Merevaigusilmadega jänes. Edmund de Waal

Чтение книги онлайн.

      EESSÕNA

      1991. aastal sain ühelt Jaapani sihtasutuselt kaheaastase stipendiumi. Stipendiumi mõte oli anda seitsmele eri ametihuviga – inseneriasjandus, ajakirjandus, tööstus, keraamika – noorele inglasele jaapani keele algteadmised ühes Inglismaa ülikoolis, millele järgnes aasta Tokyos. Meie keeleoskus pidi panema aluse uuele ajastule suhetes Jaapaniga. Olime programmi esimesed väljavalitud ja ootused olid kõrged.

      Teise õppeaasta hommikupoolikud veetsime kiirtoidu müügikohtade ja odavate elektripoodide segadiku lähedasel künkal asuvas Shibuya keelekoolis. Tokyo toibus 1980. aastate majandusmulli järgsest krahhist. Töölesõitjad heitsid maailma kõige tihedama liiklusega ülekäiguraja juures seistes pilgu ekraanidele, millel Nikkei börsiindeks üha ülespoole ronis. Vältimaks metroo kõige hullemat tipptundi, asusin teele tund aega varem, sain kokku ühe vanema õppuriga – arheoloogiga – ja me sõime kooliteel kaneelisaiu ja jõime kohvi. Esimest korda pärast koolipoisipõlve anti mulle kodutöid, tõelisi kodutöid: pidin igal nädalal ära õppima 150 kanji’t, jaapani tähemärki, analüüsima ühte tabloidlehe veergu, kordama iga päev kümneid vestlusväljendeid. Ma polnud osanud kartagi, et õppimist on nii palju. Teised, nooremad õppurid, heitsid õpetajatega jaapani keeles nalja nähtud telesaadete või poliitiliste skandaalide üle. Koolimaja asus rohelise metallvärava taga ja mulle meenub, kuidas ma neile sellel ühel hommikul jalaga virutasin, mõeldes, mida tähendab olla kahekümne kaheksa aastane ja kooli väravale jalaga virutada.

      Pärastlõunad olid minu enda päralt. Kaks õhtupoolikut nädalas käisin keraamikaateljees, mida võisid kasutada kõik, alustades teetasse valmistavatest pensionil ärimeestest ja lõpetades tudengitega, kes lõid avangardistlikke teoseid koredast punasest savist ja võrgust. Sa maksid oma tasu, hõivasid pingi või potikedra ning sind jäeti sellega sõprust sobitama. Ruum polnud kärarikas, kuid seal valitses lõbus jutusumin. Ma hakkasin esimest korda elus tegelema portselaniga, vormisin õrnalt kruuside ja teekannude servi, kui olin need kedralt maha võtnud.

      Ma olin poisikesest peale nõusid valmistanud ning isale peale käinud, et ta mu õhtusele kursusele paneks. Mu esimene anum oli kedral vormitud kauss, mille glasuurisin koobaltsiniste laikudega küütlevvalgeks. Enamiku oma koolipoisiõhtutest veetsin pottsepatöökojas ning seitsmeteistkümneaastaselt lahkusin koolist varakult, et saada ühe karmi mehe, inglise pottsepa Bernard Leachi innuka austaja õpipoisiks. Ta õpetas mulle austust materjali vastu ja otstarbekohasust: ma valmistasin kedral sadu hallist savist supikausse ja meepotte ning pühkisin põrandat. Aitasin teha glasuuri, idamaiste värvide hoolikaid jäljendusi. Õpetaja polnud kunagi Jaapanis käinud, kuid tal oli riiulite kaupa raamatuid Jaapani keraamika kohta: me arutasime eriliste teekausside voorusi meie keskhommikuse piimakohvi kruusidega võrreldes. Vaata põhjendamatute liigutustega ette, ütles õpetaja: vähem on rohkem. Me töötasime vaikuses või klassikalise muusika saatel.

      Oma teismeea õpipoisipäevade keskpaigas veetsin pika suve Jaapanis, külastades sama rangeid meistreid kogu maa pottsepakülades: Mashikos, Bizenis, Tambas. Iga viimane kui pabersirmi sulgumise või teemaja aias kividel vuliseva vee heli oli kui ilmutus, samas manas iga neoontuledes Dunkin’ Donutsi pood mu näole rahutusegrimassi. Mul on oma sügava pühendumuse dokumentaalne tõend artikli näol, mille kirjutasin pärast naasmist ühele ajakirjale: „Jaapan ja pottsepa eetika: kuidas arendada endas austust materjalide ja vanusemärkide vastu”.

      Pärast õpipoisiaastaid ja seejärel inglise kirjanduse õpinguid ülikoolis töötasin seitse aastat omapäi Walesi piiril vaiksetes korralikes ateljeedes ja seejärel ühe linna sünges südames. Olin väga keskendunud, nagu ka minu nõud. Ja nüüd olin ma taas Jaapanis, korratus ateljees, ning valmistasin väljendusrikaste sissepoole pööratud külgedega portselankruusi mehe kõrval, kes lobises pesapallist. Ma nautisin seda: töö laabus.

      Kaks õhtupoolikut nädalas veetsin Nihon Mingei-kani, Jaapani Rahvakunstimuuseumi arhiivis ja kirjutasin raamatut Leachist. Muuseum asub ühe eeslinna taastatud talumajas, mis annab peavarju Yanagi Sōetsu^[1.] jaapani ja korea rahvakunsti kogule. Yanagi, filosoof, kunstiajaloolane ja luuletaja, arendas välja teooria selle kohta, miks mõned esemed – tundmatute käsitööliste tehtud nõud, korvid, kangas – on nii ilusad. Tema meelest väljendavad need ebateadlikku ilu, sest neid valmistati säärasel hulgal, et käsitööline vabanes oma egost. Tema ja Leach olid noorte meestena 20. sajandi alguse Tokyos lahutamatud sõbrad, kirjutasid teineteisele hingestatud kirju Blake’i, Whitmani ja Ruskini teoste kirglikust lugemisest. Nad olid rajanud koguni kunstnike koloonia Tokyost mugavas kauguses asuvas külakeses, kus Leach valmistas kohalike poiste abiga nõusid ning Yanagi pidas boheemlastest sõpradele loenguid Rodinist ja ilust.

      Ukse taga andis kivipõrand maad kontorilinoleumile ja kaugemal viis tagumine koridor Yanagi arhiivi: väikesesse ruumi, kaksteist korda kaheksa jalga, kus maast laeni ulatuvad riiulid olid täis tema raamatuid ja manillakarpe märkmike ja kirjavahetusega. Ruumis oli kirjutuslaud ja üksainus elektripirn. Mulle meeldivad arhiivid. See arhiiv oli väga, väga vaikne ja äärmiselt sünge. Siin lugesin, tegin märkmeid ja kavandasin Leachi parandatud elulugu. Raamatu varjatud alltekstiks pidi saama japonisme, see, kuidas Lääs on Jaapanit üle saja aasta kirglikult ja loovalt vääriti mõistnud. Ma tahtsin teada, mis on Jaapanis sellist, mis tekitas säärase jõulisuse ja usinuse kunstnikes, ent ääretu turtsakuse akadeemikutes, kes osutasid ühele väärtõlgendusele teise järel. Ma lootsin, et raamatu kirjutamine aitab mul lahti saada omaenda sügavast ülepaisutatud kiindumusest selle maa vastu.

      Ja ühe õhtupooliku nädalas veetsin ma oma vanaonu Iggiega.

      Ma sammusin metroojaama juures mäest üles, möödusin läikivatest õlleautomaatidest, Sengaku-ji templist, kuhu on maetud nelikümmend seitse samuraid, ühe šinto sekti kummalisest baroksest palvelast, sushibaarist, mida pidas aus härra X, ja pöörasin prints Takamatsu männiaia kõrge müüri juures paremale. Astusin majja ja sõitsin liftiga kuuendale korrusele. Iggie luges akna juures tugitoolis. Enamasti Elmore Leonardit või John Le Carréd. Või prantsuskeelseid memuaare. Kummaline, ütles ta, et mõned keeled on teistest soojemad. Ma laskusin kummargile ja ta suudles mind.

      Tema kirjutuslaual olid valmis tühi kirjapress, patakas päisega paberit ja pastakad, ehkki ta ei kirjutanud enam. Tema selja tagant aknast СКАЧАТЬ