Puhkus papaga. Dora Heldt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Te võite auto garaaži jätta, suurem osa külastajatest teeb seda.”

      „Ma räägin ju, Christine. Teate, minu tütrel on tohutult pagasit ja ta ei viitsi seda tassida. Mina tulen Syltilt, seal on nii, et…”

      „Heinz, tule palun.” Dorothea haaras mu isal küünarnukist ja juhtis ta väljapääsu poole. „Me ootame väljas päikese käes.”

      Vaatasin neile järele ja siis uuesti piletimüüjat. Minu taha oli vahepeal kogunenud kaheksa puhkajat.

      „Auto, kolm täiskasvanut, täna sinna, neljateist päeva pärast tagasi.”

      „Teie isa?”

      Mees vaatas mind kaastundlikult, ulatades samal ajal akna vahelt Norderney pileteid ja kassatšekke. Noogutasin.

      „Soovin kõigest hoolimata ilusat viibimist Norderneyl.”

      Mul oli tunne, et ma peaksin midagi selgitama, aga mul polnud aimugi, millest alustada. „Aitäh, kõik läheb ilmselt viltu. See tähendab, kindlasti läheb kõik hästi, nii et…”

      Ta teenindas juba järgmist inimest, mina läksin tagasi auto ja isa juurde.

      Suurem osa sõidukitest, mis praamilesõitu ootasid, olid väikebussid, kaubaautod või Aurichi märgiga masinad, seega saarlased. Heinz käis kogu autoderivi läbi ja istus siis peale.

      „Pole ime, selle hinna juures, mis nad auto eest võtavad. Nüüd mõtlevad kõik, et me peame end teistest paremaks. Piinlik.”

      „Isa, nüüd aitab, ma ei taha seda kauem kuulata. Su totakas kohver käib mulle niigi närvidele ja ma ei kavatse seda enam mööda ilma ringi lohistada.”

      Isa vaatas mind häirimatult. „Oled sina aga närviline. Sul on tõesti vaja puhkust, sa ärritud ju iga väikse asja peale. Ma usun, et pärast neid kaht nädalat oled sa täiesti uus inimene.”

      Surusin lauba vastu rooli ja panin hetkeks silmad kinni.

      Auto andis meile suure eelise: me ei pidanud seisma reisijate järjekorras trapi juures. Nii jõudsime esimesena restorani salongi. Istusime juba akna all lauas, kui ülejäänud reisijad sisse pressisid. Kõik tarisid enda järel kohvreid või tassisid seljakotte, trügisid ja tõukasid üksteist edasi.

      Dorothea jälgis toimuvat. „Heldeke, see ei lõpe ega lõpe. Mida kõik need inimesed Norderneylt otsivad?”

      „Eks meiegi ole sinna teel,” vastas isa jalamaid. „Ja näed, enamik on teist paarkümmend aastat vanemad ja kõik tassivad oma pagasit.”

      „Neil on ratastega kohvrid, Heinz, vastupidiselt haige puusaga härrale siin lauas.”

      Heinz võttis kannataja ilmel menüü. „Ma tõesti ei saa aru, mida te pidevalt mu kohvri kallal närite.” Ta lappas menüüd. „Vorstikesed, see on tore. Ma söön praamil alati vorstikesi, käib kuidagi asja juurde.”

      Võtsin ta käest menüü. „Mina mõtlesin, et sul on hirm lihajäätmete ees.”

      Ta vaatas imestades üles. „Vorstikestes seda ei ole. Seda ma ei usu. Lisaks pole mul mingit hirmu selle ees. Ega mu ema ka mingi väga vaffa kokk polnud.” Ta vaatas huviga ringi. „Korralik laev. Ja nii puhas. Suurem, kui ma arvasin. Tõesti nagu päris laev.”

      „Papa, see ongi päris laev.”

      „Rømø-Sylti liinil on suurem.”

      „See on jama.”

      Isa tahtis üles tõusta, aga Dorothea hoidis teda tagasi. Ta võitles juba mitu minutit naerukrambiga.

      „Istu paigal, kuhu sa nüüd minna tahad?”

      „Lähen kaptenisillale ja küsin. Mida sa itsitad nagu tita?”

      Dorothea püüdis vastata. „Sinu… ema… pärast… ma…” Ta naeris ohjeldamatult. See nakkas.

      Isa ei saanud midagi aru. „Sa ei tundnudki mu ema.”

      Järsku tekkis meie laua juurde kelner, kes meid katkestas.

      „On teil soove?”

      „Jah, kas teil on selle laeva kohta andmeid?”

      Kelner oli vietnamlane, ta vaatas meile lahkelt otsa.

      „Ainult söögi ja joogi soovid.”

      „Hästi. Ma võtan kaks vorstikest ja kokakoola. Ja kuni teie end lõpuks kokku võtate ja otsustada suudate, võib noormees teenindada teisi külalisi.”

      Olin taas tõsine. „Mis ajast sa kokat jood?”

      „Alati olen joonud. Su ema arvab, et see teeb paksuks, sellepärast ta ei osta seda kunagi.”

      „Mina ei tohtinud lapsena kunagi kokat juua.”

      „Tobedus. Sel ajal polnud seda olemaski.”

      Dorothea väänles naerukrampides.

      „Heinz, koka on kindlasti vanem kui Christine.”

      „Tõesti? No ilmselt see talle ei maitsenud. Laps, võta siis ometi nüüd.”

      Kelner ootas sõbralikult.

      „Palun üks vesi. Mulle väga meeldis koka.”

      Isa kortsutas laupa ja vaatas Dorothead.

      „No ma ei saa temast mõnikord üldse aru. Jood siis vähemalt sina ühe koka koos minuga?”

      Mulle meenusid kuju kaotanud kummikarukesed ja ma tahtsin teda hoiatada. Aga siis tuli mulle meelde, et ma olen 45 ja lihtsalt veidi närvis.

      Vahepeal oli praam otsad andnud ja võtnud kursi Norderneyle. Imekombel olid kõik reisijad ära mahtunud ja vaid üksikud saabujad otsisid veel istekohta.

      Mu pilk peatus kahel naisel, kelle vali naer ja jutt silma torkas. Tähelepanuväärne ei olnud mitte üksnes daamide kriiskav hääletoon, aga ka uskumatu välimus. Nad olid kuskil üle kuuekümne. Väiksemal olid ülespandud soeng, mida ma viimati nägin tädi Ankel oma vanemate legendaarsete pidude ajal. Ehedad 70-ndad koos lõputute juukseklambrite, laki ning spiraallokkidega kõrvade juures. Ta kandis punaseid lakksaapaid ja sinna juurde pahkluudeni ulatuvat sulemantlit. Sooja oli endiselt 25 kraadi. Teine oli peajagu pikem, lõuani ulatuvad juuksed veidi tupeeritud ja porgandpunaseks värvitud. Leekivpunaseks. Tema riided oleksid isegi 70-ndatel silma torganud: roosa villane seelik, punane villane pullover, oranž pontšo, kollane sall ja kirjud sukad. Kõik oli kootud.

      Dorothea jälgis mu hämmastunud pilku. Selle põhjuseni jõudnud, tõmbas ta toidu kurku. Püüdsin tõsiseks jääda.

      „Nii, Dorothea, mida ütleb sinu väljaõppinud kostüümikunstniku pilk säärase stiili kohta?”

      Enne kui ta jõudis vastata, oli ka minu isa mõlemat märganud.

      „Nägite neid daame?”

      Dorothea köhatas. „Kirju teeb rõõmsaks, mis?”

      Mu СКАЧАТЬ