Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga. James Robertson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nad koolitavad mind, aga nende meelest ei ole ma veel valmis teenistusel osalema, niiet nad jätavad mu vällä autot pass’ma. On nöök, ah. A, noh, võiss’ hullemb olla, mes? Nad oless’ võinu mu kapla panna.

      Nüüd, kui me oleme teinud selgeks, milline on tema roll kogu ettevõtmises, paistab ta korraga sõbralikum. „A ära ütle, et ma suitsu tegin, eks ole? Ma ei tohiss’, säändse töö peal.”

      „Ma ei hinga sõnakestki, Gerry.”

      „Tänu, vennas. See oll’ sinu semu, mes, kadunuke?”

      „Kolleeg. Me töötasime koos. Teatud mõttes. Ma ei tundnud teda tegelikult.”

      „Nallakas, mes? Kõik need matused ja suuremb osa inimesi ilmselt ei tunnudki toda, kes on surnd. No, ma mõtle, päriselt tunnud toda. Mõnikord eski mitte oma pere. Vat mes ma arva’.”

      „Ma usun, et sul on õigus. Gerry. Kui kaua sa oled olnud matusekorraldaja?”

      „Eelmine nädal alustin. Ma olli ennem kulleriauto peal. No enne kui enne. Paistap, ma olen iks veel.”

      „Mida sa vedasid – enne kui enne?”

      „Nooh, ühte ja teist.” Paistab, et ta ei soovi täpsustada. „Lustlikult laulavad, mes?”

      Ei saa eitada, et laul kõlab kaunis meeleliselt. See on vali ja ebamaine, kostaks nagu pundi seeravite suust, kes on juhtumisi ka tulihingelised jalgpallifännid. Ja üks hääl rõhutab sõnu jõulisemalt ja selgemalt kui teised – see röökimine kostab päris kindlasti Ollie Buckthorni suust.

      Kui tee ka vaevane, mis käia mul,

      Douglas, mu semu, miks varem sa ei tulnd?

      Inglid mind armsasti kutsuvad taevasse.

      Jumal, sul ligemal ihkab mu vaim.

      Ilmub kui tee, mis taevasse viib

      Douglas, mu semu, miks pole sa siin?

      No kindlasti ei saanud ma tegelikult kuulda Olliet selliste sõnadega laulmas? Kas mu kujutlusvõime on jälle hakanud vanu vimkasid viskama või hoiatab see mind delikaatselt, kui vali võib olla Ollie tervitus, kui ta kirikust välja ilmub ja näeb mind surnuvankri kõrval passimas.

      „Ma ootan parem seal eemal hauakivide juures,” ütlen ma, „ja avaldan kaastunnet, kui härra Grigson välja tuleb.”

      „Kes tuu om?”

      „Kadunuke.”

      „Oh, muidugi. Su kolleeg. Noh, tal ei lä’e kaua. Mu kolleegid toovad su kolleegi vällä ja siis me lääme teisele surnuaiale taa’ga. See siin on täis.”

      „Täismaja,” ütlen ma Gerrylt naeru välja meelitades. Ma taandun surnute varjupaikade juurde ajani, mil Ronald Grigsoni maised jäänused välja tuuakse.

      PIIGIKANDJAD

      Kääbaste vahel on kõik rahulik. Linnaliiklus on kaugel eemal, tuul on vaibunud ja päike paistab. Kiriku uksed on avatud ja välja sellesse leebesse maailma tuleb viimast korda Ronald. Ma jälgin, kuidas matusekorraldajad sõidutavad tema kirstu väikesel kärul, mille väikesevõitu rattad jäävad killustikule jõudes kinni ja seepärast peavad nad Ronaldit ülejäänud tee kandma. Nad paigutavad ta surnuvankrisse, pakivad käru kokku, võtavad siis oma ameti juurde kuuluva klassikalise veenva ja lugupidava kehahoiaku, käed kubeme ees koos nagu jalgpalluritel, kui nood on karistuslöögi ootel, ning kõik suitsetamisele viitavad tõendid on hävitatud. Isegi Gerry teeb seda õigesti. Ilmselt osa väljaõppest.

      Grigsoni pere on eeskojas, võtab vastu embusi, käepigistusi ja pomisetud kaastundeavaldusi kogunenutelt, kes ükshaaval neist mööduvad. Mina Grigsoneid ei tunne ja nemad ei tunne mind. Ei ole sobiv hetk neile selja tagant läheneda, lesele õlale koputada ja öelda, kui hirmus kahju mul on, eriti, kui mul ei ole väga kahju. Mida ma siis ootan? Ma ootan Kunagisi Kolleege.

      Kaastunnet avaldavad inimesed tilguvad kirikust välja ja kuni see kestab, loen ma kuupäevi ja mitmesuguste Victoria-aegsete kõrgete isikute religioosseid lootusi ning pürgimusi, nende naiste ja loendamatute laste nimesid, kellest paljud surid noorelt isegi selles heal järjel olevas Edinburghi osas. Olen korraga väsinud, nagu oleksid kõik need lõppenud elud, need, kelle maised jäänused on selles paigas hoiustatud, kerkinud tontliku pataljonina, vallutanud mu keha ja siis niisama järsku uuesti lahkunud. Ma olen tasakaalust väljas, vaarun, istun lamedale siledale mälestuskivile – karusemale, vanema väljanägemisega kivile kui enamik ülejäänuid, selle raidkiri on muutunud sambla ja ilmastiku käes loetamatuks. Kivi on päikesest soe ja ei ole kõva, vaid külalislahke. Kui ma väikese uinaku tegemiseks pikali heidan, kas keegi paneb pahaks? Võibolla, aga ma suudan tukastada ka sirgelt istudes. Ma tõmban silmaluugid alla. Nende siseküljed on päikesevalgusest oranžid. Ah! Ronald Grigson on leidnud rahu ja mina niisamuti.

      Mu lühike eemalviibimine selle maailma vaevadest saab lõpu kõva matsuga, mis tabab mind abaluude vahele, ja joviaalse, Dublini-kõlalise karjatusega: „No tere, sa vana pihkur!” Nagu ma teadsingi, oli minu asukoha kindlaks määranud Ollie Buckthorn – sellest ka mu soov liikuda eemale sündmuste tulipunkti vahetust lähedusest. Ma tõstan silmaluugid üles. See ongi Ollie, kes kõrgub minu kohal ähvardavalt nagu ühe inimese sisse surutud kaks liikluspatrulli, Roy Wilkinson ja Grant McKinley sulgudena tema ümber nagu paar musta-valgekirjut piirdetulpa.

      „Istud kivil, kutsud kurja välja,” ütleb Ollie sigaretti süüdates. „Sa saad kas hemorroidid või avaneb maapõu ja neelab su.”

      „Sina oled õige mees seletama, ise suitsetad surnuaial.”

      „See on ohtlik ajaviide, tõsi küll,” ütleb Ollie sügavalt sisse hingates, „aga selline ma juba kord olen, loomult riskialdis. Sellepärast töötan mina endiselt ajalehe juures, samal ajal kui mõned malbed hinged, kes siinses pühas varjupaigas nimetuks jäävad, läksid esimesel võimalusel lendu.”

      „Sa ei saaks lendu minna, isegi kui tahaksid.”

      „Ah, sa oled nii julm. Aga mul on hea meel, et võime tögada ei ole sind lõplikult maha jätnud sestsaadik, kui sa jätsid maha meid.”

      Selles sõnelemises on rõõmustav tuttavlikkus, ometi meenub mulle ka, kui tüütuks see muutuda võib. Ma tõusen jalule, surun kõigil kätt. Grant süütab samuti sigareti. Seisame neljakesi ümber loetamatu kivitahvli ja see on peaaegu nagu vanasti – vanadel vanadel aegadel, enne seda, kui suitsetamine Speari hoones keelati – vanas hoones – kui me jõllitasime ajalehe topeltkülje mustandit ja juurdlesime, kuidas see kõige parem saaks. Nüüd hakkab Ollie jälle rääkima.

      „Kus kurat sa siis jäid? Etendus on läbi.”

      „Buss viibis.”

      „Ära sa räägi. Kes seda kinni pidas, Dick Turpin?

      „Teetööd. Millest ma ilma jäin?”

      „Legendist,” ütleb Roy, „kui poolgi sellest, mis me kuulsime, tõele vastab. Vaata, kas sina tunned seda tüüpi?”

      Ta kougib kuue sisetaskust bukleti ja ulatab selle mulle. „Ronald Grig soni elu pühitsemine” on trükitud selle välisküljele, seal on tema sünni- ja surmadaatumid ja ka foto, aga mul kulub mitu hetke, enne kui suudan selle ülesvõtte kokku viia Ronald Grigsoniga, keda mina tundsin. Sest see ei ole morn, ihne СКАЧАТЬ