Merevaigusilmadega jänes. Edmund de Waal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja Isaac ja Emile Péreire, kaks sefardist venda, kes olid oma varanduse teeninud rahandustegelastena, raudtee-ehitajatena ja kinnisvaramagnaatidena, kes rajasid hiiglasuuri hotelle ja kaubamaju. Nad soetasid endale Plaine Monceau, suure raskesti määratletava piirkonna, mis jäi algselt linna piirest välja, ning hakkasid ehitama maju tärkavale rahandus- ja ärieliidile; see oli sobiv maastik äsja Venemaalt ja Levandist saabunud juudi peredele. Neist tänavaist sai virtuaalne koloonia, omavaheliste abielude, kohustuste ja usulise mõistmise kogum.

      Péreire’id kujundasid olemasoleva kaheksateistkümnenda sajandi pargi ümber, et parandada vaadet seda ümbritsevatele uutele majadele. Nüüd pääses parki uutest, Péreire’ide tegevust kujutavate kullatud embleemidega malmväravatest. Tehti katse nimetada Monceau parki ümbritsev piirkond le West End’iks. Kui teilt küsitakse, kuhu viib boulevard Malesherbes, kirjutas üks kaasaegne ajakirjanik: „vastake julgelt: Le West End’i … Sellele oleks võidud anda prantsuskeelne nimi, kuid see olnuks labane; inglise nimi oli palju moekam.” Ühe tigeda ajakirjaniku sõnul võis selles pargis näha jalutamas „õilsa faubourg’i^[1.] suuri daame … „La Haute Finance’i” ja „La Haute Colonie Israelite’i” naissoost „illustratsioone”.” Pargis olid uusinglise stiilis looklevad rajad ja lillepeenrad, kus kasvasid värvikad üheaastased taimed, mida tuli pidevalt uuendada, sootuks erinevad Tuileries’ hallist pöetud vormitruudusest.

      Kõndides Hôtel Ephrussi kõrgendikust alla oma arvates tubli uitajasammuga, tavalisest aeglasemalt, tee ühest servast teise põigates, et uurida aknakarniiside üksikasju, tajun, et paljudes majades, millest ma möödun, peituvad nood taasleiutamise lood. Peaaegu kõik, kes need ehitasid, on alustanud kusagil mujal.

      Kümme maja Ephrusside kodust kaugemal on number 61, Abraham Camondo maja, tema venna Nissimi oma on 63 ja nende õele Rebeccale kuulus üle tee maja number 60. Camondod, juudi rahandustegelased nagu Ephrussidki, olid Pariisi tulnud Konstantinoopolist Veneetsia kaudu. Pankur Henri Cernuschi, Pariisi kommuuni plutokraadist toetaja, oli Pariisi saabunud Itaaliast ning elanud koos oma Jaapani aaretega tõredalt ja suurejooneliselt pargi serval. Number 55 on Hôtel Cattaui, Egiptusest pärit juudi pankuripere maja. Number 43 on Adolphe de Rothschildi palee, mille ta ostis Eugène Péreire’ilt ja ehitas ümber, rajas klaaskatusega näituseruumi, kuhu mahutada oma renessansikunsti kogu.

      Kuid ükski hoone ei saa ligi häärberile, mille ehitas šokolaadimagnaat Émile-Justin Menier. See oli nii hunnitult üleküllastatud, nii eklektiline oma ilustatud ehistega, mis paistsid selle kõrge müüri kohal, et Zola kirjeldus sellest kui „iga stiili külluslikust ristsugutisest” näib ikka veel õige. Tema 1872. aasta sünges romaanis „La Curée” elab siin rue de Monceau’l ahne juudist kinnisvarahai Saccard. Sa tajud, milline oli see tänav, kui pere sisse kolis: see on juutide tänav, tänav täis inimesi, kes on oma pillavates kuldsetes majades väljanäitusel. Monceau tähendab Pariisi slängis uusrikast, äsjasaabunut.

      See on maailm, kus mu netsuked end kõigepealt sisse seadsid. Sellel künkast alla viival tänaval tajun toda vaoshoituse ja pillavuse mängu, omalaadset nähtavuse ja nähtamatuse sisse- ja väljahingust.

      Charles Ephrussi oli siia elama tulles kahekümne ühe aastane. Pariisi istutati puid ja vanalinna kitsad kujad andsid maad laiadele kõnniteedele. Viisteist aastat oli linnaplaneerija parun Haussmanni juhtimisel kestnud pidev lammutamine ja ehitamine. Ta oli maatasa teinud keskaegsed tänavad ning rajanud uusi parke ja puiesteid. Vaateid avati harukordse kiirusega.

      Kui soovite tunda selle hetke maitset, mööda äsja sillutatud avenüüsid ja üle sildade lendava tolmu maitset, vaadake kahte Gustave Caillebotte’i maali. Mõni kuu Charles’ist vanem Caillebotte elas Ephrussi pere maja lähedal nurga taga samuti uhkes pereelamus. Tema maalil „Le Pont de l’Europe” näeb hästi riietatud, halli palitu ja musta torukübaraga noort meest, võib-olla kunstnikku ennast, kes sammub mööda laia kõnniteed üle silla. Ta on kaks sammu eespool tagasihoidlike rüüsidega kleiti rõivastatud noorest naisest, kellel on käes päevavari. Päike paistab. Äsja lihvitud kivi helgib. Koer longib mööda. Töömees kummardub üle silla. See on justkui maailma algus: laitmatute liigutuste ja varjude litaania. Igaüks, koer kaasa arvatud, teab, mida teeb.

      Gustave Caillebotte. Le Pont de l’Europe, 1876.

      Pariisi tänavaist õhkub rahu: puhtaid kivifassaade, rõdude rütmikaid detaile, äsja istutatud pärnapuid kujutatakse Caillebotte’i maalil „Jeune homme à sa fenêtre” („Noormees koduaknal”), mis oli väljas 1876. aasta teisel impressionistide näitusel. Siin seisab Caillebotte’i vend nende pereelamu aknal ja vaatab rue de Monceau naabertänavate risti. Ta seisab, käed taskus, hästi riietatud ja enesekindel noormees, kellel on elu alles ees; tema selja taga on plüüstugitool.

      Kõik on võimalik.

      See võinuks olla noor Charles. Ta sündis Odessas ja oli veetnud kümme esimest eluaastat kollaseks krohvitud Palais’s kastanitega ääristatud tolmuse väljaku servas. Kui ta maja ärklikorrusele ronib, näeb ta üle sadamat täitvate laevamastide merd. Tema vanaisale kuulub terve korrus ja kogu ruum. Pank on kõrvalmajas. Poiss ei saa promenaadil liikuda, ilma et keegi peataks tema vanaisa, isa või onusid, et paluda neilt informatsiooni, teenet, kopikat, ükskõik mida. Ta õpib enese teadmata, et rahva seas liikumine tähendab tervet hulka kohtumisi ja vältimisi; kuidas anda raha kerjustele ja harjuskitele, kuidas peatumata tuttavat tervitada.

      Seejärel kolib Charles Viini, elab seal järgmised kümme aastat koos vanemate, õe ja vendade, onu Ignace’i ja jäise tädi Emilie ning kolme nõoga: Stefaniga (kõrk), Annaga (sapine) ja väikese Viktoriga. Igal hommikul saabub koduõpetaja. Nad õpivad keeli: ladina, kreeka, saksa ja inglise keelt. Nad peavad kodus alati rääkima prantsuse keelt ja omavahel on neil lubatud kasutada vene keelt, aga nad ei tohi vahele jääda jidišiga, mille on Odessa hoovidest üles korjanud. Kõik need nõod võivad lauset alustada ühes ja lõpetada teises keeles. Nad vajavad neid keeli, kui pere reisib Odessasse, Peterburgi, Berliini, Frankfurti ja Pariisi. Nad vajavad keeli ka seetõttu, et need on klassikuuluvuse tunnused. Keeli osates võid ühest sotsiaalsest seisusest teise liikuda. Keeli osates oled kõikjal kodus.

      Nad käivad vaatamas Bruegheli „Jahimehi lumes”, millel on mäeseljakul nuuskivad koerad otsekui lapitekk. Nad avavad joonistustube Albertinas: Düreri akvarellid värisevast jänesest, väljendusrikkast välja sirutatud linnutiivast. Nad õpivad Prateris ratsutama. Poisse õpetatakse vehklema ja kõik nõod võtavad tantsutunde. Kõik nõod tantsivad hästi. Kaheksateistkümneaastasel Charles’il on perekonnas hüüdnimi Le Polonais, poolakas, tantsulõvi.

      Just Viinis viiakse vanemad poisid Jules, Ignace ja Stefan Ringstrasse lähedal Schottenbasteil asuvatesse kontoritesse. See on heidutav hoone. Siin juhivad Ephrussid äri. Poistel kästakse vaikselt istuda, sellal kui arutatakse viljavedu ja uuritakse aktsiate protsente. Bakuus pakub uusi võimalusi nafta ja Baikali järve ääres kuld. Ametnikud sibavad ringi. Siin saavad poisid maigu suhu selle vara mastaapidest, mis kord nende omaks saab, õpetatakse pearaamatute lõpututest tulpadest kasumi katekismust.

      Just siis istub Charles koos noorima nõo Viktoriga ning joonistab Laokooni ja madusid, skulptuuri, mida ta Odessas armastas, teeb rõngad lihaseliste õlgade ümber eriliselt tihkeks, et poisile muljet avaldada. Selleks et iga madu hästi välja joonistada, kulub tükk aega. Ta visandab asju, mida on näinud Albertinas. Ta joonistab teenijaid. Ja ta räägib oma vanemate sõpradega nende piltidest. Alati on meeldiv, kui nii tark noormees su maalide üle arutleb.

      Ja viimaks saabub kaua kavandatud kolimine Pariisi. Charles on kena välimusega, saleda kehaehitusega, kabedalt pöetud musta habemega, millel on teatud valguses punakas vine. Tal on Ephrusside nina, suur ja terav, ning kõigile nõbudele omane kõrge laup. Tema silmad on tumehallid ja elavad ning ta on võluv. Sa näed, kui hästi ta riides käib, kaelaside kenasti volditud, СКАЧАТЬ