Puhkus papaga. Dora Heldt

Чтение книги онлайн.

      „Tänan, papa.”

      Tirisin kotid jälle välja, keerasin kohvri ümber ja valu sähvatas läbi selja. Oigasin. Isa haaras kohvri sangast ja sikutas seda veel sentimeetri võrra edasi.

      „Nii.” Ta hääl kõlas lootusrikkalt. „Juba palju parem.”

      Nüüd mahtusid kolm kotti kõrvuti, neljanda litsusin teiste otsa. Luuk ei läinud kinni. Isa surus ülemise koti kõrvale, toppis kaks riidest kotti teiste ette ja jäi siis, pea viltu, vaatama.

      „Kas te tõesti peate nii palju kraami kaasa võtma? Saarel piisab ju teksastest ja vihmajakist.”

      Ma ei vastanud, tirisin reisikoti jälle välja, toppisin riidekotid kohvri otsa, surusin sinna kõrvale korvi ja küsisin Dorothealt, kuhu meie jakid said. Ta läks neid tooma, mina hoidsin niikaua korvi kinni, et kogu ehitus püsima jääks. Dorothea tuli koos kahe vihmajaki, kahe mantli ja kolme veinipudeliga tagasi.

      „Marleenile.”

      Ma toppisin jakid ja veinid tühimikesse ja proovisin siis ettevaatlikult luuki sulgeda. Klappis, millimeetri pealt. Pöörasin uhkelt ümber.

      „Nii?”

      „Sa unustasid ühe reisikoti.”

      „Ei, papa, ei unustanud, see läheb tagaistmele. Seal on ruumi küllalt.”

      „Mina ei istu taha.”

      „Ei peagi. Ma istun ise taha.”

      „Ja kui Dorothea järsult pidurdab, saan kotiga ribidesse.”

      „Heinz, ma ei pidurda järsult. Pealegi võime panna koti teisele poole. Siis lendab ta mulle ribidesse.”

      „Hästi.” Tundus, et isa jäi rahule. Ta vaatas kella. „Meil kulus siin üle poole tunni. Näha kohe, et pagasi laadimist on vähe harjutatud. Mina olin omal ajal uskumatult väle, kui mu puus veel korras oli ja me lõputult reisisime. Nii, nüüd käime kempsus ära ja siis stardime.”

      Ta läks majja, Dorothea järgnes muiates ja mina naaldusin auto vastu ja süütasin sigareti. Ma ei hoolinud sellest, et isa saab kohe ataki, kui näeb mind suitsetamas. Ma olin täiesti kurnatud.

      4. peatükk

      Tubli poole tunni pärast ületasime Elbe silla. Isa jälgis pingsalt põlvedel lebavat linnaplaani. Esmalt seetõttu, et ta ei usaldanud navigatsioonisüsteemi ja minu orienteerumisvõimet, teiselt poolt, et jäise vaikimisega mind suitsetamise eest karistada. Antud hetkel sobis see mulle suurepäraselt, vaatasin aknast Elbet ja rõõmustasin Põhjamere üle. Dorothea ümises vaikselt kaasa raadiost tulevale poplaulule, Heinz vaikis edasi. Tõukasin reisikotti veidi eemale ja nõjatusin ettepoole.

      „Dorothea, kas sul kindalaekas piparmündikomme on?”

      „Ma usun küll. Heinz, kas saaksid, palun, vaadata?”

      „Ohoo, sul on kurguvalu. Millest see küll tulla võis? Ega piparmünt suitsetamise kahjusid ei ravi. Selle vastu tuleb hoopis muid vahendeid kasutada. Ja…”

      „Heinz.”

      „Papa.”

      „Jajah, te veel näete. Suitsetage end rahuga ribadeks, aga palun, ärge öelge, et ma pole teid hoiatanud.”

      Ta avas kindalaeka, mille klapp talle hooga vastu põlve kukkus. Isa möiratas, Dorothea võpatas.

      „Jumal küll, Heinz, ma oleksin vastu piirdeid sõitnud. Mis on?”

      „Neetud laegas. Lätaki vastu põlvi. See on nii valus ja ainult sellepärast, et üks suitsetas.” Ta keeras tahavaatepeeglit nii, et saaks mulle etteheitvalt otsa vaadata.

      „Kuule,” Dorothea keeras peegli jälle õigeks, „keera ennast, sa ei saa mul lihtsalt peeglit ära kruttida.”

      Heinz vaatas talle otsa. „Ma saan vaevu liigutada. Te olete istme nii ette tõmmanud, sest Christine ei suutnud kotti pakiruumi mahutada.”

      „Papa, kui tahad, võid taga istuda.”

      „Ei, mul hakkab taga paha. Kaua me veel sõidame?”

      Pööritasin silmi, sest ta ju ei näinud seda. „Umbes kaks ja pool tundi.”

      „Nii kaua. Taeva päralt. Minu puusale see küll head ei tee. Ma pean saama vahepeal jalgu sirutada.” Ta kummardus ette, et paremini autoraadiot näha. „Mis saatja see on?”

      Parajasti kõlas mingi Fleetwood Maci vana lugu.

      „See hotentottide muusika ajab mind hulluks. Kus NDR I on?”

      Ilma küsimata hakkas ta nuppe näppima. Aimasin halvimat. Ja siis see juhtus: „Täna öösel astu paati, Anna Lena” täiel võimsusel.

      „See ju sobib nagu rusikas silmaauku.” Isa tonksas Dorothead ja laulis mõnuga kaasa. Dorothea vaatas mulle küsivalt peeglist otsa.

      „Mis see on?”

      „Unistuste laev täna öösel, lal-lal-laa. Costa Cordalis. Ilus laul. Nii sobiv. Ehkki me ei astu sinna laeva täna öösel ja ega see ka mingi unistuste laev ole. Noh, Christine, see on vähemalt õige muusika, mis?”

      Ta jõnksutas põlvi, mina surusin pea vastu aknaklaasi ja sulgesin silmad.

      Tunni aja pärast olime peaaegu uimastatud sellistest lõpututest fraasidest, nagu „Pühapäev on tore päev”, „Su puusajoon sul medali toob”, „Sa mulle silmi välguta”. Dorothea keeras kramplikul hoiakul teeäärsesse tanklasse ja pani mootori seisma. Raadio jäi vait, kuulsime vaid Heinzi, kes suletud silmil viimase salmi lõpuni laulis. Dorothea ja mina vaatasime kõigepeale üksteisele, siis talle tummalt otsa. Isa tegi silmad lahti ja naeratas.

      „See oli Renate Kern. Vaffa naine. Mitte just ilus, aga võluv. Laulis väga ilusaid šlaagreid omal ajal.” Ta tegi rihma lahti ja avas ukse. „Nii, tüdrukud, laske nüüd härral tankida, võite hetkeks istuma jääda, siis joome ühe mõnusa tassikese kohvi. Vaadake, et te minema ei sõida.” Ta astus välja ja lõi ukse kinni.

      Dorothea pööras minu poole. „Sa oleksid pidanud seda ütlema. Ma oleksin raadio lahti ühendanud. Ta suudab kõiki laule kaasa laulda. Mis ajast ta selline šlaagrikunn on?”

      „Oeh, on alati olnud.” Ma jätsin ütlemata, et ka mina oskan kõiki laule peast. Olgu Monica Morell või Bernd Clüver, ükski pole mulle võõras. Mu olulisemad aastad kümnendast kuueteistkümnendani möödusid pühapäeviti Grundigi makiga saksa šlaagriparaadi lindistades. Mu vanemad pidutsesid mõnuga, kui vähegi põhjust oli, laotati söögitoa kapile väike Rootsi laud, vaibad rulliti kokku ja lambid tõmmati üles. Joodi maasikabooli ja õlut, söödi makaronisalatit hernestega ja siis vihuti tantsu. Makilint kestis 60 minutit ja vaja oli vähemalt viit erinevat linti. Selle eest vastutasin mina. Ma salvestasin ilmselt sel ajavahemikul üles kõik saksa šlaagrid. Renate ja Werner Leismannist Christian Andersi ja Dorthe Kolloni, kuni selliste eksootideni nagu Andrea Andergast või Hoffmann & Hoffmann. Kõik. Trikk seisnes selles, et iga kord tuli tekitada erinev järjekord ja enne liiklusuudiseid pausile vajutada. Lihvisin oma tehnika selle kuue aastaga täiuseni. Minu montaaž oli perfektne. Helitugevus, pausid, üleminekud, kõik klappis. Vaid ühe lindi СКАЧАТЬ