Ohvriraba. Susanne Jansson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mitte keegi peale tema juhendaja, kes oli samuti ära sõitnud.

      Nathaliele meeldis mõte lihtsalt ära sõitmisest. Oma tavalisest keskkonnast kadumises oli midagi puhastavat, justkui peituks selles täielik vabadus.

      Neliteist aastat tagasi oli ta siit sõnagi lausumata lahkunud. Kui ta nüüd tagasi tuli, oli see iseenda taaspeegeldus, lõngakera uuesti lahti harutamine, et kõik sõlmed selles lahti päästa ja uuesti otsast alustada.

      Enamik tema sõpru ei pane ilmselt tähelegi, et ta Göteborgist ära sõitis, nad on teadlased nagu ta isegi, laiali puistatud üle terve maakera.

      Ainsad, kes ehk imestavad, on tema kasuvanemad.

      Viimaste aastate jooksul polnud Nathalie jaksanud nendega suhelda, mida hõredamaks kontaktid muutusid, seda tugevamaks läksid etteheited, eeskätt muidugi tema kasuema Harrieti poolt.

      „Kas see on tänu selle eest, mis me sinu heaks oleme teinud?” küsis Harriet, kui nad viimati mingisugust vestlust püüdsid arendada. Kasuvanemad olid tulnud Nathaliele sünnipäeva puhul lilli tooma ja Harriet ei suutnud oma tundeid varjata.

      Tema ümmargune nägu läks täiesti punaseks, tal oli tegemist, et mitte nutma pursata.

      Nathalie kasuisa Lars istus kogu külaskäigu ajal toolil, üleriided seljas. Ta näppis vahetpidamata oma vuntse ja vahtis põrandale.

      „Hakkame minema,” ütles ta lõpuks. „Jätame järele. Ta ju ei taha.”

      See karm seisukoht tekitas Nathalies kasuisaga teatud ühtekuuluvustunde, ent muud ei tundnud ta midagi. Mitte midagi. Ilmselt pani Harriet seda tähele.

      Enne lahkumist uuris Harriet teda kississilmi ja kaastundeta ning küsis murduva häälega:

      „Kas sa tead, et sa oled kohutav? Mõtlesin kogu aeg, et sa käitud nii, nagu sa käitud, sellepärast, mis sinuga juhtus, aga nüüd pole ma enam milleski kindel. Võib-olla sa oledki selline: pealiskaudne, tundetu ja tänamatu.”

      HOMMIKUMANTLIVÖÖ KÕVASTI PIHA ümber seotud, istus Nathalie keset tuba, justkui püüdes niimoodi taas kontrolli enda kätte saada ja kaitsetustundele vastu astuda. Ta laotas enda ette hunniku dokumente: mõõtmiste ja katsete tulemused, mis ta seni Saksamaal, Hollandis, Poolas ja Taanis oli kogunud.

      Vaikus, mõtles ta ja vaatas ringi. Majas oli nii vaikne. See oli nõudlik vaikus. Võib-olla on tal vaja sellega lihtsalt harjuda.

      Ta püüdis siiski kõiki ümbritsevaid helisid kuulata: uimast kärbest, kes köögiaknal oma viimaseid hingetõmbeid tegi, ahju praksumist ja tuule undamist korstnas, üsna lähedalt kostvat kaarna põrisevat häälitsust. Siis keskendus ta lõhnadele. See oli juba raskem: põlevad puud, pesuseep, tahm.

      Ta võttis ette lämmastikuandmed ja jäi nende üle mõtlema. Miks näiteks olid lämmastikunäitajad Saksamaal kõrgemad kui Poolas? Kas see on kuidagi seotud aastaaegadega, ümbruskonna omaduste või hoopis globaalse soojenemisega?

      Need eri maade kolleegid, kes olid seesuguste küsimustega töötanud, olid uurinud eeskätt polaaralasid, tohutuid piirkondi, kus maapind oli alati jäätunud. Kui need piirkonnad globaalse soojenemise tõttu sulama hakkasid, algasid maapinnas protsessid, mis eritasid atmosfääri veelgi rohkem kasvuhoonegaase. Küsimus oli, kui palju täpselt ja kuidas mõjutab see kliima soojenemist laiemas mõttes.

      Nathalie oli varem osalenud Põhjamaade teadlastetiimis, mis uuris sama nähtust Rootsi tundrus. Kui tekkis võimalus spetsialiseeruda Põhjamaade ja Kesk-Euroopa soodele, haaras ta sellest otsekohe kinni – ja saigi selle töökoha.

      Tema tööst kujuneb kindlasti oluline panus kliimauuringutes, mis on poliitikutele otsuste tegemisel nii olulised. Aga alles siis, kui käik Mossmarkenisse oli juba otsustatud, hakkas talle kohale jõudma arusaamine, et peale professionaalse huvi ajendab teda siia tulema ka miski muu. See oli tema isiklik motiiv, tema valik ja otsused tuginesid hoopis millelegi muule, kui ta algul oli arvanud.

      Tagantjärele tundus see muidugi enesestmõistetav, ent kõik need mõtted rabasid teda. Need surusid ta vastu seina ja tahtsid olla kindlad, et seekord ta kuulab neid, vastasel juhul mõtted ei tagane. Ja ehkki ta polnud julgenud veel kuigi sügavale enda sisse vaadata, polnud ta vähemalt ka taganenud.

      Ta oli kohale jõudnud, sellesse suhteliselt inimtühja rabasse Dalslandi ja Värmlandi vahel.

      Ja see oligi võib-olla kõige tähtsam.

      *

      TA LAHKUS MAJAST ainult selleks, et duši all käia, vett tuua või arvutit ja mobiili laadida. Tal oli vaja majaga kontakt saavutada, leida stabiilne lähtepositsioon enne rabasse minekut.

      Ta joonistas kaardile erinevate proovide võtmise umbkaudsed kohad. Ta kavatses võtta proove kokku kaheteistkümnest eri kohast rabas, usaldusväärse mõõtetulemuse saamiseks peab seda tegema kahel eri päeval. Hiljem võtab ta täpselt samad proovid uuesti novembris, kui maapind on külmemaks muutunud.

      Esimestel päevadel ei rääkinud ta ühegi elava hingega. Aga igal pärastlõunal peaaegu ühel ja samal ajal nägi ta aknast, kuidas umbes temavanune mees terviserajal majast mööda jookseb. Mees piilus iga kord uudishimulikult maja poole.

      Ühel päeval, kui mees parajasti mööda jooksis, tuli Nathalie õuekempsust. Mees jäi seisma, toetas käed reitele ja tõmbas hinge. Algul tegid nad näo, et ei märkagi teineteist, seejärel noogutas mees Nathaliele tervituseks.

      „Tere,” ütles ta ikka veel hingeldades. „Kas sina elad siin majas?”

      Nathaliele tundus, et ta on lõksus. Ta polnud arvestanud siin mingite külalistega, ta oli oodanud, et siin puudub igasugune mittevabatahtlik kontakt ümbritseva maailmaga.

      „Jah, võib vist nii öelda küll,” vastas ta. „Ajutiselt. Ma olen siin kõigest üürnik.”

      Ta pööras ringi, et sisse minna.

      „Kena koht. Minu nimi on Johannes,” ütles mees ja tõstis tervituseks käe. „Kas ma … tohiksin ehk paluda klaasi vett? Unustasin veepudeli maha. Mul on kohutav janu.”

      „Loomulikult.” Nathalie läks sisse, tõi klaasi vett ja ulatas mehele.

      „Aitäh,” ütles mees, tühjendas klaasi ühe sõõmuga ja andis selle tagasi. Ta pühkis särgisabaga näolt higi, sirutas siis selga ja tõmbas käega läbi läikivate juuste.

      Ronkmust, käis Nathaliel läbi pea. Ilus.

      „Kas siin on hea joosta?” küsis ta lihtsalt selleks, et midagi küsida.

      „Täiesti fantastiline. Kogu see koht, ühesõnaga …” Mees raputas pead, justkui ei leiaks ta sõnu. „Ma õpin Fengerskogi kunstikoolis ja mitte keegi, kellega ma olen rääkinud, pole nähtavasti siin käinud. Täiesti arusaamatu. Siin on nii ilus. Aga ega mul midagi selle vastu ei ole,” ütles ta ja naeratas. „Mõnus on siin üksi olla.”

      Ta noogutas Nathalie poole.

      „Ja sina? Mida sina siin teed?”

      Nathalie kõhkles. Sõnad tema sees panid vastu, nad ei tahtnud sugugi välja tulla, nad tahtsid end peita või siis lihtsalt puhata. Nad olid tööst väsinud, lõputust mängu ülevalhoidmisest tüdinud. Samal ajal tõmbas miski mehes Nathalied tema poole.

      Pealegi СКАЧАТЬ