mind.”

      Ma saadan teda, tõstan tempot, et püsida tema pikkade, robotlike sammude tempos. Leinajad hajuvad kõigis suundades, ehkki peamine vool suundub puudega palistatud tee poole, kuhu liigume ka meie.

      „Kas sa mäletad, kui ma valmistusin lahkuma, oli meil juttu, et võib oodata võimalust teha midagi vabakutselisena?”

      „Jah, mäletan. Mul on kahju, et sellest suuremat asja ei ole saanud.”

      „Üldse mitte midagi,” ütlen ma üllatudes oma julgusest. „Isegi mitte raamatuarvustust.”

      „Noh, raamatuarvustused ei ole minu otsustada. Pole minu vastutus – mitte otseselt minu vastutus.”

      „Me ei rääkinud ainult raamatuarvustustest. Sa väitsid kaunis veendunult, et tahad, et ma ajalehe jaoks kirjutaksin.”

      „Veendunult?”

      „Sa ütlesid, et võtad minuga kindlasti mõne suure artikli, arvamusloo, sedasorti asja pärast ühendust.”

      „Kas ma ütlesin seda? „Kindlasti?””

      Mu jutt kõlab mõneti meeleheitlikult ja ma ei ole kindel, et ta kindlasti kasutas sõna „kindlasti”, aga millal mul jälle selline СКАЧАТЬ