Pärliõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

      Putkadega ääristatud kõrvaltänava kaudu hoopis teistsuguse elu juurde tagasi jõudes mõistsin, et olen võtnud Ace’i suhtes sisse samasuguse kaitsehoiaku nagu Stari puhul, kui minult küsiti, kas temaga on kõik korras, sest ta oli nii vaikne ega rääkinud kuigi palju.

      Jõudsin tagasi oma tuppa ning pärast duši all käimist ja keha kreemitamist – muretsesin juba, et sellest hakkab saama halb harjumus, millest tuleb vabaneda enne, kui on hilja – tõmbasin selga vana kaftani ja läksin välja terrassile. Ace oli juba seal, seljas valge triigitud linane särk.

      „Tere! Päev möödus hästi?” küsis ta.

      „Jep, ainult kunsti vallas pole erilisi edusamme. Praegu ei suuda ma joonistada isegi ruutu, teistest asjadest rääkimata.”

      „Su anne tuleb tagasi, CeCe. Kõigepealt on sul tarvis peast välja saada kõik kuuldud negatiivsed märkused. See võtab aega.”

      „Nojah, tundub küll. Ja kuidas sinu päev möödus?”

      „Nii nagu alati. Ma lugesin raamatut ning käisin seejärel jalutamas ja mõtlesin loetu üle järele. Ma olen aru saanud, et tegelikult ei suuda ükski nõndanimetatud „eneseabiõpik” kedagi aidata, sest päeva lõpus pead sa end ikkagi ise aitama.” Ta muigas irooniliselt. „Kergeid lahendusi pole olemas.”

      „Jep, mitte kunagi. Tuleb lihtsalt eluga edasi minna, on ju nii?”

      „Just. Oled õhtusöögiks valmis?” küsis ta viimaks lauas valitsevat vaikust katkestades.

      „Lase tulla!”

      Meie ette ilmus hiigelsuur homaar, seltsiks terve rida kõrvalroogi.

      „Vau! Homaar on mereandidest minu absoluutne lemmik,” teatasin õnnelikult selle kallale asudes.

      „Ränduri kohta, keda ma nägin esimest korda rannal magamas, on sul üliarenenud tõusiklik maitsemeel,” narris ta mind, kui olime oma taldrikud tühjaks söönud ning jätkasime värsketest puuviljadest ja kodusest sorbetist koosneva magustoiduga. „Selle põhjal, mida sa öelnud oled, võib vist järeldada, et su paps on rikas?”

      „Oli.” Taipasin, et pole Ace’ile Pa surmast rääkinud, aga et õige hetk võis vabalt olla ka praegune, tegin seda nüüd.

      „Seda on küll kahju kuulda, CeCe. Tähendab, esimesed jõulud ja vana-aastaõhtu ilma temata?”

      „Nii see on.”

      „Kas sa sellepärast oledki siin?”

      „Jah ja ei … Ma kaotasin hiljuti veel ühe lähedase inimese. Õigemini oma hingesugulase.”

      „Kallima?”

      „Ei, tõtt-öelda oma õe. Tema on õnneks elus, aga otsustas minna oma teed.”

      „Või sedasi. Sellisel juhul oleme me tõesti paras paar, kas pole?”

      „Oleme või? Kas ka sina oled kellegi kaotanud?”

      „Võiks lausa väita, et viimase paari kuu jooksul olen ma kaotanud peaaegu kõik. Aga selles ei saa ma süüdistada kedagi peale iseenda.” Ta võttis suure lonksu vett. „Erinevalt sinust.”

      „Muidugi polnud see minu süü, et Pa suri, aga mulle tundub, et õe ajasin ma ise minema. Sellega, et … kamandasin teda.” Ütlesin lõpuks ometi selle sõna välja. „Ja võib-olla isegi püüdsin juhtida tema elu. Ma ei tahtnud seda teha, aga et ta oli lapsena kohutavalt häbelik ega tahtnud eriti palju rääkida, rääkisin mina ka tema eest ning mulle tundub, et see jäigi nii.”

      „Ta siis leidis oma hääle üles?”

      „Jep, midagi sellesarnast. Aga murdis seejuures minu südame. Ta oli minu jaoks … õige inimene, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan.”

      „Oojaa, muidugi mõistan!” kinnitas ta kirglikult. „Kui keegi, keda sa täielikult usaldad, sind alt veab, on see väga raske hoop.”

      „Kas see on juhtunud ka sinuga?” Ta tõstis pilgu ja ma nägin, et tema silmades on tõeline valu.

      „Jah.”

      „Tahad sa sellest rääkida?” küsisin, taibates, et senini oli ta mind korduvalt julgustanud ja ära kuulanud minu mured, aga oma muredest rääkima hakates oli ta äkitselt endasse sulgunud ja vait jäänud.

      „Ma kardan, et ei saa. Kõikvõimalikel põhjustel, juriidilised kaasa arvatud … Ainult Linda teab tõde,” pomises ta, „ja on parem, kui sina midagi ei tea.”

      Ta oli jälle endine, saladuslik võõras ning tema vaikimine tegi mu juba tigedaks. Oletasin, et tõenäoliselt on see lugu seotud mingi naisega, kes oli ta lahutusprotsessi käigus puupaljaks teinud ja tema miljonid endale saanud, ning soovisin, et ta end nii kangesti ei haletseks.

      „Sa tead, et kui sul peaks kunagi tekkima soov sellest rääkida, olen ma sinu jaoks olemas,” tuletasin talle meelde, mõeldes endamisi, et õhtu tõotas tulla lõbus. Või siis mitte.

      „Aitäh, CeCe, ma hindan seda, ning samuti sinu seltskonda täna õhtul. Ma kartsin, et pean vana-aastaõhtul olema üksi. Nagu sa juba mainisid, on seegi õhtu eriline. Aga nüüd tõstame klaasi sinu papsi mälestuseks. Ja kõigi sõprade, nii uute kui ka vanade terviseks.” Lõime veeklaasid kokku. Seejärel heitis ta pilgu oma käekellale – see oli Rolex, mis kindlasti polnud pärit mõnest piraatkaupa müüvast Bangkoki putkast. „Keskööst puudub kümme minutit. Kas ma kallan nüüd meile kummalegi pokaali šampanjat, mille me endale lubasime, misjärel jalutame randa uut aastat vastu võtma?”

      „Muidugi.”

      Kuni ta ära käis, kasutasin võimalust, saatsin Starile sõnumi ja soovisin talle head uut aastat. Tundsin kiusatust kirjutada talle ka oma uuest sõbrast, aga arvasin, et ta võib valesti aru saada, ning loobusin sellest mõttest. Siis saatsin sõnumi ka Ma’le ning ühesuguse tekstiga kirja kõigile ülejäänud õdedele korraga, ükskõik missuguses maailma nurgas nad täna õhtul ka ei viibinud.

      „Valmis?” Ace seisis minu ees, kummaski käes sädelev pokaal.

      „Valmis.”

      Läksime värava juurde ning Po hüppas püsti, et see meile lahti teha.

      „Veel viis minutit … Kas sul on uue aasta lubadused välja mõeldud?” küsis Ace, kui me veepiiril seisime.

      „Ossa poiss, selle peale ma ei tulnudki! Ma tean! Hakata uuesti tegelema maalimisega ja leida endas julgus, et minna Austraaliasse ja uurida välja, kust ma pärit olen.”

      „Sa tahad üles otsida oma pärisvanemad?”

      „Just.”

      „Uskumatu! Sellest pole sa mulle rääkinudki.”

      „Ja milline on sinu lubadus?” küsisin teda kuuvalgel silmitsedes.

      „Võtta vastu kõik, mis saatusel mulle varuks on, ning teha seda väärikalt,” vastas ta, kuid ei pööranud pead minu poole, vaid vaatas ainitise pilguga üles taevalaotusse. „Ja olla kindel, et see on ainus klaas šampanjat, mis ma täna öösel joon,” lisas ta naeratades.

      Paar СКАЧАТЬ