Ohvriraba. Susanne Jansson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ma mõõdan rabas kasvuhoonegaase,” ütles ta ja lükkas juuksesalgu kõrva taha. „Lisaks kõigele muule. Või õigemini ma alles hakkan seda tegema. Ma pole veel õieti alustanudki.”

      „Kasvuhoonegaase?” küsis mees. „Kas sa töötad mingis firmas või?”

      „Ei …, ühesõnaga, ma kirjutan doktoritööd. Bioloogias.”

      „Ahah, see on huvitav.” Mehe pilk muutus järsku teravaks. „Tore oleks sellest rohkem teada saada,” ütles ta ja vaikis otsekui olukorda kombates, ning jätkas siis „… aga ma ei taha sind rohkem segada. Kohtume kindlasti edaspidigi, ma käin siin peaaegu iga päev jooksmas.”

      Ta tõstis taas käe ja jooksis edasi parkla poole.

      Nathalie silmitses mehe reie- ja säärelihaseid, kui too kaugenes. Pikad ja nõtked, mõtles ta. Vastupidavad.

      JÄRGMISTEL PÄEVADEL PÜSIS ta Johannese jooksuringide ajal toas. Aknast veidi kaugemal, ent siiski piisavalt lähedal, et meest salamahti jälgida.

      Ühel õhtupoolikul andis ta hetkelisele tujule järele ja keetis kannutäie teed. Ta võttis teetassi ja istus maja ette aiatoolile, kui mees möödus.

      „Kas tohin sulle natuke teed pakkuda?” hüüdis ta.

      Mees peatus, tõmbas käega üle põse ja kergitas üllatunult kulmu. Nathalie ei saanud algul aru, kas ettepanek tuli Johannesele ootamatult või pidas ta kutset kummaliseks, ning kahetses seda otsekohe. Kuid siis vastas Johannes „Hea meelega!” ning tuli lähemale.

      Nathalie oli elevil ja veidi närvis, kui ta piima, suhkru ja veel ühe tassi väikesele lauale tõi.

      Mees istus. Tema liigutused olid rahulikud ja sujuvad, ta ei võtnud rohkem ruumi kui just parajasti vaja, aga ka mitte vähem. Igas mõttes avatud, tal ei ole midagi varjata, käis Nathaliel peast läbi ja samas läbistas ta rinda külma iilina mõte: nagu mina, ainult et vastupidi.

      Mees kühveldas tassi mitu lusikatäit suhkrut. Nathalie skeptilist naeratust märgates pahvatas ta naerma.

      „Ma tean. Minu isa oli marokolane, magusaisu on mul veres.”

      Pärastlõunane päike laskus kiiresti allapoole.

      „Kuidas siin õppimine edeneb?” küsis Nathalie.

      „Täitsa kenasti. Head õpetajad. Toredad kursusekaaslased. Rahulik ja vaikne, nii et jõuab üsna palju teha.”

      „Aga kas siin pole veidi üksildane? Kui lihtsalt õppimisest ära tüdined?”

      „Jah, natuke võib-olla küll. Aga kui soovi on, siis leiab siit ka üsna palju sotsiaalset tegevust. Siin on ju kontserdid ja peod ja muud asjad.” Mees pöördus tema poole, justkui soovides tähelepanu endalt mujale suunata. „Aga räägi nüüd parem sina. Kuidas sa oled oma tööd kavandanud? Sa mõõdad ju kasvuhoonegaase, kuidas seda tehakse?”

      Nathalie jutustas proovidest, mida ta nädalavahetusel võtta kavatseb. Mees kuulas huviga.

      „Kas sa seltsi ei taha?” küsis ta siis. „See kõik kõlab põnevalt. Tahaksin hea meelega näha, kuidas seda tehakse. Ma võin abiks olla ja … asju kanda. Või midagi taolist.”

      Tekkis vaikus.

      Miski liigatas Nathalies, siuglev ahvatlus ühte põimunud nüri järsu ohutundega. Ja selle kõrval mõte, kui palju kasu oleks veel kahest lisakäest.

      „Kas tõesti?” Nathalie vaatas otse enda ette. „Jah, miks mitte. See kergendaks vaieldamatult minu tööd.”

      TA PEAB KÕIGEPEALT üksi rabasse minema, mõtles ta, ilma Johanneseta. Tal tuleb rabaga omal käel, ilma teisteta kohaneda. Pealegi on tal vaja mõõtepunktid ette valmistada. Ta kavatses kaheteistkümnesse eri kohta parajaks saetud torujupid maha panna. Toru katab ta kaanega, selle kummiosast saab süstlanõela läbi suruda ja gaasid süstlasse imeda.

      Sel hommikul ärkas ta ebatavaliselt hilja. Peas tuikavad koputused olid tavapärasest vaiksemad. Seevastu tundis ta rahutust, see liikus rinnast pähe ja sealt edasi kõhtu. Nüüd haaras see kogu keha. Ta tundis end nagu pohmeluse käes vaevlev narkomaan, tema uimastiks oli olnud mõtete eemaletõrjumine ja eitus. Milleks see hea peaks olema, küsis saatan tema paremal õlal, mida sul siin teha on, sõida parem koju tagasi. Vasakul õlal polnud aga ühtegi inglit, üksnes tühjus. Ärakustutatud laik. Laugude all hakkas kipitama, kui ta kuulis end mõtlemas: mina.

      Ta viivitas hommikusöögiga. Tegi ukse lahti, et ilusat sügisilma sisse lasta, käis toas edasi-tagasi, kirjutas nimekirja asjadest, mida ei tohi mõõtma minnes maha unustada.

      RADA VIIS RABASSE. Tal on vaja vaid minna, sammhaaval edasi liikuda. Muud keerulist siin polegi. Vähemalt ei peaks olema.

      Lõpuks hakkas ta end liigutama, ilma mõtlemata, täpselt nagu siis, kui kavatsed ujuma minna, ehkki vesi on külm, sest see tundub mingil moel õigena, ja peaaegu alati on pärast seda kehas mõnus tunne.

      Tema jalad rajal. Tema ihu taas sellel pinnal. Tookord ja nüüd, aeg on liblika õhukesteks tiibadeks kokku surutud, koosnedes mõnest üürikesest tiivalöögist.

      Ta läks natuke maad mööda rada edasi. Keeras raba peale, kus viie kulunud laua laiune tee märkis maastikku poolitavat pikka ja kandilist joont. Nad pole laudadega viimasest korrast saadik nähtavasti suurt midagi teinud, kuigi mõnevõrra on nad siin hädapärast kindlasti parandanud, mõtles ta.

      Viimasest korrast on ju ometi juba peaaegu viisteist aastat möödas.

      Valgus oli hajus, õhk jahe. Lage maastik oli kolletamas, tuhmumas. Puud olid tema meelest alati olnud kössis ja küürus – nüüd tundusid need talle aupaklikena. Puud kummardasid ja noogutasid. Justkui tahaksid teda tervitada.

      Ka tema tervitas puid, avanes ettevaatlikult, rahunes maha. Lasi end edasi juhatada. Aeg vabanes oma raamidest ja sulas tükkhaaval ühte, kuni ta tundis end osana maastikust. Ta liikus mosaiigis, milles tema killud segunesid ümbritseva looduse kildudega.

      Ta jalutas kaua ja aeglaselt, enne kui astus ettevaatlikult kõvemate mätaste peale ja istus väikese männi juurde, toetades selja vastu puutüve.

      Ta lihtsalt istus, sulgunud omaenda hingamise rütmi. Hakkas sadama kerget vihma. Piisad rabisesid vastu vihmajopet nagu hommikune uduvihm telgikatusel. Okaspuumets lõhnas. Märjad saapad olid kaetud poolenisti kolletunud porsalehtedega, need hakkasid nüüd okste küljest lahti tulema. Ta võttis mõned lehed kätte ja hõõrus neid ettevaatlikult sõrmede vahel, hingas sisse nende vürtsikat, teravat lõhna ja pani silmad kinni.

      KULUS MÕNI MINUT. Võib-olla veerand tundi. Siis roomas udu lähemale nagu ebamääraste kavatsustega uudishimulik loom. Udu limpsis niisket maad, jõudis tema jalgadeni ja mähkis ta endasse.

      Justkui tahaks öelda: Sina. See oled sina. Viimasest korrast on palju aega möödas.

      Ta ei liigutanud ennast. Ta vaevu hingas. Istus lihtsalt liikumatult, silmad poolsuletud, ja ootas hetke möödumist.

      Ilma et ta oleks seda märganud, pääses tema huulilt sosin. Ma tean. See võttis veidi aega. Aga nüüd olen ma siin.

      KUI KELL LAUPÄEVA hommikul üheksa sai, istus ta Johannest oodates maja ees, tal olid СКАЧАТЬ