Kaotada pole midagi. Ли Чайлд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läks ta ees läbi fuajee ja astus eesuksest välja. Päike oli loojunud. Kell oli palju, aasta lähenes lõpule ja pimedus hakkas maad võtma. Võmm oli vahepeal auto ümber parkinud. Nüüd seisis see ninaga tänava poole.

      „Tagaistmele,” ütles ta.

      Reacher kuulis kaugel lääne pool lennukimüra. Ühemootorine, jõudsalt kõrgust võtmas. Cessna või Beech või Piper, väike ja üksik keset seda ääretust. Ta tõmbas autoukse lahti ja puges sisse. Ilma käeraudadeta oli siin tunduvalt mugavam. Nihutas end vasakule, nagu istuks taksos või limusiinis. Politseinik pistis pea ta järel sisse, üks käsi katusel, teine ukse küljes, ja ütles: „Me mõtleme seda tõsiselt. Kui tagasi tuled, me arreteerime su ja sa veedad kolmkümmend päeva selles samas kongis. Pidevalt eeldades, et sa meile viltu ei vaata, ja vastuhaku eest laseme su maha.”

      „Oled abielus?” küsis Reacher.

      „Mis siis?”

      „Ma ei usu, et oled. Paistab, et sulle meeldib rohkem pihku lüüa.”

      Politseinik jäi pikalt liikumatuks, virutas siis ukse kinni ja läks juhikohale. Võttis paigalt, sõitis natuke otse, pööras paremale ja võttis suuna põhja. Kuus kvartalit peatänavani, rehkendas Reacher. Kui ta pöörab vasakule ja viib mind edasi lääne poole, siis võib-olla ma lepin sellega. Aga kui ta pöörab paremale ja viib mind tagasi Hope’i poole, siis võib-olla ei lepi.

      Reacher ei sallinud tagasipööramist.

      Edasiliikumine oli tema organiseeriv printsiip.

      Kuus kvartalit, kuus stoppmärki. Kõigi märkide all võttis politseinik kergelt hoo maha, vaatas vasakule, vaatas paremale ja sõitis edasi. Peatänavani jõudnud, peatus ta täielikult. Mõtles. Vajutas siis gaasi, auto sööstis paigalt ja mees keeras rooli.

      Ja keeras paremale.

      Itta.

      Tagasi Hope’i poole.

      KAHEKSA

      Reacher nägi pudukaupade poodi, bensiinijaama, hüljatud motelli ja tühja krunti mööda libisemas, mille järel politseinik ühtlased 60 miili tunnis sisse võttis. Kummid põrusid teekonarustel, lahtine kivipuru lendas kõrinal vastu autopõhja, põrkas tagasi ja paiskus teepervedele. Kaheteistkümne minuti pärast aeglustas juht sõitu, võttis käigu välja, pidurdas ja pidas masina kinni. Ta avas ukse, ronis välja, pani käe püstolipärale ja avas Reacheri ukse.

      „Välja,” ütles ta.

      Reacher ronis välja ja tundis taldade all Despairi killustikku.

      Võmm näitas pöidlaga itta, kus oli pimedam.

      „Sinnapoole,” ütles ta.

      Reacher seisis liikumatult.

      Võmm võttis püstoli välja. See oli üheksamillimeetrine Glock, kandiline ja hämaruses hall. Ei mingit kaitseriivi. Kõigest hoob päästiku juures, millele juba surus tema paks nimetissõrm.

      „Palun,” sõnas politseinik. „Anna mulle vaid põhjus.”

      Reacher astus kolm sammu edasi. Nägi kauge silmapiiri kohale kerkivat kuud. Nägi Despairi kareda killustiku lõppu ja Hope’i sileda asfaldi algust. Nägi nendevahelist tollilaiust vahet, mis oli täidetud musta ollusega. Auto oli peatunud põrkerauaga täpselt selle kohal. Paisumisvaru kohal. Piiril. Joonel. Reacher kehitas õlgu ja astus üle piiri. Ühe pika sammu, tagasi Hope’i poole.

      „Ära meid rohkem tülita,” hõikas politseinik.

      Reacher ei vastanud. Ega pööranud pead. Lihtsalt seisis näoga ida poole ja kuulas, kuidas auto tagurdab, ümber pöörab ja üle killustiku minema ragistab. Kui see hääl kustus, kehitas ta veel korra õlgu ja hakkas astuma.

      Ta ei olnud paarikümmet sammugi kõndinud, kui nägi miili kaugusel Hope’i suunast otse enda poole tulevaid autotulesid. Valgusvihud olid laiaks reguleeritud, nii et need valgustasid kõrgele üles ja madalale alla. Auto oli suur ja liikus kiiresti. Jälle Crown Vic, värvitud mustaks ja valgeks, põrkeraudade, lisalaternate ja antennidega politseimudel. Auto peatus tema lähedal, aknaposti külge monteeritud prožektor süttis, pöördus jõnksatades, valgustas teda paar korda pealaest jalatallani üle ja peatus lõpuks näol, pimestades silmi. Siis lülitati prožektor välja, auto roomas lähemale, kummid siledal teekattel sahisemas, ja peatus taas juhiuksega otse tema kõrval. Uksele oli maalitud kuldne vapp, sellel põiki tähed HPD. Hope Police Department. Aken vajus surinal alla, üks käsi kerkis ja sees süttis salongivalgus. Reacher nägi roolis istumas naispolitseinikku, kelle lühikesi heledaid juukseid valgustas tema taga salongi laes põlev nõrk lamp.

      „Soovite küüti?” küsis politseinik.

      „Lähen jala,” vastas Reacher.

      „Siit on linna viis miili.”

      „Jala tulin, jala saan ka tagasi.”

      „Autoga on kergem.”

      „Küll ma hakkama saan.”

      Naine vaikis hetke. Reacher kuulas Crown Vici mootori häält. See töötas kannatlikult tühikäigul. Rihmad pöörlesid, summuti tiksus jahtudes. Reacher hakkas liikuma. Astus kolm sammu ja kuulis, kuidas käigukang tagasikäigule lükati. Auto veeres tagumine ots ees tagasi ta kõrvale ja võttis sama tempo. Aken oli endiselt all. „Lase ennast lõdvaks, Zenon,” lausus naisterahvas.

      Reacher peatus. „Te teate, kes Zenon oli?” küsis ta.

      Ka auto peatus.

      „Zenon Kitionist,” vastas naine. „Stoitsismi rajaja. Ma palun teil lõpetada oma pikameelsus.”

      „Stoikud peavadki pikameelsed olema. Stoitsism õpetab saatusele vaidlusteta alistuma. Zenon õpetas nii.”

      „Teie saatuseks on naasta Hope’i. Zenonil on ükskõik, kas lähete jala või sõidate.”

      „Ja kes teie lõpuks olete – filosoof, võmm või taksojuht?”

      „Despairi politsei kutsub meid välja, kui nad kellegi jälle üle piiri viskavad. Vastutuleku korras.”

      „Kas seda juhtub tihti?”

      „Tihemini, kui te arvate.”

      „Ja teie sõidate välja ning korjate nad üles?”

      „Meie töö on inimesi teenida. Ütleb kiri märgil.”

      Reacher heitis pilgu vapile autouksel. HPD oli maalitud keskele, kuid vapikilbi ülaservas seisis Kaitsta ning allservas ja teenida.

      „Või nii,” lausus Reacher.

      „Nii et istuge sisse.”

      „Miks nad seda teevad?”

      „Istuge ja ma räägin teile.”

      „Nii et te keelate mul jala minna?”

      „Seda on viis miili. Te olete juba praegu pahur, kohale jõudes olete päris torssis. Uskuge mind. Me oleme seda küllalt näinud. Meile kõigile on parem, kui te tulete autoga.”

      „Mina СКАЧАТЬ